Vincent Pinzon, Vespucci, Mendoza, Bastidas, Cabral, Solis, Balboa. Need meresõitjad liikusid piki Ameerika idarannikut, määrates kindlaks selle piirjooned. Sealjuures laskusid nad kolmsada kuuskümmend aastat tagasi lõuna poole samast hoovusest kantuina kui meiegi! Näete, mu sõbrad, me tulime üle ekvaatori just samas kohas, kus Pinzon seda XV sajandi viimasel aastal tegi, ja läheneme üheksandale laiuskraadile, mille all ta ligines Brasiilia maa-aladele. Aasta hiljem laskus portugallane Cabral kuni Porto Seguroni. Vespucci läks oma kolmandal teekonnal 1502. aastal veel kaugemale lõunasse. Aastal 1508 ühinesid Vincent Pinzon ja Solis, et uurida Ameerika randa; ja 1514. aastal avastas Solis La Plata jõe suudme, kus pärismaalased ta ära sõid, nii et Magalhāesile jäi au sõita ümber mandri. See suur meresõitja läks 1519. aastal viie laevaga teele ja, liikudes piki Patagoonia randa, avastas Porto Deseado ning San Juliani sadama, kus ta pikemat aega peatus. 52. laiuskraadilt leidis ta Üheteistkümne Tuhande Neitsi väina, millele hiljem anti tema nimi, ja seejärel saabus ta 28. novembril 1520 Vaiksesse Ookeani. Ah, millist rõõmu ta pidi tundma ja milline ärevus pidi ta südame valjusti tuksuma panema, kui ta nägi uut merd silmapiiril päikesekiirtes sädelemas!»
«Jah, härra Paganel,» hüüdis Robert Grant, keda maateadlase sõnad vaimustasid, «kuidas ma tahaksin, et ma seal oleksin olnud!»
«Seda tahaksin minagi, ja ma poleks sealt puudunud, mu poiss, kui saatus oleks lasknud mul sündida kolmsada aastat varem!»
«Meil oleks sellest kahju olnud, härra Paganel,» vastas leedi Helena, «sest teid poleks siis praegu «Duncani» kajutis meile seda lugu jutustamas.»
«Mõni teine oleks seda minu asemel jutustanud, proua, ja oleks lisanud, et läänepoolse ranniku uurijateks olid vennad Pizarrod. Need julged seiklejad olid suured linnaderajajad. Nende rajatud on Cusco, Quito, Lima, Santiago, Villarica, Valparaiso ja Concepcion, kuhu «Duncan» meid viib. Pizarrode avastused täiendasid Magalhāesi omi ja Ameerika ranniku kaardid muutusid vana maailma õpetlaste rõõmuks aina üksikasjalikumaks.»
«Mina poleks siiski veel rahuldunud,» ütles Robert.
«Miks siis?» küsis Mary, vaadeldes oma noort venda, keda nende avastuste ajalugu kirglikult kaasa kiskus.
«Jah, mu poiss, miks?» küsis lord Glenarvan julgustava naeratusega.
«Sest ma oleksid tahtnud teada, mis on teisel pool Magalhāesi väina.»
«Braavo, mu sõber!» vastas Paganel. «Ka mina oleksin tahtnud teada, kas manner ulatub pooluseni või kas on olemas vaba meri, nagu oletas Drake, üks teie kaasmaalasi, milord. Seega on ilmne, et kui Robert Grant ja Jacques Paganel oleksid elanud XVII sajandil, siis oleksid nad kaasa läinud Schouteni ja Lemaire’iga, kahe hollandlasega, keda huvitas väga selle maateadusliku mõistatuse lahendus.»
«Kas nad olid õpetlased?» küsis leedi Helena.
«Ei, vaid hulljulged ärimehed, kes õige vähe hoolisid avastuste teaduslikust küljest. Sel ajal kuulus Magalhāesi väina kaudu käiva kaubanduse ainuõigus mingile hollandi äriühingule. Kuna ei tuntud muud läbikäiguteed, siis oli see ainuõigus äärmiselt tulutoov. Mõned ärimehed tahtsid monopoliõigusi omava äriühinguga võistlusse astuda ja hakkasid otsima mõnd teist väina. Nende ärimeeste seas oli õige arukas ja suurte teadmistega mees, keegi Isaac Lemaire. Ta saatis omal kulul välja ekspeditsiooni, mille juhtideks said tema vennapoeg Jakob Lemaire ja Hoornist pärit olev tubli meremees Schouten. Need julged meresõitjad läksid teele 1615. aasta juunis, ligi sada aastat hiljem kui Magalhāes. Nad avastasid Lemaire’i väina mandri ja Tulemaa vahel ning möödusid 12. veebruaril 1616 kuulsast Kap Hoornist, mis vääriks Tormide neeme nime veel enam kui tema vend Hea Lootuse neem.»
«Jah, tõesti, ma oleksin tahtnud seal olla!» hüüdis Robert.
«Ja sa oleksid kõige otsesemast allikast ammutanud tugevaid elamusi, mu poiss,» jätkas Paganel elavnedes. «Tõepoolest, kas leidub tõelisemat rahuldust, suuremat rõõmu kui meresõitja oma, kes märgib oma avastusi laevakaardile? Ta näeb maid vähehaaval oma silma all kuju võtvat – saar saare järel, neem neeme järel; näeb neid nagu vete rüpest esile kerkivat! Algul on piirjooned ebamäärased, katkendlikud. Siin üksildane maanina, seal eraldatud abajas, eemal kaugusse kaduv laht. Siis täienevad avastused, ühinevad jooned, punktiiri asendab kaardil kriips, abajad omandavad kindlad kaldad, neemed toetuvad täpsetele rannikutele. Lõpuks tuleb uus manner oma järvedega, oma ojade ja jõgedega, oma mägedega, oma orgude ja lagendikega, oma küladega, oma linnade ja pealinnadega maakeral nähtavale kogu oma suurepärases hiilguses. Ah, mu sõbrad, maadeavastaja on tõeline leidur! Kui palju tuleb tal ette ärevust ja üllatusi! Aga nüüd on see kullaauk peaaegu tühjaks ammutatud. Mis mandritesse või uutesse maailmadesse puutub, siis kõik on nähtud, kõik uuritud, ja meil, geograafia alal hilinenutel, ei ole enam midagi teha.»
«On siiski, kallis Paganel,» vastas Glenarvan.
«Ja mida siis?»
«Seda, mida teeme meie!»
Vahepeal ruttas «Duncan» mööda Vespucci ja Magalhāesi teed imetlusväärse kiirusega edasi. 15. septembril ületas ta Kaljukitse pöörijoone ja käänas nina kuulsa väina suunas. Mitu korda nähti Patagoonia madalaid randu, kuid ainult silmapiiril vaevalt paistva joonena, sest nad olid enam kui kümne miili kaugusel, nii et isegi Paganeli kuulus pikksilm andis Ameerika rannikust vaid ebamäärase ettekujutuse.
25. septembril jõudis «Duncan» Magalhāesi väina juurde. Kõhklemata suundus laev väina. Vaiksesse ookeani suunduvad aurikud eelistavad harilikult seda teed. Väina täpne pikkus on kõigest 376 miili; ta on terves pikkuses laevatatav ka kõige suurema tonnaažiga laevadele, isegi üsna ranna lähedal. Kõikjal võib leida suurepäraseid ankrukohti, arvukaid mageda vee allikaid, kalarohkeid jõgesid, saagirikkaid metsi, paarikümnes kohas on ohutuid ja hõlpsaid randumisvõimalusi – lühidalt: siin on tuhandeid eeliseid, mis puuduvad Lemaire’i väinal ja Kap Hoorni kohutaval kaljustikul, mida alatasa külastavad orkaanid ja tormid.
Sõidu esimestel tundidel, see tähendab kuuekümne kuni kaheksakümne miili ulatuses kuni Gregory neemeni olid kaldad madalad ja liivased. Jacques Paganel ei raatsinud sellest vaatepildist ainsatki üksikasja kaotada. Läbisõit pidi kestma vaevalt kolmkümmend kuus tundi, ning kallaste järjest muutuv, lõunamaa päikesest kullatud panoraam pälvis õpetlase piiritu imetluse.
Ühtki elanikku ei ilmunud põhjarannikule, ainult Tulemaa luidratel kaljudel luusis mõni vilets pärismaalane. Nii ei saanudki Paganel patagoonlasi näha. See pani ta lausa ahastama, mis omakorda kaasreisijaile palju nalja valmistas.
«Patagoonia ilma patagoonlasteta,» arvas ta, «see pole kellegi Patagoonia.»
«Kannatust, auväärt geograaf,» vastas Glenarvan, «küllap näeme patagoonlasigi.»
«Ma pole selles kindel.»
«Aga nad on ju ometi olemas,» ütles leedi Helena.
«Kahtlen selles väga, proua, kuna ma neid ei näe.»
«Ega siis ometi patagoonlaste nimi, mis hispaania keeles suurejalgsed tähendab, ole antud väljamõeldud olenditele.»
«Oh, nimi ei puutu asjasse,» vastas Paganel, kes vestluse elustamiseks kangekaelselt oma arvamuse juurde jäi. «Muide, tõttöelda ei teatagi, kuidas neid hüütakse.»
«Tohoh!» hüüatas Glenarvan. «Kas teie teadsite seda, major?»
«Ei,» vastas MacNabbs, «ja ei annaks punast krossigi, et seda teada.»
«Te saate seda siiski teada, te ükskõikne major!» jätkas Paganel. «Kui Magalhāes siinsete maade elanikke patagoonlasteks nimetas, siis tulemaalased nimetavad neid tiremenideks, tšiillased kaukalhudeks, Carmeni asunikud tehuelhideks, araukaanlased huilihhideks; Bougainville annab sellele rahvale nimeks tšauha, Falkner – tehuelhet! Nad ise kõnelevad endist üldiselt kui inaakidest! Öelge ise, kuidas selles segaduses orienteeruda ja kas nii paljude nimedega rahvas võib olemas olla!»
«Vaat kus on põhjendus!» lausus leedi Helena.
«Olgu nii,» sõnas Glenarvan. «Aga ma mõtlen, et meie sõber Paganel möönab, et vähemalt patagoonlaste kasvu kohta on kindlad andmed olemas,