meile oli! Ma usun, et ainult väikesed oskavad oma isa õigesti armastada!»
«Ja suured oskavad teda austada, mu laps,» vastas Glenarvan, keda nooruki otse südamest tulnud sõnad liigutasid.
Selle vestluse ajal olid hobused jooksu aeglustanud ja käisid nüüd sammu.
«Me leiame ta, eks?» küsis Robert pärast mõnehetkelist vaikust.
«Jah, me leiame ta,» vastas Glenarvan. «Thalcave juhtis meid tema jälgedele, ja ma usaldan teda.»
«Thalcave on tubli indiaanlane,» ütles poiss.
«Kindlasti.»
«Kas teate üht asja, milord?»
«Enne räägi, siis vastan.»
«Teiega kaasas on ainult tublid inimesed! Leedi Helena, keda ma nii väga armastan, alati rahulik major, kapten Mangles ja härra Paganel ja veel «Duncani» madrused, nii julged ja ustavad!»
«Jah, ma tean seda, mu poiss,» vastas Glenarvan.
«Ja kas teate, et teie olete kõige parem nende seas?»
«Tohoh! Ei, seda ma ei tea!»
«Noh, siis peate teada saama, milord,» vastas Robert, haaras lordi käe ja surus huultele.
Glenarvan vangutas tasa pead. Siis kõnelus katkes, sest Thalcave, kes teistest ette oli jõudnud, kutsus neid käeviipega. Ei tohtinud aega viita ja tuli mõelda neile, kes olid maha jäänud.
Uuesti lisati kiirust, kuid varsti selgus, et hobused, peale Thauka, ei suuda sellisele tempole kaua vastu pidada. Keskpäeval tuli neil tund aega puhata lasta. Nende jõud oli otsas ja nad keeldusid söömast tuttidena kasvavat alfafari – erilist lahjat ja päikesest kõrbenud lutserni.
Glenarvan muutus rahutuks. Põuatunnused ei vähenenud ja veepuudus võis tuua äärmisi katsumusi. Thalcave ei lausunud midagi; arvatavasti mõtles ta, et kui Guamini on kuivanud, siis on meeleheiteks aega küll, kui indiaanlase süda üldse kunagi meeleheitele andunud oli.
Ta hakkas uuesti liikuma ja tahes-tahtmata pidid hobused piitsa ning kannuste sunnil edasi minema. Nad läksid sammudes, kiiremini nad ei suutnud.
Thalcave oleks küll võinud ette minna, sest Thauka oleks ta mõne tunniga jõe kaldale viinud. Kahtlemata mõtles patagoonlane sellele, kuid kindel oli ka see, et ta ei tahtnud oma kaht kaaslast üksi kõrbesse jätta. Et teistega sammu pidada, sundis ta Thaukat aeglasemale käigule.
Thalcave’i hobune osutas aga vastupanu, ajas ennast tagajalgadele ja hirnus ägedasti, enne kui alistus ja sammu aeglustas; pigem sõnadega kui karmusega sai peremees temast lõpuks jagu. Thalcave tõesti vestles oma hobusega, ja kui ka Thauka talle ka ei vastanud, siis mõistis ta teda igatahes. Tuleb arvata, et patagoonlane oskas teda veenda, sest kui Thauka oli tükk aega «vastu vaielnud», leppis ta tema väidetega ja kuulas sõna, kuigi suuraudu puredes.
Aga kui Thauka sai aru Thalcave’ist, siis Thalcave sai aru ka Thaukast. Tark loom märkas mingi sisetunde varal, et õhus on niiskust, ja hingas seda ahnelt, liigutades keelt, nagu oleks ta seda karastavasse vedelikku kastnud. Patagoonlasel oli võimatu eksida: vesi polnud kaugel.
Seepärast julgustas ta kaaslasi, seletades Thauka kärsituse põhjust. Ka kaks teist hobust tundsid varsti vee lähedust. Nad tegid viimase jõupingutuse ja jooksid kapates indiaanlasele järele. Kella kolme paiku hakkas ühes nõos paistma valge triip. See virvendas päiksekiirtes.
«Vesi!» ütles Glenarvan.
«Vesi! Jah, vesi!» hüüdis Robert.
Neil polnud vaja enam hobuseid ergutada; vaesed loomad tundsid uut jõudu ja tormasid kõigest jõust edasi. Mõne minutiga olid nad jõe ääres ning lahtisaduldamist ootamata sööstsid rinnuni karastavasse vette.
Ratsanikud pidid tahes-tahtmata külma supluse vastu võtma, mõtlematagi selle üle kurta.
«Ah, küll on hea!» ütles Robert otse jõest janu kustutades.
«Pea mõõtu, mu poiss,» vastas Glenarvan, ise head eeskuju andmata.
Polnud kuulda muud kui ahnet joomist.
Thalcave jõi rahulikult, ruttamata, väikeste suutäite haaval, kuid väga kaua, «lasso pikkuselt», nagu ütlevad patagoonlased. Ta ei lõpetanud ega lõpetanud: võis karta, et ta joob kogu jõe tühjaks.
«Meie sõbrad ei pettu oma lootuses,» ütles Glenarvan. «On kindel, et nad leiavad Guamini juurde jõudes küllaldaselt täiesti puhast vett – vähemalt kui Thalcave midagi järele jätab!»
«Kas me ei võiks neile vastu minna?» küsis Robert. «Neil oleks mõni tund vähem rahutust ja piina.»
«Kahtlemata, mu poiss, aga kuidas vett kaasa viia? Lähkrid jäid Wilsoni kätte. Ei, parem oodata, nagu kokku lepitud. Arvestades tee pikkust ja hobuseid, kes vaid aeglaselt liiguvad, jõuavad meie sõbrad siia alles öösel. Valmistame neile hea peavarju ja hea õhtusöögi.»
Thalcave oli Glenarvani ettepanekut ootamata hakanud laagrikohta otsima, õnneks leidis ta jõe kaldalt «ramaada», kolmest küljest suletud kariloomadele määratud tarandiku. Koht oli ülihea, kui ei kardetud lageda taeva all magada, ja see ei teinud Thalcave’i kaaslastele vähimatki muret.
Seepärast ei otsitud paremat paika, vaid heideti päikesepaistele pikali, et suplusest märgi riideid kuivatada.
«Noh, kuna meil on nüüd öömaja, tuleb mõelda õhtusöögile,» ütles Glenarvan. «Meie sõbrad peavad ettesaadetud käskjalgadega rahule jääma, ja ma ei usu, et nad leiaksid põhjust kurta.
Arvan, et tund aega küttimist poleks ajaraiskamine. Kas oled valmis, Robert?»
«Jah, milord,» vastas poiss ja tõusis püsti, püss käes.
Glenarvanile tuli see mõte sellepärast, et Guamini kaldad näisid olevat ümberkaudsel lagendikul elavate loomade kogunemispaigaks. Oli näha hulgakesi õhku tõusvaid tinamusid, musti laanepüüsid, teru-teru nimelisi rüüte, kollaseid rookanu ja ülikauneid rohelisi veekanu.
Neljajalgseid ei olnud näha. Kuid Thalcave osutas kõrgele rohule ja tihedale võsale ning andis mõista, et loomad olid seal peidus. Küttidel tarvitses vaid mõned sammud astuda, et maailma kõige saagirikkamasse kohta jõuda.
Asuti siis küttima. Algul eelistati neljajalgseid sulelistele ja esimesed kuulid määratigi pampa suurtele jahiloomadele. Varsti ilmus küttide ette sadu kitsi ja gunakosid – samasuguseid kui need, kes neid Kordiljeerides nii ägedasti ründasid. Ent need väga arad loomad põgenesid säärase kiirusega, et oli võimatu neile püssikuuli ulatusse läheneda. Kütid valisid siis vähem kärme saagi, mis pealegi söödavuse poolest sugugi halvem polnud. Tosin punajalgseid nurmkanu ja rookanu lasti maha ning Glenarvan tappis osavalt ühe nabasea. See ruskete karvadega väga maitsev paksunahaline vääris püssipauku.
Vähem kui poole tunniga lasksid kütid kogu vajaliku saagi, ilma et see neid väsitanud oleks. Robert püüdis pealegi ühe huvitava looma napihambuliste seltsist. See oli pooleteise jala pikkune armadill ehk vööloom. Thalcave aga näitas kaaslastele, kuidas peetakse jahti nandu, pampade jaanalinnu peale, kes jookseb imetlusväärse kiirusega.
Indiaanlane ei hakanud nii kiiresti jooksva loomaga kavalust tarvitama; ta pani Thauka otse nandu suunas nelja kihutama, et talle kohe järele jõuda, sest kui esimene kallaletung äpardub, väsitab nandu oma otsatu keerutamisega hobuse ja küti. Parajasse kaugusse jõudnud, paiskas Thalcave oma bola võimsa heitega nii osavasti linnu jalgade ümber, et lind muutus liikumisvõimetuks. Mõne sekundi pärast oli nandu maas.
Nurmkanad, Thalcave’i nandu, Glenarvani nabasiga ja Roberti vööloom viidi tarandikku. Nandu ja nabasea vintske nahk nüliti otsekohe maha ja liha lõigati õhukesteks tükkideks. Mis puutub vöölooma, siis see väärtuslik loom kannab oma praepanni endaga kaasas: ta asetati iseenda kilbis kuumadele sütele.
Kolm kütti leppisid õhtul nurmkanadega ja hoidsid paremad palad sõpradele.
Ei unustatud hobuseidki. Suur hulk tarandikult kogutud heina oli neile nii söögiks kui asemeks. Kui