Kapten Granti lapsed. Jules Verne

langes maha, masendatud ja meelt heites. Ta vaatas Thalcave’ile näkku. Indiaanlane naeratas oma tavalise rahuga.

      «Thauka hea hobune! Poiss julge! Ta pääseb!» kordas ta pead noogutades.

      «Ja kui ta kukub?» ütles Glenarvan.

      «Ta ei kuku!»

      Hoolimata Thalcave’i usaldusest möödus öö viimane osa vaesele lordile hirmsates piinades. Ta ei arvestanud isegi Roberti kannul ära jooksnud huntide ikka veel ähvardavat hädaohtu. Ta tahtis poisikest otsima joosta, kuid indiaanlane peatas teda. Ta tegi selgeks, et hobused ei jõuaks talle järele, et Thauka on kindlasti tagaajajaist ette jõudnud, et on võimatu teda pimedas leida ja et pidi ootama päevavalgust, et alustada sõitu Roberti jälgedes.

      Kell neli hommikul hakkas koit kumama. Tihe udu silmapiiril omandas kahvaturoosa jume. Sädelev kaste langes lagendikule ja pikad rohukõrred õõtsusid esimestes tuulepuhangutes.

      Nüüd võis teele asuda.

      «Sõidame!» ütles indiaanlane.

      Glenarvan ei vastanud, kuid hüppas Roberti hobuse selga. Varsti kihutasid mõlemad ratsanikud todasama otsejoont mööda tuhatnelja lääne poole, millest nende kaaslased ei tohtinud kõrvale kalduda. Nii ratsutasid nad imeteldava kiirusega tund aega, otsides silmadega Robert Granti ja igal sammul tema verist laipa leida kartes. Glenarvan kannustas hobust, nii et looma küljed olid verised.

      Viimaks kuuldus püssipauke. Paukude vahed olid ühepikkused nagu oleks nendega märku tahetud anda.

      «Nemad,» hüüatas Glenarvan.

      Mõlemad kihutasid oma hobused veel kiiremini jooksma, ja mõne hetke pärast jõudsid nad Paganeli juhatusel liikunud salkkonna juurde. Glenarvan karjatas: Robert oli seal, ta elas, elas tõesti! Teda kandis tore Thauka, kes jälle oma isandat nähes rõõmsalt hirnatas.

      «Ah, mu laps, mu laps!» hüüdis Glenarvan kirjeldamatu hellusega.

      Nad mõlemad hüppasid maha ja sööstsid teineteise kaisutusse. Siis surus indiaanlane kapten Granti poja omakorda rinnale.

      «Ta elab! Ta elab!» kordas Glenarvan.

      «Jah!» vastas Robert. «Tänu Thaukale!»

      Indiaanlane oli seda tänusõna ootamata oma hobust tänanud; ta kõneles temaga ja kallistas teda, nagu oleks uhke hobuse soontes voolanud inimese veri.

      Siis pöördus ta Paganeli poole, näitas noort poissi ja ütles:

      «Kangelane!» Ja lisas, kasutades indiaanlase piltlikku väljendust: «Tema kannused ei värisenud.»

      Glenarvan aga küsis Robertilt tema ümbert kinni hoides:

      «Miks, mu poeg, miks ei lasknud sa Thalcave’il või minul teha seda viimast katset su päästmiseks?»

      «Milord,» vastas poiss suurima tänulikkusega, «kas polnud minu kohus end ohverdada? Thalcave päästis juba kord minu elu! Ja teie päästate mu isa!»

      XX

      ARGENTIINA TASANDIKUD

      Pärast esimesi südamepuistamisi märkasid Paganel, Austin, Wilson, Mulrady, kõik, kes olid teistest maha jäänud – võib-olla peale MacNabbsi – et neil oli otse surmav janu. Õnneks voolas Guamini üsna lähedal. Asuti siis jälle teele ja kell seitse hommikul jõudis väike rännusalk tarandiku juurde. Nähes tarandiku hundikorjustega kaetud ümbrust, oli kerge mõista, kui äge oli olnud rünnak ning missugust pingutust oli nõudnud vastupanu.

      Varsti olid reisijad end küllaldaselt veega kosutanud ja asusid tarandikus suurepärase eine juurde. Nandu praad öeldi olevat ülihea ja ka oma kilbis küpsetatud armadilli peeti väga mõnusaks roaks.

      «Oleks ülekohus saatuse vastu seda mõõdukalt süüa,» ütles Paganel, «seda lausa peab liiga palju sööma.»

      Ja ta sõigi liiga palju ega teinud sellega endale paha tänu Guamini selgele veele, mis tema arvates oli ülimal määral seedimist soodustav.

      Kell kümme hommikul andis Glenarvan käsu teeleminekuks, sest ta ei tahtnud korrata Hannibali vigu Capua43 juures. Nahklähkrid täideti veega ja hakati minema. Hobused olid hästi kosunud ja alustasid kohe tublit sõitu, nad jooksid peaaegu vahetpidamata kerget galoppi. Niiskemaks muutunud maapind oli ühtlasi ka viljakam, kuid endiselt tühi.

      2. ja 3. novembri jooksul ei juhtunud midagi, õhtul tegid pika teekonna raskustega juba harjunud rändajad peatuse pampade serval, Buenos Airese provintsi piiril.

      Nad olid Talcahuano lahe juurest 14. oktoobril lahkunud ja järelikult kahekümne kahe päevaga õnnelikult ära käinud 215 miili, seega ligi kaks kolmandikku teest.

      Järgmisel hommikul mindi üle konventsionaalse joone, mis lahutab Argentiina tasandikke pampadest. Siin lootis Thalcave kohata kasikke, kelle võimuses ta uskus leidvat Harry Granti ja tema kaks orjusekaaslast.

      Neljateistkümnest provintsist, mis moodustavad Argentiina vabariigi, on Buenos Airese provints kõige suurem ja ühtlasi kõige rahvarikkam. Piir kulgeb läbi lõunapoolsete indiaani maa-alade, 64.–65. kraadi vahel. Provintsi territoorium on hämmastavalt viljakas. Sel tasandikul, mida katavad kõrrelised ja mitmesugused kaunviljalised põõsastaimed ja mis on kuni Tandili ja Tapalquemi mägede jalamini peaaegu täiesti horisontaalne, valitseb eriliselt tervislik kliima. Guamini jõe äärest lahkumisest saadik täheldasid reisijad suure rahuldusega, et temperatuur oli märksa soodsamaks muutunud. Keskmine temperatuur ei tõusnud tänu Patagooniast puhuvaile tugevatele ja külmadele tuultele, mis õhulained alatasa liikuma panevad, üle 17 °Celsiuse järgi.