Ümbrus lausa pimestas oma iluga, ja võõras, kes polnud tavalise metsaeluga harjunud, poleks iial uskunud, et siin oli alles äsja toimunud julm ja metsik kuritöö. Kui Hirvekütt lähenes vana Hutteri elamule, mõtles ta, või pigemini tundis, et selle välimus on kummalisel viisil ümbrusega kooskõlas. Kuigi ehitaja polnud silmas pidanud midagi muud peale tugevuse ja ohutuse, oleksid jämedad, massiivsed koorimata palgid, etteulatuv katus ja ehitise kuju paistnud igas olukorras maalilistena, lisaks andis hoone asukoht talle uudsust ja ilmekust.
Ent kui Hirvekütt lossile lähenes, köitsid teised asjad tema tähelepanu ja varjutasid silmapilkselt kogu järve ja ehituse ainulaadse ilu. Judith ja Hetty seisid ukse ees platvormil, mida Välejalg oli õueks nimetanud, ja ootasid teda murelikult. Judith vahtis aeg-ajalt sõudjat ja kanuusid vana laevapikksilmaga, millest on juba juttu olnud. Arvatavasti polnud see tütarlaps kunagi paistnud nii pimestavalt ilus kui sel hetkel. Murest ja ärevusest tekkinud puna leegitses eredalt ta põskedel, sellal kui mahe pilk, mis oli omane ka vaesele Hettyle, oli ärevusest ja murest veelgi sügavamaks muutunud. Nii vähemalt näis noormehele, kui kanuud laeva kõrvale jõudsid. Siin sidus Hirvekütt kõik kolm paati hoolikalt kinni, enne kui platvormile astus.
VIII PEATÜKK
Ta sõnad raud on, vanded on oraaklid, ta arm on siiras ja ta mõtted puhtad, ta pisarates peegeldub ta süda ja pettus on ta südamest nii kaugel kui maa on taevast.
Neiud ei lausunud sõnagi, kui Hirvekütt ilmus nende ette üksinda ja näoga, millelt võis lugeda muret kahe puuduva mehe saatuse pärast.
“Isa!” karjatas Judith, tehes meeleheitliku pingutuse, et seda sõna lõpuks lausuda.
“Temaga juhtus õnnetus ja asjatu oleks seda varjata,” vastas Hirvekütt otsekohesel ja lihtsal viisil. “Tema ja Välejalg sattusid mingode kätte ja ainult taevas ise teab, millega see kõik lõpeb. Ma sain kõik kanuud kätte ja see on lohutus, sest need hulgused peavad nüüd kas parve ehitama või ujudes siia tulema. Päikeseloojanguks jõuab meile appi Tšingatšguk, kui mul õnnestub teda kuidagi kanuusse võtta; ja ma arvan, et sel juhul suudame me kahekesi kaitsta lossi ja laeva senikaua, kuni garnisoni ohvitserid sellest sõjakäigust kuulda saavad, mis varem või hiljem ikkagi juhtub, ja siis võime abi loota sealtpoolt, kui mitte mujalt.”’
“Ohvitserid!” hüüdis Judith kärsitult, kusjuures ta põsed tõmbusid veelgi punasemaks ja silmad väljendasid tugevat, ent üürikest erutust. “Kes võib nüüd mõelda või rääkida neist südametuist keigareist! Meid on endidki küllalt, et lossi kaitsta. Kuid mis on saanud minu isast ja vaesest Harry Välejalast?”
“See on loomulik, et te tunnete muret oma isa pärast, Judith, samuti on minu arvates loomulik, et olete mures Harry Välejala pärast.”
Nüüd jutustas Hirvekütt lühidalt, kuid täpselt kõigest sellest, mis öö jooksul oli juhtunud, ilma et oleks kuidagi salanud seda, missugune õnnetus oli tabanud tema kaaslasi või varjanud oma isiklikku arvamust võimalike tagajärgede suhtes. Tüdrukud kuulasid teda sügava tähelepanuga, kuid kumbki neist ei ilmutanud naiselikku kartust ja muret, mille säärane teade oleks esile kutsunud nende juures, kes pole harjunud piiriäärse elu ohtude ja juhtumistega. Hirveküti üllatuseks näis Judith hoopis rohkem kurvastavat. Hetty kuulas innukalt, kuid ei väljendanud millegagi oma tundeid ja näis juhtumi üle endamisi nukralt mõtisklevat. Judithi ärevuse kirjutas noormees kohe nii Välejala vastu tuntava huvi kui ka lapsearmastuse arvele, seevastu Hetty näilise ükskõiksuse põhjuseks pidas ta seda vaimset hämarust, mis teatud määral tumestas ta mõistust ja arvatavasti takistas tal kõiki tagajärgi mõistmast. Mõlemad neiud piirdusid muide ainult mõne sõnaga ja asusid kohe hommikusööki valmistama, nii nagu inimesed, kelle teha on kodused toimetused, jätkavad masinlikult tegevust isegi kannatades ja piineldes. Lihtsat, kuid toitvat hommikueinet söödi sünges vaikuses. Tütarlapsed vaevalt puudutasid toitu, kuid Hirvekütis tuli ilmsiks veel üks tubli sõduri omadus: ta tõendas, et ta säilitab söögiisu isegi kõige ärevamas ja raskemas olukorras. Hommikueine oli juba peaaegu lõpetatud, kuid keegi polnud ühtki sõna lausunud. Viimaks hakkas Judith kõnelema, takerdudes ja kiirustades, nagu juhtub siis, kui tunded saavad võitu enesevalitsusest.
“Isa arvatavasti oleks seda kala kiitnud!” hüüdis ta. “Ta ütleb, et siinsete järvede lõhe pole sugugi halvem kui merelõhe.”
“Mulle jutustati, Judith, et teie isa teab merest nii mõndagi,” vastas noormees, heites tütarlapsele uuriva pilgu, kuna ta nagu kõik teisedki, kes Hutterit teadsid, tundis mõningat huvi selle mehe mineviku vastu. “Harry Välejalg rääkis mulle, et teie isa olevat kunagi meremees olnud.”
Algul Judith nagu hämmeldus, siis aga muutus ta mingi temale täiesti uue tunde mõjul ootamatult jutukaks.
“Kui Välejalg midagi minu isa minevikust teab, siis on kahju, et ta sellest mulle ei ole jutustanud!” hüüdis ta. “Mõnikord näib mullegi, et isa on kunagi meremees olnud, teinekord jällegi mõtlen, et see pole tõsi. Kui see kirst oleks avatud või kui ta võiks rääkida, siis jutustaks ta tõenäoliselt meile kogu selle loo. Kuid selle lukud on liiga tugevad, et neid saaks purustada nagu sidumisnööri.”
Hirvekütt pöördus küsivalt kirstu poole ja uuris seda esimest korda tähelepanelikult. Kuigi kirstu värv oli luitunud ja see oli hooletu kohtlemise tõttu üleni kriimustustega kaetud, nägi Hirvekütt, et see oli tehtud osava meistri poolt heast materjalist ja oli hoopis parem kui iga teine kirst, mis ta seni oli näinud. Kallis tume puu oli kunagi olnud hästi poleeritud, kuid hooletu ümberkäimise tõttu oli selle pinnale vähe läiget järele jäänud; kõikvõimalikud kriimustused ja mõlgid andsid tunnistust sellest, et kast oli kokku põrganud veel kõvemate asjadega kui ta ise. Nurgad olid tugevasti rautatud; lausa kolm lukku ja hinged oleksid võinud oma kuju ja töötluse poolest tähelepanu äratada isegi antiigipoes. Kirst oli väga suur, ja kui Hirvekütt tõusis, haaras massiivsest käepidemest kinni ja katsus üht otsa üles tõsta, leidis ta, et kirstu kaal vastas täielikult selle välimusele.
“Kas te olete kunagi seda kirstu avatuna näinud?” küsis noormees tavalise piiriäärse elaniku lihtsusega, sest niisugustes asjades ei tuntud tsivilisatsiooni ääremail tollal suurt piinlikkust.
“Ei iialgi. Isa ei ole seda kunagi minu juuresolekul avanud, kui ta seda üldse kunagi on avanud. Ükski hing peale isa pole siin näinud selle kaant tõstetuna, ja samuti ei tea ma, kas temagi on kunagi siia sisse vaadanud.”
“Selles sa eksid, Judith,” vastas Hetty rahulikult. “Isa tegi kirstu lahti ja mina nägin seda.”
Hirvekütt vaikis mehiselt; tal polnud põrmugi piinlik pärida vanemalt õelt, kuid talle tundus pisut ebaausana noorema õe nõrka mõistust kuritarvitada. Kuid Judithit see ei ohjeldanud, ta pöördus kärmesti Hetty poole ja päris:
“Millal ja kus sa nägid, et see kirst oli avatud, Hetty?”
“Siinsamas ja mitmel korral. Isa avab kirstu sageli, kui sind pole kodus, minu juuresolekust ei tee ta väljagi, ja ma näen kõike, mida ta teeb ja kuulen kõike, mida ta räägib.”
“Ja mida ta siis teeb ja mida räägib?”
“Seda ma ei saa sulle öelda, Judith,” tähendas õde vaikselt, kuid kindlalt. “Isa saladused pole minu saladused.”
“Saladused? See on siiski kummaline, Hirvekütt, et isa avab oma saladused Hettyle, kuid minule neist ei kõnele!”
“Tal on selleks omad põhjused, Judith, kuigi sa neid ei tea. Isa pole praegu siin enda eest vastamas ja mina ei räägi sellest enam ühtki sõna.”
Judith ja Hirvekütt vaatasid teineteisele üllatunult otsa ja hetkeks näis, et Judith solvus. Kuid ta võttis end äkki kokku, pööras otsekui kaastundest tolle nõrkuse vastu õele selja ja ütles noormehele:
“Te jutustasite meile ainult poole