täiesti loomulik, et õhus on linde, tiikides luiki ja rohtlaantes rohtu. Õpetlasel polnud vaja oma jalutuskäiku kahetseda ega selle kestuse üle kurta. Tema arvates oli vaevalt astuma hakatud, kui indiaanlaste laager juba paistma hakkas.
Toldeeria asetses Andide eelmägede vahele surutud oru põhjas.
Siin elas okstest hüttides umbes kolmkümmend rändpärismaalast, kes karjatasid suuri piimalehmade, lammaste, härgade ja hobuste karju. Nad liikusid ühelt karjamaalt teisele ja leidsid oma neljajalgseile kaaselanikele alati kaetud laua.
Araukaani, pehuenhi ning auka tõu hübriididena ei oleks need andoperuulased antropoloogi silmale puhta rassi pilti pakkunud. Need olid keskmist kasvu, tugeva kehaehituse, oliivikarva näonaha, madala lauba, peaaegu ümmarguse näo, õhukeste huulte, esiletungivate põsesarnade, naiselike näojoonte ja kalgi ilmega – üldiselt vähehuvitavad pärismaalased. Kuid Glenarvani mõtted keerlesid rohkem nende karja kui nende endi ümber. Ta lootis saada härgi ja hobuseid, muud ta neilt ei tahtnud.
Thalcave’i ülesandeks jäi kauplemine, mis ei kestnud kaua. Seitsme väikese saduldatud argentiina hobuse, umbes saja naela kuivatatud liha, mõne mõõdu riisi ja nahast veelähkrite eest nõudsid indiaanlased viina või rummi puudusel, mida nad oleksid eelistanud, kakskümmend untsi kulda, mille väärtust nad väga hästi tundsid. Glenarvan tahtis osta veel kaheksanda hobuse patagoonlasele, kuid mees andis mõista, et seda pole vaja.
Kui kaup oli koos, jättis Glenarvan oma uute varustajatega, nagu Paganel neid nimetas, jumalaga ja tuli vähem kui poole tunniga laagrikohta tagasi. Teda tervitati rõõmuhüüetega, mida põhjustasid, tema arvates täiesti õigustatult, toiduained ja hobused. Kõik sõid isuga. Ka Robert kinnitas keha. Tema jõud oli peaaegu täiesti tagasi tulnud.
Päeva lõpp möödus täielikus puhkuses. Kõneldi vähehaaval kõigest: kalleist eemalolijaist, «Duncanist», kapten John Manglesist, tema tublist meeskonnast ja Harry Grantist, kes võib-olla polnud kaugel.
Paganel aga ei lahkunud indiaanlasest. Temast oli saanud Thalcave’i vari. Ta oli lausa segane õnnest, et võib tõelise patagoonlase kõrval viibida, tollega võrreldes oli tema peaaegu kääbus. Oli see ju patagoonlane, kes peaaegu oleks võinud võistelda keiser Maximiniga, selle Kongo neegriga, kes oli samuti kaheksa jalga pikk ja keda teadlane Van der Brock oma ihusilmaga oli näinud. Ta lausa piinas tõsiseloomulist indiaanlast, kes rahulikult kõik ära kuulas, hispaaniakeelsete lausetega. Maateadlane õppis, seekord ilma raamatuta. Kuuldi, kuidas ta kõlavaid sõnu hääldas, hoolega häälepaelu, keelt ja lõualuid seades.
«Kui ma õiget hääldamisviisi ei taba,» kordas ta majorile, «siis ei tohi seda pahaks panna! Kes oleks võinud arvata, et üks patagoonlane mulle kord hispaania keelt õpetama hakkab!»
XVI
RIO COLORADO
Järgmisel päeval, 22. oktoobril kell kaheksa hommikul andis Thalcave märku teeleminekuks. 22. ja 42. pikkuskraadi vahel on Argentiina maapind läänest itta kaldu. Reisijail tuli mööda aeglast kallakut kuni mereni aina laskuda.
Kui patagoonlane keelas Glenarvani talle hobust ostmast, arvas lord, et ta käib meelsamini jalgsi, nagu mõnedel juhtidel harjumuseks on, sest nende pikad jalad võimaldavad käia niisama kiiresti kui käib hobune. Kuid Glenarvan eksis.
Teelemineku hetkel vilistas Thalcave erilisel viisil. Otsekohe väljus lähedalolevast metsasalust ülitore suurepärase kasvuga argentiina hobune ja lähenes oma isandale. Loom oli täiuslikult ilus: ta oli värvilt kõrb, loomult uhke, julge ning elav. Tema pea oli kaunis, kael sale, ninasõõrmed laiali, silmad põlevad, põlved tugevad, turi hästi arenenud, rind lai, kederluud pikad – see tähendab, tal olid kõik jõudu ja painduvust väljendavad omadused.
Täieliku asjatundjana imetles major varjamatult seda pampahobuste musternäidist, kelles ta leidis teatavat sarnasust inglise «hunteriga»36. Ilusa looma nimi oli Thauka, mis patagoonia keeles tähendab «lind», ja sellist nime oli tal ka täielik õigus kanda.
Thalcave hüppas sadulasse ja hobune tõusis kergelt tagumistele jalgadele. Patagoonlane kui haruldane ratsutaja pakkus sellise ratsu seljas haaravat pilti. Tema varustuse hulka kuulus kaks Argentiina tasandikul tarvitatavat jahiriista: bola ja lasso. Bola kujutab endast sadula esiosa külge kinnitatud ja nahkrihmaga ühendatud kolme kuuli. Indiaanlane paiskab neid kuule sageli isegi saja sammu kaugusele ja teeb seda säärase täpsusega, et kuulid mässivad end ise tagaaetava looma või vaenlase jalgade ümber ja kisuvad ta jalamaid pikali. Niisiis on patagoonlaste kasutuses kardetav riist, mida käsitsetakse üllatava osavusega. Lasso seevastu ei lahku käest, mis seda lingutab. Lasso koosneb kolmekümne jala pikkusest köiest, mis on punutud kahest nahkpletist ja lõpeb läbi raudrõnga jooksva sõlmega. Parem käsi heidab jooksvat sõlme, vasem aga hoiab lasso teist otsa, mis harilikult on tugevasti sadula külge kinnitatud. Patagoonlase relvastust täiendas pikk püss üle õla.
Märkamata imetlust, mida tekitasid tema loomupärane veetlus, liigutuste kergus ja uhke sundimatus, asus Thalcave salga etteotsa. Hakati minema, kord kapates, kord sammu sõites, sest traavida hobused nähtavasti ei osanud. Robert püsis hästi sadulas ja veenis Glenarvani varsti oma ratsutamisoskuses.
Kohe Kordiljeeride jalamil algab pampade tasandik. See jaguneb kolme ossa. Esimese maa-ala moodustab mäeahelik kuni umbes kahesaja viiekümnenda miilini, mida katavad madalad puud ja põõsad. Teine, neljasaja viiekümne miili laiune osa on polsterdatud suurepärase rohuvaibaga ja lõpeb saja kaheksakümne miili kaugusel Buenos Airesest. Siit mereni tallab reisija jalg tohutuid lutserni- ja karuohakarohtlaid. See on pampade kolmas osa.
Kordiljeeride kuristikest väljudes kohtas Glenarvani reisisalk kõigepealt suurel arvul «medaanodeks» nimetatavaid liivaluiteid, tõelisi laineid, mida tuul lakkamatult liigutab, kui taimestiku juured liiva maapinna külge ei ahelda. See liiv on äärmiselt peen. Vähimgi tuulepuhang tõstis seda kergete sammastena õhku, vahel tõelisi, kõrgele tõusvaid tuulispeasid moodustades. See vaatepilt oli silmadele ühtlasi nii lõbus kui ka ebameeldiv. Pole midagi huvitavamat kui need mööda tasandikku ekslevad tuulispead, mis kirjeldamatus segaduses omavahel võitlevad, üksteisega segunevad, üksteist ümber paiskavad; ebameeldiv on imepeen liivatolm, mis tõuseb arvutuist medaanodest ja tungib läbi laugude, ükskõik kui tugevasti sa neid ka ei sulge.
See nähtus kestis põhjatuulte mõjul suure osa päevast. Liiguti sellegipoolest kiiresti, ja kella kuue paiku näisid neljakümne miili kaugusele selja taha jäänud Kordiljeerid juba õhtu-udusse kaduva vinetisena.
Reisijad olid teekonnast, mis oli umbkaudu kolmkümmend kaheksa miili pikk, väsinud. Seepärast tundsid nad heameelt magamaheitmise tunni lähenemisest. Nad peatusid kiiresti voolava Neuqueni, sogase veega kärestikulise jõe ääres, mis oli kõrgete punaste kallaste vahele surutud. Neuquen, mida mõned maateadlased Ramidiks ehk Comoeks nimetavad, saab alguse järvedest, mis on tuntud üksnes indiaanlastele.
Järgnev öö ja päev ei toonud ühtki mainimisväärset vahejuhtumit. Liiguti kiiresti ja tõhusalt edasi. Ühetasane maapind ja talutav temperatuur tegid edasiliikumise lihtsaks. Siiski polnud päike lõuna paiku kitsi õige kuumi kiiri saatmast. Kui saabus õhtu, tekkis edelapoolsele taevalaotusele pikk pilvejoom, mis kindlasti ennustas ilmamuutust. Patagoonlane näitas maateadlasele näpuga läänetaevast.
«Ma tean!» ütles Paganel ja pöördus kaaslaste poole: «Taevas ennustab ilmamuutust. Tuleb pampeero.»
Ja ta seletas, et pampeero on Argentiina tasandikel sage nähtus. See on väga kuiv edelatuul. Thalcave polnud eksinud: saabus vaevarikas öö inimestele, keda varjas üksnes lihtne pontšo, sest pampeero puhus väga tugevasti. Hobused heitsid maha ja inimesed pugesid kokkusurutult nende varju. Glenarvan kartis, et kestev torm võib teelviibimist pikendada, kuid Paganel, vaadanud oma baromeetrit, lohutas teda.
«Harilikult,» ütles ta, «kestab selline torm kolm päeva. Aga kui baromeeter tõuseb, nagu praegu, siis on tegemist ainult mõnetunnise metsiku iilinguga. Ärge siis kartke, armas sõber, päikesetõusu ajaks on taevas jälle sinine nagu harilikult.»
«Te räägite nagu raamat, Paganel,» vastas Glenarvan.
«Ma