või lõkketulest, ja ta oli sunnitud tegutsema ainult kuulmise järgi. Ta ei tundnud kärsitust, sest saadud õppetunnid olid talle õpetanud kannatlikkuse voorust ja veelgi enam seda, et indiaanlastele salaja kallale tungides tuleb olla ettevaatlik. Kord näis talle, et kuskilt kostis kuivanud oksa praksumist, kuid ootuspinge võis teda ka petta. Nii möödus minut minuti järel piinavas ootuses, kuni oli möödunud terve tund ajast, mil ta oma kaaslastest lahkus. Hirvekütt ei teadnud, kas niisuguse viivituse pärast rõõmustada või kurvastada, sest kui see tähendas, et tema kaaslastega oli kõik korras, siis ennustas see ühtlasi hukku nõrkadele ning süütutele olevustele.
Lõpuks, umbes poolteist tundi pärast seda, kui Hirvekütt oli oma kaaslastest lahkunud, kuulis ta häält, mis valmistas talle ühtviisi meelepaha ja üllatust. Kauri värisev hüüd kostis järve vastaskaldalt, nähtavasti jõesuudme lähedalt. Selle linnu hääles ei saanud eksida, sest seda tunneb igaüks, kes on sõitnud Ameerika järvedel. Läbitungiv, värisev, vali ja küllalt pikk, kõlab see just hoiatushüüuna. Erinevalt metsa teiste suliselanike häältest võib seda sageli kuulda öösiti. Sellepärast oligi Välejalg valinud signaaliks just kauri hüüu. Muidugi oli möödunud juba küllalt palju aega, et mõlemad seiklejad võinuks ammu jõuda maad mööda selle kohani, kust kokkulepitud hüüd kostis, kuid polnud tõenäoline, et nad oleksid niisuguse teekonna ette võtnud. Kui laagris poleks kedagi olnud, oleksid nad Hirveküti kaldale kutsunud, ja kui seal oleks olnud inimesi, siis poleks olnud mingit mõtet minna nii kaugelt ringi selleks, et paati istuda. Kui ta võtab kuulda signaali ja sõidab esialgsest randumispaigast nii kaugele, siis võib nende elu, kes tema peale loodavad, ohtu sattuda. Aga kui oletada, et tõesti hõigati ja ta sellele hüüule ei vasta, võivad tagajärjed olla sama hukatuslikud. Ta ootas kõheldes, lootes, et hüüdu, olgu siis inimese või linnu suust, varsti korrataks. Ta ei eksinud. Mõne minuti pärast kostis sama läbitungiv ja hoiatav hüüd uuesti sealtsamast kandist. Sel korral oli Hirvekütt valvas ega võinud enam eksida. Kuigi ta oli sageli kuulnud kauri hääle imetlusväärselt osavat matkimist ja oskas ka ise teha neid vibreerivaid helisid, oli ta täiesti kindel, et Välejalg ei suuda iial nii täiuslikult lindu jäljendada. Sellepärast otsustas ta seda hüüdu mitte tähele panna ning oodata teist ja vähem sarnast signaali lähemalt.
Vaevalt oli Hirvekütt sellele otsusele jõudnud, kui sügavat öövaikust ja üksildust läbis õudne karjatus, mis peletas kuulaja peast igasugused mälestused nukrast kauri hüüust. See oli agooniakarje, mis tuli kas naisterahva või noore poisi suust, kel polnud veel mehe häält. Karjet oli lihtne mõista. Selles kõlas surmahirm või koguni agoonia; ja seda esile kutsunud kehaline või hingeline valu oli sama ootamatu kui õudne.
Noormees laskis pilliroo käest lahti ja vajutas aeru vette. Kuid ta ei teadnud, mida teha või kuhu tüürida. Tema kõhklus kadus siiski mõne silmapilgu pärast. Selgesti oli kuulda okste murdumist, kuivanud oksakeste praksumist ja sammumüdinat. Need hääled nähtavasti lähenesid veele, kuigi mõnevõrra põhja pool sellest paigast, mille lähedale Hirvekütil oli kästud hoiduda. Järgides käsule, sõudis noormees kanuud edasi ega pööranud tähelepanu sellele, et teda võidakse märgata. Ta jõudis varsti kohani, kus kõrged kaldakaljud tõusid peaaegu püstloodis üles. Paistis, et keegi murdis teed läbi kaldaveerel kasvavate põõsaste ja puude ning jooksis mööda kallast, tõenäoliselt otsides sobivat kohta allalaskumiseks. Just sel hetkel prahvatasid korraga viis või kuus püssi ja vastaskalda künkad vastasid, nagu alati, kuivale tulistamisraginale pika kõmiseva kajaga. Kohe selle järel kostis paar taolist karjatust, mis libisevad kõige hulljulgematelgi ootamatu ehmumise puhul üle huulte, ja põõsastes algas uuesti rüsin; nähtavasti võitles seal mees mehega.
“Libe, saatan!” hüüdis Välejalg pettunud raevuga. “Tal on nahk rasvaga kokku määritud! Ma ei saa kinni haarata! Säh, võta oma kavaluse eest!”
Neid sõnu saatis mingi raske eseme kukkumine väikeste puude vahele, mis ümbritsesid kallast, ja Hirvekütt taipas sellest, et tema hiiglasest sõber oli paisanud selle inetu võttega vaenlase endast eemale. Siis läks jälle põgenemine ja jälitamine lahti, seejärel nägi nooruk, kuidas keegi tormas künkanõlvalt alla ja jooksis mõne jardi vees edasi. Ülepeakaela jooksja ei pööranud tähelepanu enda tekitatud solinale, sest ta märkas paati, mis oli sel kriitilisel hetkel juba kalda lähedal. Hirvekütt mõistis, et kui ta üldse peab kaaslased paati võtma, siis just siin, ja tõttas kanuuga neile appi. Kuid ta ei jõudnud teha kaht aerulöökigi, kui õhk täitus Välejala sõimust ja ta ise veeres kitsale kaldaribale, vaenlased sõna otseses mõttes kukil. Maas lamades ja vaenlastest peaaegu lämmatatuna aimas vägilane kauri hüüdu nii oskamatult järele, et vähem ohtlikes olukordades oleks see ainult naerma ajanud. Mees, kes oli juba vees, paistis äkki kahetsevat oma põgenemist ja pöördus tagasi kaldale, kaaslasele appi, kuid siis kargasid talle kallale kuus uut jälitajat, kes just sel hetkel hüppasid mäeveerult alla.
“Laske lahti, kirjuks maalitud elajad, laske mind lahti!” karjus Välejalg, olles sattunud liiga täbarasse olukorda, et veel sõnu valida. “Kas sellest on vähe, et ma kukkusin nagu saepakk, et te lisaks mind veel kägistate!”
Nendest sõnadest järeldas Hirvekütt, et tema sõbrad on vangi võetud ja et kaldaleminek tähendab jagada nende saatust. Ta oli kaldast kõigest sada jalga29 eemal ja mõned õigeaegsed aerutõmbed suurendasid kuus või kaheksa korda vahemaad, mis lahutas teda vaenlastest. Hirvekütt poleks saanud taganeda nii karistamatult, kui indiaanlased poleks tema õnneks jälitamise ajal püsse maha visanud; pealegi polnud ükski neist võitlusmadinas kanuud märganud.
“Hoidu kaldast kaugemale, noormees!” hüüdis Hutter. “Tüdrukutel jääb nüüd üle ainult sinule loota. Kogu sinu kavalust läheb tarvis selleks, et end nende metslaste käest päästa. Sõida minema, ja jumal hoidku sind, kui sa mu lapsi aitad!”
Kuni selle hetkeni polnud Hutteri ja noormehe vahel olnud erilist sümpaatiat, kuid kehaline ja hingeline piin, mis kostis selles karjatuses, sundis Hirvekütti ainsa hetkega unustama kõik vanamehe puudused. Ta nägi ainult kannatavat isa ja otsustas kohe anda piduliku tõotuse hoolitseda tema huvide eest ja ka oma sõna pidada.
“Ärge muretsege, Hutter!” hõikas ta. “Ma hoolitsen teie tütarde ja lossi eest. Vaenlane on küll vallutanud kalda, kuid ta pole veel vallutanud vett. Me oleme saatuse meelevallas ega tea, mis meiega võib juhtuda. Mul on küll vähe kogemusi, kuid ma teen, mis suudan.”
“Oh, Hirvekütt,” vastas Välejalg oma valju kõuehäälega, millest tema tavaline lõbusus oli kadumas, “oh, Hirvekütt, sinu plaanid on küll head, kuid mida suudad sina teha? Isegi parimatel aegadel oli sinust vähe kasu, ja sinusugune vaevalt suudab imet teha. Oleks siin kaldal üks metslane, aga siin on vähemalt nelikümmend, ja niisuguse väega ei tule sina enam toime. Minu arvates on kõige parem, kui sõidad otseteed tagasi lossi juurde, paned seal tüdrukud kanuusse, võtad natuke toidupoolist kaasa ja sõidad siis sellest järvenurgast, kus me olime, otse Mohawki. Lähima paari tunni jooksul ei tea need kuradid, kust sind otsida, aga kui saavadki teada, peavad nad ümber järve jooksma, et sind kätte saada. See on minu arvamine asja kohta, ja kui vana Tom tahab siinsamas testamenti teha ja oma tütarde kasuks viimast soovi avaldada, peab ta ütlema sedasama.”
“Ära tee seda, noormees,” vaidles Hutter vastu. “Vaenlasel on igal pool luurajad väljas kanuusid otsimas, sind nähakse kohe ja võetakse vangi. Lossis on kindlam, ära mingil juhul lähene maale. Pea nädal aega vastu, ja garnisoni sõdurid kihutavad metslased minema…”
“Ei möödu kahtkümmend nelja tundigi, vanamees, kui need rebased sõidavad juba parvedel sinu lossi vallutama!” segas Välejalg niisuguse ägedusega vahele, mida oleks vaevalt võinud oodata inimeselt, kes oli vangi võetud ja kinni seotud ning kelle kohta võis öelda, et tal olid vabaks jäänud vaid mõtted ja keel. “Sinu nõuanne tundub arukana, kuid viib õnnetusse. Kui meie sinuga oleksime koju jäänud, oleksime võinud vahest mitu päeva vastu pidada. Kuid pea meeles, et see nooruk pole tänaseni näinud veel ainsatki vaenlast, ja sa ise ütlesid, et ta on asunduse südametunnistusega; kuigi ma arvan, et meie asundustes elavate inimeste südametunnistus pole palju parem kui neil, kes elavad metsas… Hirvekütt, metslased käsivad märkide abil kutsuda mul sind kanuuga kaldale, kuid seda ma ei tee, sest