kaarti,» ütles major.
«Siin see on, armas MacNabbs. Me alustame Tšiili ranniku kolmekümne seitsmendalt laiuskraadilt, Rumena neeme ja Carnero abaja vahel. Kui oleme läbinud Araukaania pealinna, läheme Antuco mägiteed kaudu üle Kordiljeeride, jättes vulkaani lõuna poole, siis laskume mööda lauske mäeharusid, läheme üle Neuquemi ja Rio Colorado ning jõuame pampadesse ja sealt Guamini jõeni, siis Sierra Tapalqueni. Seal on Buenos Airese provintsi piir. Me läheme üle piiri, ronime Sierra Tandilile ning jätkame oma otsinguid kuni Medano neemeni Atlandi ookeani kaldal.»
Niiviisi uurimisretke kava esitades ei võtnud Paganel isegi vaevaks enese ette laotatud kaardile vaadata; tal polnud selleks vajadust. Frezier, Molina, Humboldti, Miers’i, D’Orbigny teoste varal arenenud mälu ei võinud eksida ega üllatuda. Geograafilise nimestiku lõpetanud, lisas ta:
«Niisiis, mu kallid sõbrad, tee on sirge. Kolmekümne päevaga on see käidud, ja me jõuame idarannikule enne «Duncanit», eriti siis, kui laeval tuleb sõita vastutuult.»
«Niisiis,» ütles John Mangles, «peab «Duncan» ristlema Corrientese ja San Antonio maanina vahel?»
«Just nii.»
«Ja millise meeskonna te selliseks retkeks koostaksite?» küsis Glenarvan.
«Võimalikult väikesearvulise. Tuleb ju vaid uurida kapten Granti olukorda, mitte aga indiaanlastega tulevahetusse astuda. Usun, et kaasa tuleksid: lord Glenarvan, meie tegelik juht; major, kes oma kohta kellelegi ei tahaks loovutada; teie teener Jaques Paganel…»
«Ja mina!» hüüdis noor Grant.
«Robert! Robert!» ütles Mary.
«Ja miks mitte?» vastas Paganel. «Reisid arendavad noori inimesi. Niisiis: meie neljakesi ja kolm madrust «Duncanilt»…»
«Kuidas,» ütles John Mangles oma peremehe poole pöördudes, «kõrgeausus ei võta mind kaasa?»
«Armas John,» vastas Glenarvan, «me jätame laeva oma naisreisijad, seega need, kes on meile kõige kallimad maailmas! Kes kaitseks neid kui mitte «Duncani» truu kapten?»
«Me ei saa siis ühes teiega tulla?» ütles leedi Helena, ja tema silmi looritas kurbus.
«Armas Helena,» vastas Glenarvan, «meie teekond peab toimuma erandliku kiirusega, lahusolek ei kestaks kaua ja…»
«Jah, mu sõber, ma mõistan,» vastas leedi Helena. «Minge siis, ja õnnestugu teie ettevõtmine!»
«Pealegi – see pole reis,» ütles Paganel.
«Ja mis see siis on?»küsis leedi Helena.
«Lühike teekond, muud midagi. Sooritame selle nagu aus inimene oma maise teekonna, tehes võimalikult palju head. Transire benefaciendo21 – see on meie juhtmõte.»
Nende sõnadega lõppesid läbirääkimised, kui nii võib nimetada vestlust, kus kõik olid ühel arvamusel. Ettevalmistused algasid samal päeval. Retke otsustati salajas hoida, et mitte indiaanlaste tähelepanu äratada.
Teelemineku päevaks määrati 14. oktoober. Kui kõne alla tuli kaasavõetavate madruste valik, pakkusid ennast kõik, nii et Glenarvanil oli raske valida. Ta pidas seepärast kõige paremaks lasta loosil otsustada, et mitte nii tublidele meestele tuska valmistada. Heideti liisku, ja õnn eelistas kapteni abi Tom Austinit, tugevat poissi Wilsonit ning Mulradyt, kes oleks jagu saanud kas või parimast poksimeistristki.
Glenarvan oli ettevalmistusi tehes äärmiselt agar. Ta tahtis kindlaksmääratud päevaks valmis jõuda, ja jõudiski. John Mangles, võisteldes Glenarvaniga kiiruses, varustas laeva sütega, et võiks otsekohe merele sõita. Ta tahtis tingimata enne maad mööda rändajaid Argentiina rannikule jõuda. Glenarvani ja noore kapteni vahel tekkis päris võistlus, ja kasu oli sellest kõigil.
14. oktoobril kindlaksmääratud tunnil olid tõepoolest kõik valmis. Teelemineku hetkel kogunesid reisijad suurde kajutisse. «Duncan» oli sõiduvalmis: tema kruvi segas juba Talcahuano selget vett. Glenarvan, Paganel, MacNabbs, Robert Grant, Tom Austin, Wilson ja Mulrady varustasid end ratsapüssidega ja Colti revolvritega ning olid valmis laevalt lahkuma. Teejuhid ja muulad ootasid neid sadamakail.
«Aeg on käes,» ütles lord Edward viimaks.
«Mine siis, mu sõber!» vastas leedi Helena, meeleliigutust maha surudes.
Lord Glenarvan surus ta oma rinnale, Robert aga viskus Maryle kaela.
«Ja nüüd, armsad kaaslased,» ütles Paganel, «viimane käepigistus, millest peab jätkuma kuni jällenägemiseni Atlandi ookeani rannikul!»
Palju nõutud! Kuid tema sõnadele järgnesid kallistused, mis olid tõesti suutelised vastama auväärse teadlase soovile.
Mindi üles laevalaele ja seitse reisijat lahkusid «Duncanilt». Nad sõitsid kaldale, mis asetses umbes poole kaabeltau22 kaugusel.
Leedi Helena hüüdis laeva tekilt viimast korda:
«Jumal aidaku teid, mu sõbrad!»
«Ta aitab meid, proua,» vastas Jacques Paganel, «sest olge mureta, me aitame end ka ise.»
«Edasi!» hüüdis John Mangles mehaanikule.
«Teele!» vastas lord Glenarvan.
Ja samal hetkel, kui reisijad muuladel ohjad pingule tõmbasid ning piki rannaäärset teed liikuma hakkasid, asus «Duncan» täie auruga teele ookeani suunas.
XI
LÄBI TŠIILI
Glenarvani poolt palgatud pärismaalaste salk koosnes kolmest mehest ja ühest lapsest. Nende vanemaks oli keegi inglane, kes kakskümmend aastat Tšiilis oli elanud ja siin kodunenud. Tema ametiks oli muulade üürimine reisijatele ja nende juhtimine läbi mitmesuguste ülekäigukohtade Kordiljeerides. Teisel pool mägesid andis ta nad «bakeano», argentiinlasest juhi hoolde, kes tundis teed läbi pampade.
Inglane, olles põhiliselt ümbritsetud indiaanlastest ja muuladest, polnud oma emakeelt täiesti unustanud ja võis reisijatega vestelda. Seetõttu oli lihtne käske edasi anda ja nende täitmise järele valvata. Glenarvan kasutas seda võimalust väga meelsasti, kuna Jacques Paganel ei suutnud end ikka veel hispaania keeles arusaadavaks teha.
Muulaajajate vanem ehk «katapas», nagu selliseid mehi Tšiilis nimetatakse, oli abiliseks võtnud kaks pärismaalast ja kaheteistaastase poisi. Pärismaalased valvasid reisiseltskonna pakkidega koormatud muuli, lapse juhtida oli «madrina», väike mära, kes kuljuseid ja kella kaelas kandes ees kõndis, tema järel liikus kümme muula. Neist seitse kandsid reisijaid, ühe seljas ratsutas katapas. Kaks muula olid koormatud toidumoona ja mõne riidepakiga, mille varal kavatseti kindlustada endale tasandikul asuvate indiaanipealike heatahtlikkust. Pärismaalastest eesliajajad käisid oma harjumust mööda jala. Lõuna-Ameerika läbimine pidi seega toimuma julgeoleku ja kiiruse seisukohalt parimates tingimustes.
Minek üle Andide mäeaheliku pole tavaline teekond. Seda ei saa ette võtta ilma tugevate muuladeta, kelle hulgast parimateks peetakse argentiina omi. Need toredad loomad on seal maal arenenud suuremaks kui harilikud eeslid. Nad on toidu suhtes vähenõudlikud, joovad üksainus kord päevas, käivad hõlpsasti kaheksa tunniga kümme ljööd ja kannavad ilma vaevata 150-160 kilogrammi raskust koormat.
Sel kahe ookeani vahelisel teel pole võõrastemaju. Süüakse kuivatatud liha, vürtsitatud riisi ning teel kütitud metsloomi ja linde. Juuakse käreda vooluga jõgede vett mägedes, ojade vett tasandikel; vett maitsestatakse paari rummitilgaga, mis igaühel on tagavaraks härjasarves – nn «tšiflis». Tuleb muide hoiduda alkoholi sisaldavate jookidega liialdamisest, sest need on kahjulikud paikades, kus inimese närvikava on eriliselt erutatud. Mis puutub asemesse, siis koosneb see tervenisti pärismaalaste sadulast, mille nimeks on «rekaado». Sadul on tehtud pelionidest ehk lambanahkadest, mis ühest küljest on pargitud ja teisest küljest villaga kaetud. Nahku hoiavad päeval koos toredate tikanditega ehitud laiad vööd. Öösel aga, nendesse soojadesse vaipadesse