härra Paganel,» ütles Glenarvan, «te valisite Kalkuta oma reiside sihtkohaks?»
«Jah, milord. Terve eluaeg olen soovinud Indiat näha. Viimaks ometi teostub minu ilusaim unistus – ma sõidan elevantide maale.»
«Ja te ei sooviks külastada mõnd teist maad, härra Paganel?»
«Ei, milord, seda mitte, sest mul on soovitusi lord Sommersetile, India kindralkubernerile, ja ülesanne geograafiaühingult, mille ma tahan tingimata täita.»
«Aa! Teil on ülesanne?»
«Jah, kasulik ja huvitav teekond, mille kava valmistas ette mu õpetatud sõber ning ametivend, härra Vivien de Saint-Martin. Teekonna eesmärk on minna mööda niisuguste kuulsate maadeuurijate jälgi nagu vennad Schlaginweitid, kolonel Waugh, Webb, Hodgson, misjonärid Huc ja Gabet, Moorcroft, härra Jules Remy ja paljud teised. Loodan, et mul õnnestub ettevõtmine, mille teostamisel hukkus misjonär Krick 1846. aastal. Ühesõnaga, tahan uurida Yaru-Dzangbo-Tšu jõge, mis läbib Tiibetit tuhande viiesaja kilomeetri ulatuses piki Himaalaja põhjapoolset nõlva, ja lõpuks teada saada, kas see jõgi suubub Brahmaputrasse Assami kirdeosas. Reisija, kel õnnestub täita see suur lünk India geograafias, saab kuldauraha, milord.»
Paganel oli suurepärane. Ta rääkis võrratu innuga. Ta laskis kujutluse kiireil tiivul end kanda. Teda oleks olnud niisama võimatu peatada nagu Reini jõge Schaffhauseni koskede kohal.
«Härra Jacques Paganel,» lausus lord Glenarvan pärast hetke vaikust, «see oleks tõesti ilus reis, ja teadus oleks teile selle eest väga tänulik. Kuid ma ei taha lasta teie eksiarvamusel kauem kesta. Vähemalt esialgu peate India külastamise lõbust loobuma.»
«Loobuma! Miks siis?»
«Seepärast, et te hoopis eemaldute India poolsaarest.»
«Kuidas! Kapten Burton…»
«Ma pole kapten Burton,» vastas John Mangles.
«Aga «Scotia»?»
«See laev pole «Scotia»!»
Paganeli imestus oli kirjeldamatu. Ta silmitses kordamööda lord Glenarvani, kes jäi tõsiseks, leedi Helenat ja Mary Granti, kelle pilgud väljendasid poolehoidu ja kaastunnet, siis John Manglest, kes naeratas, ja majorit, kes ei liigahtanudki. Siis kehitas ta õlgu ja laskis prillidel laubalt ninale langeda.
«Mis nali see on!» hüüatas ta.
Kuid sel hetkel peatus tema pilk roolirattal, mis kandis järgmist kahest sõnast koosnevat pealkirja:
DUNCAN
GLASGOW
««Duncan»! «Duncan»!» hüüdis ta tõelise meeleheitega.
Siis ruttas ta ülepeakaela trepist alla ja sööstis oma kajutisse.
Niipea kui õnnetu õpetlane oli kadunud, ei suutnud keegi peale majori tõsiseks jääda; isegi madrused naersid. Eksida rongile minnes – olgu! Istuda Edinburgi sõitvasse rongi Dumbartoni rongi asemel – seegi on võimalik. Ent eksida laevale minnes ja sõita Tšiili suunas, kui tahetakse jõuda Indiasse – see on juba hajameelsuse tipp.
«Muide, Jacques Paganeli puhul see mind imestama ei pane,» ütles Glenarvan. «Ta on niisuguste äparduste poolest kuulus. Kord andis ta välja Ameerika kaardi, kuhu ta oli Jaapani külge joonistanud. Sellegipoolest on ta silmapaistev teadlane ja üks Prantsusmaa parimaid geograafe.»
«Mis me selle vaese härraga peale hakkame?» küsis leedi Helena. «Me ei või teda Patagooniasse kaasa viia.»
«Miks mitte?» vastas MacNabbs tõsiselt. «Meie ei vastuta tema hajameelsuse eest. Oletagem, et ta on rongis – kas ta suudaks rongi peatada?»
«Ei, aga ta astuks lähimas jaamas maha,» ütles leedi Helena.
«Noh,» ütles Glenarvan, «seda võib ta soovi korral teha meie esimeses peatuspaigas.»
Sel hetkel tuli Paganel haletsusväärse ja häbelikuna laevalaele tagasi, olles vahepeal veendunud, et tema pakid on laevas. Ta kordas järjest seda õnnetut sõna: «Duncan»! «Duncan»! Muud ei osanud ta ütelda. Ta kõndis edasi-tagasi, uurides jahi maste ja silmitsedes küsivalt ulgumere tumma silmapiiri. Viimaks tuli ta tagasi lord Glenarvani juurde.
«Ja see «Duncan» läheb..?» küsis ta.
«Ameerikasse, härra Paganel.»
«Täpsemalt..?»
«Concepcioni.»
«Tšiilisse! Tšiilisse!» karjatas õnnetu maateadlane. «Ja minu ülesanne Indias! Mis ütleb härra Quatrefages, keskkomisjoni esimees! Ja härra d’Avezac! Ja härra Cortambert! Ja härra Vivien de Saint-Martin! Kuidas ma veel kunagi ühingu koosolekutele lähen!»
«Kuulge, härra Paganel,» vastas Glenarvan, «ärge heitke meelt. Kõike võib korraldada. Te hilineksite pisut ja see olekski kõik. Yaru-Dzangbo-Tšu ootab teid seni Tiibeti mägedes. Me peatume varsti Madeira saare juures; seal leiate mõne laeva, mis viib teid tagasi Euroopasse.»
«Tänan, milord, pean sellega leppima. Kuid see on haruldane seiklus, seda peab ütlema. Ainult minuga võib selliseid asju juhtuda! Ja mu ettetellitud kajut «Scotial»!»
«Ah! Mis puutub «Scotiasse», siis soovitan vähemalt sellest esialgu loobuda.»
««Duncan» on vist lõbusõidujaht,» ütles Paganel, olles laeva uuesti silmitsenud.
«Jah, härra,» vastas John Mangles, «ning selle omanik on kõrgeausus lord Glenarvan.»
«Kes palub teid lahkesti olla tema külaline,» ütles Glenarvan.
«Tuhat tänu, milord,» vastas Paganel. «Olen tõesti tänulik teie külalislahkuse eest. Kuid lubage mulle üksainus märkus. India on ilus maa, see pakub reisijaile imelisi üllatusi, daamid seda maad kahtlemata ei tunne… Noh, tüürimehel tarvitseks ainult ratast käänata, ja «Duncan» sõidaks sama hõlpsasti Kalkuta kui Concepcioni poole. Kuna laev on lõbureisil…»
Paganeli ettepanek võeti vastu selliste pearaputustega, et ta ei hakanud sellest pikemalt kõnelema, vaid jäi vait.
«Härra Paganel,» ütles siis leedi Helena, «kui oleksime ainult lõbusõidul, vastaksin teile: «Läki kõik koos Indiasse,» ja lord Glenarvan oleks samal arvamisel. Kuid «Duncan» läheb Patagoonia rannikult merehädalisi otsima ega või katkestada nii humaanset ettevõtet…»
Mõne minutiga selgitati prantsuse reisijale olukord. Liigutatult kuulas see jutustust saatuslikust dokumentide leidmisest, kapten Granti õnnetusest ja leedi Helena suuremeelsest ettepanekust.
«Proua,» ütles ta, «lubage imetleda teie käitumist kogu selles loos, lubage seda tingimusteta imetleda. Jätkaku teie laev oma teed; teeksin endale etteheiteid, kui ta peaks minu pärast päevagi hilinema.»
«Kas tahate siis meiega ühineda?» küsis leedi Helena.
«See on võimatu, proua, sest pean täitma oma ülesande. Lahkun laevalt esimeses peatuspaigas…»
«Siis Madeiras,» ütles John Mangles.
«Madeiras, olgu. Oleksin kõigest 180 miili kaugusel Lissabonist ja ootaksin sõiduvõimalust.»
«Noh, härra Paganel,» ütles Glenarvan, «sündigu teie tahtmine. Mina omalt poolt olen õnnelik, et võin teid mõne päeva jooksul oma laeval võõrustada. Loodan, et teil ei ole meie seltsis liiga igav!»
«Oo, milord,»hüüatas õpetlane, «olen liigagi õnnelik, et eksisin nii meeldival kombel! Ja ikkagi olen väga naeruväärses seisukorras inimesena, kes astub laevale kavatsusega reisida Indiasse, kuid purjetab hoopis Ameerika poole!»
Hoolimata sellest nukrast märkusest leppis Paganel heatujuliselt paratamatu viivitusega. Ta oli armastusväärne, lõbus ja huvitav seltsiline. Ta võlus daame oma hea tujuga. Päeva lõpuks sõbrunes ta kõikidega. Tema palvel näidati talle kuulsaid dokumente. Ta uuris neid hoolega, õige kaua ja üksikasjalikult. Ükski teine sisuseletus peale lord Glenarvani oma ei tundunud talle usutavana. Mary Granti ja tema venda suhtus ta elavaima