Hirvekütt. James Fenimore Cooper

akende ja uste sulgemise majas. Pärast Hirveküti tegevust oleks ehitisse sissemurdmine nõudnud mitu tundi tööd, isegi kui piirajad oleksid kasutanud mingeid muid tööriistu peale sõjakirveste ega oleks kohanud mingisugust vastupanu, kuna kõik oli massiivne ja tugev ja riivideks oli kasutatud noorte puude tüvesid. Kõik need ettevaatusabinõud oli Hutter välja mõelnud pärast seda, kui valged hulkurid olid paaril korral maja tema sagedaste äraolekute ajal paljaks röövinud.

      Niipea kui elamu oli seestpoolt kõvasti kinni pandud, ilmus Hirvekütt luugi juurde ja laskus Judithi kanuusse. Sellejärel sulges ta ukse massiivse lati ja tugeva tabalukuga. Siis võeti Hetty kanuusse, mis ujus pihtaiast välja. Järgmiseks ettevaatusabinõuks oli väravate lukustamine, kusjuures võtmed viidi Noa laeva. Nüüd võis elamusse pääseda ainult sissemurdmise teel või sama teed kaudu, kust noormees oli välja tulnud.

      Hirvekütt oli pikksilma aegsasti kaasa võtnud ja vaatas tähelepanelikult kogu ranna üle, niipalju kui tema asukoht seda võimaldas. Kusagil polnud näha elusolendit, välja arvatud paar lindu, ja needki lendasid puude varjus, otsekui pärastlõunase kuumuse eest varju otsides. Eriti hoolega uuris Hirvekütt üle lähikonna, et selgitada, kas kusagil ei valmistata parve. Kuid kõikjal valitses vaikne üksildus. Siin peame mõne sõnaga selgitama, milles seisis meie seltskonna suurim kimbatus. Sel ajal, kui nad ise olid vastase valvsate pilkude all, oli vaenlane tiheda metsa varjus. Kujutlusvõime suurendas tahtmatult tihnikus peidus olevate vaenlaste tegelikku arvu, seevastu nende oma nõrkus oli selge igaühele, kes juhtus nende suunas pilku heitma.

      “Seni pole keegi end liigutanud!” hüüdis Hirvekütt, kui langetas lõpuks pikksilma, kavatsedes laeva minna. “Kui hulgused tõepoolest kurja kavatsevad, siis on nad liiga kavalad, et avalikult tegutseda. Võibolla nad juba meisterdavadki metsas parve, kuid pole seda veel järve äärde toonud. Nad ei tea ometi arvata, et me kavatseme lossi maha jätta, ja kui nad seda arvavad, siis ei tea nad, kuhu me kavatseme sõita.”

      “Täiesti õige, Hirvekütt,” vastas Judith, “ja nüüd, kus kõik on valmis, võime kohe teele asuda, kartmata tagaajamist, või muidu on hilja.”

      “Ei, ei, see asi nõuab ettevaatust. Kuigi metslased ei tea, et Tšingatšguk ootab meid kaljul, on neil silmad ja jalad. Nad näevad, kuhu me sõidame ja kindlasti järgnevad meile. Ma püüan neid siiski tüssata ja juhin pargase kord sinna, kord tänna, seni kuni nad väsivad meile järele jooksmast.”

      Hirvekütt täitis oma lubadust, niivõrd kui suutis. Ei möödunud viit minutitki, kui kõik kolm olid laevas ja purjetasid lossist eemale. Põhjast puhus kerge tuuleõhk. Julgelt purje hiivanud, seadis noormees kohmaka laeva nina nii, et allatuule triivimist arvesse võttes oleksid nad pidanud randuma idapoolsel kaldal, paar miili lossist allpool. Laev ei paistnud silma eriti kiire käigu poolest, ja kuna ta oli madala süvisega, siis polnud raske teda liikuma saada ja purjetada umbes neljamiilise tunnikiirusega. Lossi ja kalju vahet oli pisut üle kahe miili. Tundes indiaanlaste täpsust, arvestas kütt aega väga täpselt, et olenevalt olukordadest jõuda kokkulepitud kohale väikese hilinemisega või määratud kellaajast natuke varem. Kui noor kütt hiivas purje, seisis päike veel üsna kõrgel läänepoolsete küngaste kohal; loojakuni oli jäänud rohkem kui kaks tundi aega ja mõnest minutist oli Hirvekütile küllalt mõistmiseks, et pargase kiirus vastab täiesti tema ootustele.

      Oli imekaunis juunikuu õhtupoolik ja kunagi varem polnud see üksildane veteväli tundunud vähem võitluse ja verevalamise areenina kui nüüd. Kerge tuuleõhk laskus harva järvepinnani, enamasti hõljus ta selle kohal, otsekui poleks ta tahtnud segada selle sügavat vaikust või häirida selle peegelsiledat pinda. Isegi metsad näisid päiksepaistes tukkuvat ja üksikud pilvevoonad olid juba tundide viisi seisnud liikumatult põhjapoolsel vaateveerul, otsekui oleksid nad sinna paigutatud lihtsalt maastiku kaunistamiseks. Paar veelindu libises üle järve ja vahetevahel oli näha kaarnat, kes tiirutas kõrgel puude kohal ja pidas metsa teraselt silmas, et aegsasti silmata iga elusolendit, keda salapärased metsad talle saagiks annavad.

      Lugeja on arvatavasti märganud, et vaatamata Judithi otsekohesusele ja järsule käitumisele, mis andsid tunnistust piirialadel omandatud harjumustest, kõneles ta hoopis haritumat keelt kui tema meeskaaslased, sealhulgas ka tema oma isa. Kasvatuselt erinesid Judith ja õde oluliselt nende klassi kuuluvatest neidudest kogu siinsel piirialal; lähima garnisoni ohvitserid nii väga ei liialdanudki Judithit meelitades ja kinnitades, et isegi linnades on vähe niisuguste kommetega daame. Seda ei saanud küll sõnasõnalt võtta, kuid siiski andis see põhjust komplimendiks. Oma kasvatuse eest võlgnesid tüdrukud tänu emale – juba lapsepõlves olid nad omandanud temalt selle, mida hiljem ei suuda anda ükski õppimine. Kes oli nende ema, või õigemini oli olnud, teadis ainult vana Hutter üksi. Ta oli surnud kahe aasta eest ja oli maetud järve, nagu Välejalg oli kinnitanud. Piiriala elanikud olid sageli omavahel arutanud, mispärast ta niiviisi oli talitanud: kas põlgusest eelarvamuste vastu, või ei viitsinud ta end hauakaevamisega vaevata. Judith polnud iial külastanud seda kohta, kus tema ema vette lasti, kuid Hetty oli viibinud matusel ja sõudis nüüdki sageli loojaku aegu või kuuvalgel kanuuga sinna ja vaatas tundide kaupa läbipaistvasse vette, otsekui lootes näha korrakski seda, keda ta oli õrnalt armastanud lapsepõlvest kuni kurva lahkumistunnini.

      “Öelge, kas me tõesti peame jõudma kalju juurde täpselt loojakuhetkeks?” küsis Judith noormehelt, kui nad seisid kõrvuti ja Hirvekütt hoidis käes tüüriaeru ning Judith tikkis kleidile mingit kaunistust, mis kuidagi ei sobinud piiriasuka tütrele ja oli siin metsas ennekuulmatu asi. “Kas mõned minutid enne või pärast võivad asja muuta? On väga ohtlik kauem peatuda nii kalda lähedal!”

      “Nõnda see on, Judith; selles kogu see raskus seisnebki! Kalju asub neemest just püssitule kaugusel ja sellepärast ei tohigi sellele liiga lähedale sõita ega sinna väga kauaks jääda. Kui teil on tegemist indiaanlasega, peate kõike ette kaalutlema ja rehkendama, kuna punanahkadel on juba kord niisugune loomus, et nad armastavad kavaldada. Nüüd mõistate, Judith, et ma ei juhi laeva üldse kalju suunas, vaid sellest tunduvalt ida poole, et metslased jookseksid sinna ja väsitaksid asjata jalgu.”

      “Tähendab, te mõtlete siis, et nad näevad meid ja jälgivad meie liikumisi, Hirvekütt? Mina lootsin, et nad võibolla läksid tagasi metsa ja jätsid meid mõneks tunniks rahule.”

      “Oh ei! Ainult naised võivad niiviisi mõelda. Sõjateel olles ei lakka indiaanlased kunagi vaenlast jälitamast ja nende silmad on ka praegu suunatud meile, kuigi järv meid kaitseb. Me peame sõitma kalju juurde täpsel ajal ja juhtima vaenlased valejälgedele. Räägitakse, et mingodel on hea nina, kuid valge inimese mõistus võib nende vaistuga alati võistelda.”