ütles Hirvekütt vaikse ja kurva häälega. “Häda mulle! Noh, meie kõigiga juhtub see varem või hiljem, ja kõige õnnelikum on see, kes oma nahavärvile vaatamata läheb sellele silmapilgule väärikalt vastu. Siin lamab kahtlemata vapra sõjamehe keha, aga tema hing lendab juba taevasse või põrgusse. Olgu need siis õnnelikud jahimaad, mis on rikkad jahiloomadest, õndsate maa, nagu õpetab Moraavia vendade usutunnistus, või tuleleegid! Juhtub vahel sedagi! Vana Hutter ja Harry Välejalg sattusid täbarasse olukorda; neid ähvardab võibolla piinamine ja surm – ja kõik sellesama tasu pärast, mida juhus mulle praegu pakub nii mõnegi arvates kõige seaduspärasemal ja ausamal viisil. Kuid ei! Mitte ainsat krossigi niisugust raha ei pea minu käest läbi käima. Valgena olen ma sündinud ja valgena tahan ma surra; sellest pean ma kinni viimse hingetõmbeni, kuigi tema kuninglik majesteet, tema kubernerid ja kõik nõunikud nii oma kodumaal kui ka koloonias unustavad, milleks nende nahavärv neid kohustab, ja kõike seda pisikasude pärast sõjas. Ei-ei, sõjamees, minu käsi ei puuduta sinu skalpi ja sinu hing võib puhata rahus, sest sa võid ilmuda oma vaimuderiiki viisaka välimusega.”
Hirvekütt tõusis püsti, niipea kui ta oli seda öelnud. Siis seadis ta surnu istuma seljaga vastu väikest kivi ja püüdis hoolitseda selle eest, et ta ei kukuks, või anda talle asendit, mis ei tunduks ebasündsana indiaanlaste ses suhtes väga tundlikule, kuigi veidrale arusaamisele. Selle kohuse täitnud, seisis noormees kurvas mõtiskluses ja vaatles langenud vaenlase sünget nägu. Olles harjunud elama metsas täielikus üksinduses, hakkas ta jällegi valjusti kõnelema teda erutavatest mõtetest ja tunnetest.
“Ma ei tahtnud sinu elu, punanahk,” ütles ta, “kuid sa ei jätnud mulle muud valikut: kas tappa sind või saada ise tapetud. Kumbki meist tegutses minu arvates oma tavade kohaselt ja kumbki ei saa teisele etteheiteid teha. Sa tegutsesid äraandlikult, vastavalt teie sõjakommetele, aga mina olin pisut ettevaatamatu, sest usun inimesi liialt kergesti. Hüva, see on minu esimene, kuigi tõenäoliselt mitte viimane lahing teise inimesega. Ma olen võidelnud peaaegu kõigi metsloomadega – karude, huntide, pantrite ja puumadega – aga nüüd tuli algust teha punanahaga. Kui ma oleksin sündinud indiaanlasena, võiksin ma sellest lahingust jutustada ja tuua skalbi ning kiidelda oma vägiteoga terve suguharu ees; või kui vaenlane oleks olnud ainult karu, olnuks loomulik ja sünnis jutustada kõigile, mis toimus. Aga nüüd ma tõtt-öelda ei tea, kuidas ma pühendan isegi Tšingatšguki sellesse saladusse, et ta ei peaks seda valge inimese hooplemiseks. Ja miks peaksin ma sellega üldse kiitlema? Kas sellepärast, et ma tapsin inimese, kuigi see oli metslane; ja kust ma tean, kas ta oligi õige indiaanlane või kas ta ei sattunud äkki kuhugi mujale kui õnnelikele jahimaadele? Senikaua kui pole selge, kas on tehtud head või kurja, on kõige õigem mitte uhkustada, aga siiski tahaksin ma, et Tšingatšguk teaks, et ma ei ole häbi teinud delavaaridele, kes mind on kasvatanud!”
Osa sellest oli ta lausunud valjusti, osa aga oli pomisenud ainult oma nina alla; ta enesekindlatele sõnadele sai osaks esimene saatus, seevastu kahtlusi avaldas ta ainult viimasel kombel. Selle monoloogi ja mõtiskluse katkestas teise indiaanlase ootamatu ilmumine järvekaldale neemenukast mõnesaja jardi kaugusel. See mees, nähtavasti samuti luuraja, kelle olid meelitanud siia arvatavasti püssipaugud, väljus metsast nii julgelt, et Hirvekütt nägi teda esimesena. Kui metslane sekund hiljem jahimeest märkas, tõi ta kuuldavale läbitungiva kisa, millele vastas tosin valju häält mäenõlvalt. Enam ei tohtinud viivitada; hetk hiljem eemaldus paat kaldalt pikkade ja tugevate aerutõmmete jõul.
Niipea kui Hirvekütt uskus end olevat ohutus kauguses, lakkas ta aerutamast ja jättis lootsiku voolu hoolde, ise aga hakkas ruttamata ringi vahtima. Esimesena lahti lastud kanuu triivis temast veerand miili eespool ja oli kaldale lähemal kui ta soovis, praegu, mil indiaanlased olid läheduses. Kanuu, mille ta oli neemelt jalaga eemale tõuganud, asus kõigest mõne jardi kaugusel, ja ta ise oli kaldalt lahkudes võtnud kursi selles suunas. Surnud indiaanlane istus sünges rahus endisel kohal; sõjamees, kes oli end metsast näidanud, oli juba kadunud, ja mets ise oli vaikne ja paistis tühi, nagu loomise esimesel päeval. See sügav vaikus kestis muide ainult mõne hetke. Kui vaenlase luurajad olid jõudnud ümbruse läbi vaadata, tormasid nad tihnikust lagedale neemele ja hakkasid oma surnud sõpra nähes raevunult halama. Karjetele järgnesid kohe rõõmuhõiked, kui indiaanlased olid jõudnud surnukeha juurde ja ta ümber piiranud. Hirvekütt tundis hästi indiaanlaste kombeid ja mõistis kohe nende meeleolumuutuse põhjust. Halamine väljendas kaastunnet sõjamehe surma puhul, aga hõisked väljendasid rõõmu, et võitja polnud jõudnud skalpi võtta, ja ilma selle võidumärgita loeti võit poolikuks. Kanuud asusid nii kaugel, et paganad ei teinud katsetki võitlejale kallale tungida, sest nagu oma kodumetsade pantergi, tungib indiaanlane harva vaenlasele kallale, kui ta pole juba ette edus kindel.
Noormehel polnud enam mingit mõtet neeme lähedal viibida ja ta valmistus kanuusid kokku korjama, et need lossi juurde pukseerida. Lähim paat oli peagi slepis, ja Hirvekütt püüdis järele jõuda teisele, mis oli kogu aja järvel triivinud. Jahimees üllatus, kui oli terasemalt vaadanud: talle tundus, et paat on kaldale hoopis lähemal, kui ta kergest tuulevinest aetuna oleks pidanud olema. Noormees hakkas arvama, et selles kohas on mingisugune nähtamatu veealune voolus, ja hakkas kiiremini sõudma, et kanuud kätte saada, enne kui see jõuab metsale liiga lähedale. Lähenedes märkas Hirvekütt, et kanuu liigub silmnähtavalt kiiremini kui vool ja, pööranud külje vastu tuult, suundub maa poole. Paar tugevat aerutõmmet viisid Hirveküti kanuule veel lähemale, ja mõistatus oligi lahendatud: kanuu teisel küljel nagu liigutas miski; lähemal vaatlusel selgus, et see on alasti inimkäsi. Paadi põhjas lamas indiaanlane ja sõudis seda aeglaselt, kuid kindlalt kalda poole, kasutades kätt aeruna. Hirvekütt taipas silmapilkselt kogu kavalust. Sel ajal kui tema õiendas neemel oma vaenlasega, oli teine metslane ujunud paadi juurde, selle kinni võtnud ja püüdis nüüd seda kaldale viia.
Veendunud, et indiaanlasel pole kanuus relva, sõudis Hirvekütt rahulikult peaaegu eemalduva paadi kõrvale, ilma et oleks pidanud vajalikuks püssigi tõsta. Niipea kui lamav indiaanlane kuulis sõudmisest tekkinud veesulinat, kargas ta jalule ja hüüatas ehmunult, mis näitas, kui üllatatud ta oli.
“Kui sa oled kanuus küllalt lõbutsenud, punanahk,” ütles Hirvekütt külmavereliselt ja peatas oma paadi just parajal hetkel, et ära hoida kahe paadi kokkupõrget, “kui sa oled kanuus küllalt lõbutsenud, siis on sinust kõige targem tegu uuesti järve hüpata. Ma olen arukas inimene ega janune sinu verd, kuigi paljud oleksid näinud sinus pigem maksutähte raha saamiseks skalbi eest kui inimest. Hüppa silmapilk järve, või muidu läheb tüliks!”
Metslane ei mõistnud sõnagi inglise keelt, kuid taipas Hirveküti jutu mõtet tema žestide ja pilgi järgi. Võibolla lisas ka kahvanäo käe all lamava püssi nägemine indiaanlasele kiirust. Igal juhul ta tõmbus küüru nagu hüppeks valmistuv tiiger, karjatas, ja järgmisel hetkel kadus ta alasti keha vette. Kui ta vee peale tõusis, et hingata, oli ta kanuust juba mitu jardi eemal ja üle õla tagasi heidetud põgus pilk näitas, kuidas ta kartis saatuslikku läkitust oma vaenlase püssist. Kuid noormees ei ilmutanud mingeid vaenulikke kavatsusi. Sidunud selle kanuu tugevasti teiste külge, hakkas ta eemale sõudma ja selleks ajaks, kui indiaanlane jõudis kaldale ja end veest välja ronides spanjeli kombel raputas, asus tema kardetud vaenlane väljaspool püssilasu ulatust ja sõitis lossi suunas. Harjumuse kohaselt ei lasknud Hirvekütt mööda juhust, et iseendaga kõigest juhtunust kõnelda.
“Hüva, hüva,” alustas ta, “olnuks vale tappa inimene ilma igasuguse põhjuseta. Skalbid mind ei veetle ja elu on selleks liiga kallis, et teda inimeselt halastamatult võtta. Tõsi küll, see metslane oli mingo ja ma ei kahtle, et ta on praegu ja tulevikus, niikaua kui elab, elajas ja hulkur. Kuid see pole veel põhjus, et ma peaksin oma väärikuse ja nahavärvi unustama. Ei, ei – las ta läheb. Kui me kunagi uuesti kohtume, püssid käes, eks siis vaatame, kellel on kõvem süda ja kärmem silm. Haukasilm! Pole sugugi halb nimi sõdurile ja kõlab hoopis mehisemalt ja suursugusemalt kui Hirvekütt. Algatuseks pole see mitte halb hüüdnimi ja ma olen selle täiesti ära teeninud. Kui Tšingatšguk oleks olnud minu asemel, oleks ta koju tagasi minnes hoobelnud oma vägiteoga ja pealikud oleksid otsekohe andnud talle nimeks Haukasilm. Kuid minul kui valgel ei ole sünnis hoobelda, sellepärast on raske öelda, mil viisil see asi võiks teatavaks saada, kui ma ise ei räägi. Nojah, kõik on saatuse kätes, nii see kui teised asjad, ja seepärast