nende loomus käsib. Oleks parem, kui inimesed käituksid niisama ausalt ja avameelselt. Pärast seda, kui ma tõusin ja kuulatasin linnu hüüdu ja sain aru, et see ei olnud Välejala kutse, heitsin pikali ja uinusin. Kui hakkas koitma, tõusin nagu alati ja asusin kaht kanuud otsima, et mingod neid kätte ei saaks.”
“Te ei jutustanud meile kõike, Hirvekütt,” ütles Judith tõsiselt. “Me kuulsime püssipauke idapoolse mäe juures; kaja oli kõmisev ja pikk ja kostis nii ruttu pärast pauke, et nähtavasti pidi tulistatama kaldal või üsna kalda lähedal. Meie kõrvad on niisuguste helidega harjunud ja meid ei saa petta.”
“Sel korral tegid püssid oma töö, tütarlaps. Jah, täna nad täitsid oma kohust. Täna hommikul sai sihitud ja päästikule vajutatud, kuigi mitte nii sageli, kui seda oleks võinud teha. Üks sõjamees on läinud parematele jahimaadele, ja see ongi kõik. Valgele inimesele ei ole sünnis kelkida oma vägitegudega ega uhkustada skalpidega.”
Judith kuulas teda peaaegu hinge kinni pidades. Kui Hirvekütt oma tavalisest tagasihoidlikkusest kavatses vestluse sel teemal katkestada, tõusis Judith püsti, tuli üle toa ja istus tema kõrvale. Tüdruku käitumises ei olnud midagi pealetükkivat; see näitas ainult vaistlikku naiselikku kiindumust ja naisesüdame sõbralikku lahkust. Ta võttis koguni jahimehe kõva käe, pigistas seda võibolla endalegi teadmatult ning vaatas tõsiselt ja isegi etteheitvalt tema päevitunud näkku.
“Te võitlesite metslastega, Hirvekütt, täiesti üksinda ja ilma igasuguse abita!” ütles ta. “Soovides kaitsta meid – Hettyt ja mind – te võibolla võitlesite vapralt vaenlasega, ilma et keegi oleks teid näinud või oleks olnud teie hukkumise tunnistajaks, kui saatus oleks lasknud sündida niisugust suurt õnnetust!”
“Ma võitlesin, Judith, jah, ma võitlesin vaenlasega, ja pealegi esimest korda oma elus. Niisuguseid asju juhtub ja need kutsuvad meis esile kurbuse ja võidurõõmu. Inimloomus on minu arvates võitlev loomus, sest kõik rahvad tapavad lahinguis ning me peame oma õigustele ja väärikusele ustavaks jääma. Kõigel, mis seni juhtunud, pole suuremat tähtsust. Aga kui Tšingatšguk peaks täna õhtul kaljule tulema, nagu me kokku leppisime, ja kui mina saan ta paati võtta metslaste märkamata või kui nad seda märkavad, siis vastu nende tahtmist ja soove, siis tõepoolest võime alustada midagi sõjataolist, enne kui mingod suudavad vallutada lossi, laeva või teid endid.”
“Kes see Tšingatšguk on? Kust ta tuleb ja mispärast tuleb ta siia?”
“Küsimused on loomulikud ja õiglased, kuigi noormehe nimi on kodukohas juba laialt tuntud. Tšingatšguk on vere poolest mohikaan ja elab sõpruses delavaaridega, kuna meie nahavärviga inimesed on tema enda suguharu pea täielikult hävitanud. Ta põlvneb suurte pealike perekonnast. Tema isa Unkas oli kuulus sõjamees ja oma rahva nõuandja. Isegi vana Tamenund austab Tšingatšgukki, kuigi teda peetakse veel liiga nooreks, et sõdu juhtida, ja lisaks on seda rahvust nii vähe järele jäänud, et pealiku nimetus on neil veel tühine sõnakõlks.
Niisiis, niipea kui praegune sõda tõsiselt pihta hakkas, leppisime Tšingatšgukiga kokku, et kohtume täna õhtul päikeseloojakul sellesama järve ääres kalju juures, et asuda koos meie esimesele sõjakäigule mingode vastu. Mispärast me just selle koha valisime, see on meie saladus. Kuigi meie oleme alles noored mehed, ei tee me midagi kaalutlemata ja läbi mõtlemata, nagu te isegi võite arvata.”
“Delavaaril ei tarvitse olla vaenulikke kavatsusi meie suhtes,” ütles Judith pärast mõningat kõhklust, “ja me teame, et teie olete meie sõber.”
“Loodan, et reetmine on viimane kuritegu, milles mind võidakse süüdistada,” vastas Hirvekütt, solvunud umbusaldusest, mis paistis Judithi sõnadest, “ammugi veel oma nahavärviga inimeste reetmine!”
“Keegi ei kahtlusta teid, Hirvekütt!” hüüatas neiu ägedalt. “Ei, teie aus nägu on küllaldane pant tuhande südame tõe eest! Kui kõik mehed oleksid harjunud niisamuti tõtt rääkima ega lubaks iial seda, mida nad ei kavatse täita, oleks maailmas hoopis vähem kurjust ja mehed toredate suletuttide ning punaste kuubedega ei tarvitseks õigustada alatust ja pettust.”
Tütarlaps rääkis erutatult, ei, koguni vapustatult. Tema ilusates silmades, mis tavaliselt olid nii veetlevad, välkus tuli, kui ta lõpetas. Hirvekütt ei saanud jätta tähele panemata seda ebatavalist erutust. Kuid taktitundega, mis oleks võinud au teha ka õukondlasele, hoidus ta sellele vihjamast ja suutis varjata, millist mõju see avastus temale avaldas. Judith rahunes, ja kuna ta ilmselt tahtis end noormehe silmis paremas valguses näidata, siis suutis ta vestlust peagi uuesti alustada nii rahulikult, nagu poleks üldse midagi juhtunud.
“Mul pole õigust pista oma nina teie või teie sõbra saladustesse, Hirvekütt,” jätkas ta, “ja ma olen valmis kõiki teie sõnu tõena võtma. Kui meil tõepoolest õnnestub sel raskel ajal veel üks meesterahvas liitlaseks saada, oleks see meile suureks abiks; ja ma loodan, kui metslased veenduvad, et me suudame järve enda käes hoida, siis pakuvad nad vange vahetuseks nahkade või vähemalt püssirohutünni vastu, mis meil majas on.”
Noormehel olid juba huultel sõnad nagu “skalbid” ja “preemia”, kuid ta ei tahtnud tüdrukuid erutada ja otsustas jätta vihjamata saatusele, mis nende isa tõenäoliselt ootas. Ent ta oli valetamises niivõrd vilumatu, et taiplik Judith, kelle vaimu olid teritanud ohud ja eluviisid, luges selle mõtte kohe ta näolt välja.
“Ma tean, millest te mõtlete,” jätkas tüdruk kiirustamata, “ja mida te oleksite öelnud, kui te poleks kartnud kurvastada mind… see tähendab meid mõlemaid, sest Hetty ei armasta isa vähem kui mina. Kuid meie mõtleme indiaanlastest teisiti. Nad ei skalpeeri iial vangi, kes on sattunud nende kätte tervelt ja vigastamata, vaid jätavad ta ellu – muidugi, kui neid ootamatult ei haara metsik piinamiskirg. Isa skalbi pärast ma ei karda ja tema elu pärast ka mitte nii väga. Kui indiaanlastel oleks õnnestunud öösel meile kallale hiilida, oleksime üsna tõenäoliselt oma skalpidest ilma. Kuid avalikus lahingus vangi võetud meeste kallal tarvitatakse harva vägivalda, vähemalt senikaua, kuni jõuab kätte piinamise aeg.”
“Jah, niisugune on nende komme ja nii nad tavaliselt toimivad, kuid Judith, kas te teate, mispärast teie isa ja Välejalg läksid metslaste laagrisse?”
“Tean. See oli julm tegu! Kuid mis teha? Mehed jäävad meesteks, ja isegi mõned nende seast, kes uhkeldavad kulla ja hõbedaga tikitud mundreis ning kannavad kuningakirja31 taskus, on sama julmad.” Judithi silmis välgatas uuesti tuluke, kuid meeleheitliku pingutusega sai ta endast jagu. “Ma vihastan alati, kui mõtlen, kui alatud on mehed,” lisas ta, teeseldes naeratust, mis tal aga halvasti õnnestus. “See kõik on rumalus! Mis tehtud, see tehtud, ja nutulauludega asja ei paranda. Kuid indiaanlased omistavad valatud verele nii vähe tähtsust ja hindavad vahvust nii kõrgeks, et kui nad teaksid, mis tagamõttega vangid tulid, siis nad hakkaksid neid selle eest pigem austama kui neile viga tegema.”
“Teatud aja, Judith, jah, teatud aja küll. Kuid kui see tunne möödub, siistulebasemelekättemaksuhimu. Meie Tšingatšgukiga peame püüdma ja vaatama, kuidas me saame Välejala ja teie isa vabastada, sest mingod veedavad kahtlemata järve ääres veel mõnegi päeva, et saavutada täielikku edu.”
“Tähendab, te arvate, et seda delavaari võib usaldada, Hirvekütt?” küsis neiu mõtlikult.
“Nõnda nagu mind ennast! Te ütlesite ju, et te ei kahtle minus, Judith?”
“Teis?” Judith haaras jälle tema käe ja surus seda tulisusega, mis oleks võinud teha edevaks mõne lihtsameelsema inimese, kel on kalduvus oma voorustega uhkustada. “Ma võiksin niisama hästi kahelda oma lihases vennas! Ma tunnen teid ainult ühe päeva, Hirvekütt, kuid see üks päev on äratanud minus usalduse, mida mõni teine poleks suutnud äratada terve aasta jooksul. Muide, teie nimi polnud mulle täiesti tundmatu. Garnisoni keigarid jutustasid sageli õppetundidest, mis te jahil olete neile andnud, ja kõik kõnelevad teie aususest.”
“Kas nad on kunagi rääkinud laskmisest, tüdruk?” küsis Hirvekütt huviga ja hakkas naerma oma vaikset südamlikku naeru. “Kas nad on rääkinud laskmisest? Mind ei huvita, mis nad minust on rääkinud, sest