ANDIDEST
Iga teine MacNabbsi asemel oleks sada korda sellest onnist mööda ja kas või üle läinud, selle olemasolu üldse aimamata. Ümbritsevatest kaljudest eraldus ta vaid mingi mügarikuna lumevaiba all.
Kõigepealt tuli onn lume alt välja kaevata. Pärast pooletunnilist visa töötamist oli Wilsonil ja Mulradyl kasutša sissekäik vabastatud ja väike reisisalk ruttas sinna varju.
Indiaanlaste ehitatud kasutša oli valmistatud päikesepaistel kuivatatud saviplonnidest ehk adoobidest ning kujutas endast kaheteistkümne jala pikkust kuupi. Onni aluseks oli basaltrahn. Kivitrepp viis onni ainsa avause ette. Kuigi uks oli õige kitsas, oskasid tuuled, lumi ja rahe hõlpsasti onni sisse pugeda, kui temporaalid mägedes valla pääsesid.
Siia onni võis lahedasti mahutada kuni kümme inimest. Kuigi seinad poleks vihmasel aastaajal osutunud ehk küllalt veekindlaiks, kaitsesid nad praeguse ilmaga ometi pisutki tugeva külma eest, mida oli kümme kraadi alla nulli, nagu näitas termomeeter. Pealegi võimaldas kuidagi kokkumätsitud telliskividest korstnaga kolle tuld teha ja küllaltki edukalt välise külma vastu võidelda.
«Siiski rahuldav ulualune,» ütles Glenarvan, «kuigi mitte just mugav. Saatus on meid siia juhtinud, meil jääb vaid teda tänada.»
«Kuidas nii,» vastas Paganel, «see on ju loss! Puuduvad ainult valvurid ja õukondlased. Me seame end siin jumalikult sisse.»
«Eriti, kui koldes leegitseb sõbralik tuluke,» ütles Tom Austin, «sest mulle tundub, et kuigi me oleme näljased, ei kannata me külma tõttu vähem. Mis puutub minusse, siis rõõmustaks mind hea haokubu rohkem kui tükk ulukiliha.»
«Noh, Tom,» vastas Paganel, «katsume kütust leida.»
«Kütust Kordiljeeride tipul!» ütles Mulrady ja raputas kaheldes pead.
«Kui onni on tehtud kolle,» vastas major, «siis peab siin arvatavasti leiduma ka midagi põletamiskõlblikku.»
«Meie sõbral MacNabbsil on õigus,» ütles Glenarvan.
«Pange õhtusöök valmis, ma lähen katsetan puuraiduriametiga.»
«Meie Wilsoniga tuleme kaasa,» ütles Paganel.
«Kui te vajate ka mind…» sõnas Robert tõustes.
«Ei, puhka, mu tubli poiss,» vastas Glenarvan. «Niigi saab sinust mees juba eas, mil teised on alles lapsed!»
Glenarvan, Wilson ja Paganel väljusid kasutšast. Oli kell kuus õhtul. Ehkki õhk oli täiesti vaikne, näpistas külm teravalt. Taevasina hakkas juba tumenema ja päikese viimased kiired riivasid kõrgeid mäeteravikke. Paganel oli baromeetri kaasa võtnud, vaatas seda ja nägi, et elavhõbedasammas oli 495 millimeetrit, järelikult asusid nad üksteist tuhat seitsesada jalga üle merepinna. Seega olid Kordiljeerid kõigest üheksasada kümme meetrit Mont Blanc’ist madalamad.
Oleksid need mäed samasuguseid raskusi tekitanud nagu Šveitsi hiiglane, poleks keeristormide ja tuiskude puhkemisel ükski reisijaist üle Uue Maailma suure mäeaheliku jõudnud.
Glenarvan ja Paganel saabusid porfüürkünkale ja heitsid pilgu üle terve horisondi. Nad olid nüüd Kordiljeeride ahela tipul ja valitsesid neljakümne ruutmiili suurust maa-ala. Idas laskusid mäekallakud mitmesaja sülla ulatuses tasaste nõlvadena ja käidavate veertena (mida mööda indiaanlased end alla libistavad). Kauguses oli näha jääliustike liikumisest tekkinud piklikke kivide ja ümberekslevate rahnude lohasid, mis moodustasid määratuid moreeniridu. Koloraado org uppus juba kerkivasse hämarikku, laskuva päikese kiired aga valgustasid järk-järgult kustuvaid kõrgendikke, mõhnu, tippe ja teravikke, kogu idapoolne Andide kallak mattus vähehaaval pimedusse. Läänes valgustas päevavalgus veel eelmäestikku. Lausa silmipimestav oli vaadata päikesekiirgusse kastetud kaljusid ning jääliustikke. Põhja poole suundus tippude ahelik, mis märkamatult hägustus ja moodustas otsekui harjumatu käega joonistatud kriipsu. Pilk eksis sellesse segadusse. Kuid lõunas seevastu oli vaatepilt ülitore ning muutus läheneva öö mõjul aina ülevamaks. Metsikusse Torbido orgu süvenev pilk haaras Antuco vulkaani, mille ammuli kraater asetses kahe miili kaugusel. Vulkaan möirgas nagu määratu, apokalüptiliste aegade leviaatanitega sarnanev koletis ja sülgas tahmavärviliste leekide voogudega segunevat kuuma suitsu. Teda ümbritsev mägedering näis tules lõõmavat. Hõõguvate kivide rahe, punakad aurupilved ja laavaraketid ühinesid sätendavateks vihkudeks. Iga hetkega heledamaks muutuv sära ja silmipimestav põlemine täitis avara sõõri oma ereda helkimisega, kuna päike vähehaaval kaotas oma loojakueelse sära ja kadus hämariku varju nagu kustunud täht.
Paganel ja Glenarvan oleksid seda suurepärast heitlust maa tule ja taeva tule vahel kauaks vaatlema jäänud, sest improviseeritud metsatöölised neis võideti kunstimeelega vaatlejate poolt, kuid vähem vaimustatud Wilson kutsus nad tagasi tegelikkusesse. Tõsi küll, puid ei olnud, kuid õnneks kattis kaljusid vilets, kuiv samblik, mida koguti suurel hulgal. Ühtlasi korjati teatavat ljareta-nimelist taime, mille juured küllaltki hästi põlesid. Kui väärtuslik kütteaine oli kasutšasse viidud, kuhjati see koldesse. Raske oli tuld süüdata, eriti raske seda kustumast hoida. Väga hõre õhk ei andnud enam küllalt hapnikku tule toitmiseks, nagu vähemalt major arvas.
«See-eest pole vaja vett saja kraadini kuumutada, et see keema hakkaks,» jätkas ta, «ja need, kes armastavad sajakraadilise veega tehtud kohvi, peavad sellest paratamatult ilma jääma, sest selles kõrguses hakkab vesi keema juba üheksakümne kraadi juures.»26
MacNabbs ei eksinud. Kui termomeeter pisteti katlasse keeva vette, näitas see kõigest 87°. Ahnelt rüüpas igaüks mõne sõõmu kuuma kohvi. Mis puutub kuivatatud lihasse, siis tundus seda pisut vähe olevat. See sundis Paganelli väljendama mõistlikku, kuid asjatut mõtet.
«Tõepoolest,» ütles ta, «peab tunnistama, et laamapraadi ei põlgaks praegu ära! Räägitakse, et see loom asendavat härgi ja lambaid; tahaksin meelsasti teada, kas ka toitvuse mõttes.»
«Kuidas!» ütles major. «Te pole rahul meie õhtusöögiga, õpetatud Paganel?»
«Olen vaimustatud, vahva major, kuid möönan siiski, et ulukipraad oleks mulle meelt mööda.»
«Olete elunautija,» ütles MacNabbs.
«Olen nimetusega nõus, kuid öelge mis tahes, ega teie isegi keelduks, kui teile praegu mingit biifsteeki pakutaks!»
«Arvatavasti mitte!» vastas major.
«Ja kui keegi paluks teil külmast ja ööpimedusest hoolimata minna jahisaaki varitsema, siis läheksite pikemalt mõtlemata?»
«Iseenesest mõista. Ja kui te soovite…»
Kaaslased ei jõudnud veel MacNabbsi tänada ega tema väsimatut vastutulelikkust peatada, kui äkki kuuldus kauget ulgumist. See kestis kaua. Ei kisendanud mõned üksikud loomad, vaid terve kiiresti lähenev loomakari. Kas saatus tahtis reisijatele peale onni kinkida ka õhtusöögi?
Nii mõtles geograaf. Kuid Glenarvan kahandas pisut tema rõõmu, juhtides ta tähelepanu sellele, et Kordiljeeride neljajalgsed ei tule iialgi nii kõrgele.
«Millest siis tuleb see müra?» küsis Tom Austin. «Kas kuulete, kuidas see läheneb?»
«Lumelaviin?» küsis Mulrady.
«Võimatu! Need on tõelised möirged,» vastas Paganel.
«Vaatame,» ütles Glenarvan.
«Vaatame siis juba kütipilguga,» vastas major ja võttis oma püssi.
Kõik jooksid onnist välja. Öö oli saabunud – pime ja tähtedest särav. Viimase veerandi kuusirp ei olnud veel tõusnud. Põhjaning idapoolsed mäetipud kadusid pimedusse, silm suutis eraldada ainult mõne kõrgema kalju fantastilist siluetti. Ulgumine – kohkunud loomade ulgumine – muutus tugevamaks. Loomad tulid Kordiljeeride pimedamast osast. Mis oli lahti? Äkki paiskus platoole meeletu laviin, mitte lumest, vaid elusaist ja hirmust hullunud olendeist. Kogu ümbrus tundus liikuvat. Tuli sadu, võib-olla tuhandeid loomi, kes õhu hõredusest hoolimata