nagu see väsinult ja ükshaaval jõuetult maha langenud loomade puhul tavaline on. Keegi ei osanud seda suurt luukerede hulka võrdlemisi kitsal maa-alal seletada – isegi Paganel mitte. Ta küsis Thalcave’ilt, kellele vastamine raskusi ei tekitanud.
Paganeli hüüatus «On see võimalik!» ja patagoonlase kindel peanoogutus tekitasid kaaslastes suurt uudishimu.
«Mis on?» küsisid nad.
«Taeva tuli,» vastas maateadlane.
«Mis! Välk on säärast hävitustööd teinud?» hüüdis Tom Austin. «Siin on viiesaja looma luukered!»
«Thalcave kinnitab seda, ja Thalcave ei eksi. Mina muide usun teda, sest pampade äikesed on haruldaselt tugevad. Lootkem, et me seda ise tunda ei saa!»
«On õige palav,» tähendas Wilson.
«Peab olema oma 30° varjus,» vastas Paganel.
«See ei pane mind imestama,» ütles Glenarvan, «tunnen õhus elektrit. Loodetavasti ei jää ilm nii kuumaks.»
«Ohoo!» sõnas Paganel. «Temperatuuri langust ei maksa oodatagi, sest taevas pole vähimatki uduvinet.»
«Seda halvem,» vastas Glenarvan, «meie hobused kannatavad selle kuumuse all väga. Ega sinul liiga palav pole, mu poiss?» lisas ta Roberti poole pöördudes.
«Ei, milord,» vastas väikemees. «Mulle meeldib soojus, see on hea asi.»
«Eriti talvel,» tähendas major tabavalt, oma sigarisuitsu taeva poole puhudes.
Õhtul peatuti hüljatud rantšo lähedal. See oli okstest punutud ja saviga ülepätsitud, õlgkatusega kaetud onn. Seda onni ümbritses poolmädanenud vaiadest tara, millest igatahes jätkus, et hobuseid öösel rebaste kallaletungide eest kaitsta. Hobustel endil küll ei tarvitse rebaseid karta, kuid need õelad loomad purevad päitsed läbi, ja seetõttu võivad hobused laiali joosta.
Mõne sammu kaugusele onnist oli kaevatud auk, mida tarvitati köögina, ja milles leidus jahtunud tuhka. Onnis oli pink, härjanahast magamisase, pada, praevarras ja keedupott mate keetmiseks. Mate on jook, mida Lõuna-Ameerikas ohtrasti tarvitatakse. See on indiaanlaste tee, mida valmistatakse tulepaistel kuivatatud lehtedest ja imetakse läbi õlekõrre nagu ameerika jooke ikka. Paganeli palve peale valmistas Thalcave mõne tassitäie seda jooki. See oli õige meeldiv lisand tavalisele toidule ja tunnistati oivaliseks.
Järgmisel päeval, 30. oktoobril, tõusis päike nagu põletavast udust, saates maapinnale tulikuumi kiiri. Temperatuur ähvardas tõusta äärmiselt kõrgele, ja õnnetuseks ei pakkunud lagendik mingit kaitset. Siiski hakati vapralt ida poole liikuma. Mitu korda kohati määratuid loomakarju, kel polnud selle masendava palavusega jõudu süüa ja kes laisalt maas lamasid. Valvureist ega karjastest ei võinud juttugi olla. Arvukaid lehma-, härja- ja sõnnikarju valvasid ainult koerad, kes olid harjunud uttede piima imema, kui neil janu on. Sõralised muide on seal maal pehmeloomulised ega tunne ka seda vaistlikku hirmu punase värvi ees, mis iseloomustab nende Euroopa-sugulasi.
«Põhjuseks on vist see, et nad söövad vabariigi rohtu,» ütles Paganel, ise oma võib-olla liiga prantslaslikust naljast vaimustudes.
Keskpäeva paiku tekkis rohtlaanes mõningaid muutusi, mis ei saanud lagendiku ühetaolisusest väsinud silmadele nähtamatuks jääda. Kõrrelised jäid harvemaks. Neid asendasid kõhnad takjad ja hiiglaslikud, üheksa jala pikkused ohakad, mis oleksid võinud kõik maailma eeslid õnnelikuks teha. Kidurad astelpõõsad ja muud tumerohelised okaspõõsad – väärtuslikud taimed kuivadel aladel – kasvasid siin-seal. Seni oli pampa rohuvaip savis veel säilinud niiskuse varal olnud tihe ja lopsakas. Nüüd aga nägi silm läbi paiguti kulunud ja mitmest kohast lageda sametvaiba maapinna kehvust. Süveneva kuivuse tunnused olid ilmsed ja Thalcave juhtis sellele tähelepanu.
«Minul pole selle muutuse vastu midagi,» ütles Tom Austin. «Aina rohi ja rohi – see läheb pikapeale tülgastavaks.»
«Jah, kuid seal, kus on aina rohtu, seal on ka aina vett,» vastas major.
«Oh! Meil on vett tagavaraks,» ütles Wilson, «ja oma teelt leiame mõne jõekese ikka.»
Oleks Paganel seda vastust kuulnud, siis poleks ta ütlemata jätnud, et Colorado jõe ja Argentiina provintsi mägede vahel on vähe jõekesi, kuid ta selgitas parajasti Glenarvanile üht nähtust, millele lord oli tema tähelepanu juhtinud.
Juba tükk aega tundus õhus otsekui suitsulõhna. Ometi polnud silmapiiril näha ühtki tuld; kusagil ei paistnud suitsupilve, mis oleks kaugest tulekahjust kõnelnud. Seepärast ei leitud sellele nähtusele loomulikku seletust. Peagi muutus põleva rohu lõhn nii tugevaks, et kõik reisijad peale Paganeli ja Thalcave’i imestasid. Maateadlane, kel polnud raske ükskõik missugust nähtust seletada, ütles oma kaaslastele järgmist:
«Ma ei näe tuld, kuid haistan suitsu. Ent Ameerikas maksab nagu Euroopaski vanasõna: kus suitsu, seal tuld. Kuskil peab siis tuli olema. Aga pampad on nii ühetasased, et miski ei takista õhuvoolu, nii et siin on põleva rohu lõhna sageli enam kui 75 miili kaugusel tunda.»
«75 miili kaugusel?» kordas major uskmatult.
«Just nii,» kinnitas Paganel. «Kuid ma lisan juurde, et need suured tulekahjud levivad väga kaugele ja arenevad sageli väga ulatuslikeks.»
«Aga millest rohtlaaned süttivad?» küsis Robert.
«Mõnikord süütab välk, kui kuumad ilmad on rohu ära kuivatanud, mõnikord ka indiaanlase käsi.»
«Ja miks?»
«Nad väidavad – ma ei tea, kui palju sel väitel alust on – et pärast tulekahju kasvab rohi pampades paremini. Tuhk oleks siis sel juhul maapinnale väetiseks. Mina isiklikult usun, et tule varal tahetakse pigem hävitada miljardeid iksoode, nugiliste liiki, mis kariloomi eriti piinavad.»
«Kuid selline mõjuv vahend võib maksta ka mõnede lagendikul luusivate karjade elu,» ütles major.
«Muidugi neid hukkub, kuid mis see loeb sellise suure arvu juures?»
«Ma ei muretse nende pärast,» jätkas MacNabbs, «see on nende asi. Muret tunnen ma reisijate pärast, kes läbi pampa rändavad. Kas ei või juhtuda, et tuli nad ümber piirab?»
«Kuidas siis!» hüüatas Paganel ilmse rahuldustundega, «mõnikord seda juhtub. Mis puutub minusse, siis vaataksin säärast pilti hea meelega.»
«Seal on see meie õpetlane,» sõnas Glenarvan, «ta läheb oma teadmishimus nii kaugele, et laseks ennast elusalt ära põletada!»
«Ei, seda mitte, mu armas Glenarvan, ma olen ju Cooperi teoseid lugenud, ja Nahksukk õpetab tule teed sulgema, kitkudes rohu enda ümber mõne sülla laiuse sõõrina välja. Pole midagi lihtsamat. Seepärast ma ei karda tulekahju lähenemist ja sooviksin kõigest hingest, et see tuleks.»
Kuid Paganeli soov polnud täitumisele määratud. Kui ta pooleldi küpseski, siis ainult päikesekiirte tõttu, mis tekitasid talumatut palavust. Hobused hingeldasid troopilises kuumuses. Varju polnud loota, ehk olgu siis, kui mõni harv pilv lõõmavat päikeseketast varjas. Siis jooksis vari mööda ühetasast maapinda, ja ratsanikud kannustasid hobuseid, püüdes püsida kosutavas varjus, mida läänetuul nende ees kihutas. Hobused aga jäid selles võiduajamises peagi maha ja loorist vabanev päike kallas uut tulevihma pampade kuumutatud mullale.
Kui Wilson ütles veetagavara küllalt suure olevat, siis ei arvestanud ta kustumatut janu, mis tema kaaslasi tol päeval piinas. Ja kui ta arvas, et teel kohatakse mõnd jõekest, siis oli ta liiga ennatu olnud. Tegelikult ei puudunud mitte ainult jõekesed, sest maapind oma kujuga ei pakkunud ühtki sobivat jõesängi, aga ka indiaanlaste kaevatud kunstlikud veekogud olid kuivad. Nähes põua tunnuseid iga miiliga kasvavat, pöördus Paganel Thalcave’i poole ja küsis, kust ta arvab vett leidvat.
«Soolajärve juures,» vastas indiaanlane.
«Ja millal me sinna jõuame?»
«Homme õhtul.»
Argentiinlased kaevavad pampades reisides harilikult kaeve ja leiavad mõne sülla sügavuselt vett. Kuid rändurid,