Soome lahe õed. Imbi Paju

Vivica sõja algust. Ta oli olnud oma toas, kui isa tuli ja ütles lihtsalt: „Nüüd on nad kohal”, mõeldes selle all Punaarmeed. Kõik jooksid pommide eest keldrisse peitu. Kuid kuna Vivica oli lotta, oli tal käsk minna häire korral esmaabikeskusse haavatute eest hoolitsema. (Hiljem kohtus ta Austriast põgenenud juudi noormehe Kurt Bandleriga, kellel tänu mõjukale eestkostjale ja seejärel kindral Mannerheimile õnnestus pääseda Soome armeesse. Ta kavatses surra väärikalt, mitte koonduslaagris.)

      Nüüd me teame, et Nõukogude lennukid lendasid Soomet pommitama Eesti territooriumilt, rikkudes sellega sõjaväebaaside lepingu 1. punkti, mis keelas teise territooriumi ründamise Eesti pinnalt. Mitmed Lääne-Eesti naiskodukaitsjad saatsid keelust hoolimata Soome poole morsesignaale uute pommituslennukite tulekust.

      Talvesõja süttides korraldasid eesti naised soomlaste toetuseks korjanduse. 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi põgenenud Helmi Mäelo, ajakirja Eesti Naine peatoimetaja, kirjutab oma mälestustes, et inimesi kutsuti loovutama soomlaste toetuseks sõrmuseid ja muid kuldesemeid. Need saadeti väikeses korvikeses Eestis viibiva soome professori Lauri Kettuneniga Soome. Aidata tahtmine oli suur.

      Kui olen hakanud innustunult filmi käsikirja kirjutama, ütleb üks võimalik Soome rahastaja mu sealsele tootjale Tiina Butterile: me ei vaja seda lugu, meie, soomlaste lood on juba tehtud ja see eesti ja soome naiste lugu ei vasta arusaamale „soome tasemest”. Väljend „soome tase” mõjub tänapäeva kontekstis õõvastavalt. Saan veel kuulda, et olen parempoolne ja Soome lotta-muuseumi nuhk. Tundub, nagu tungiksin mingile rahvuslikult pühale pinnale, kuhu mahub vaid ühe rahva lugu. Olen segaduses. Selline ideoloogiline jutt peaks kuuluma minevikku, kuid finlandiseerumise vari, justkui mingi ebamäärane hirm sunnib Soome Filmi Sihtasutuse väikest ametnikku, kellel on tohutu ainuvõim, vastama nii, nagu ta vastas.

      Võtan ühendust Eesti Helsingi suursaadiku Merle Pajulaga ja teen ettepaneku, et me korraldaksime Eesti saatkonnas soome ja eesti naiste salongiõhtu, kus ma tutvustaksin oma uurimistööd ja filmi reklaamklippi ja kus me saaksime arutada, kas see ühine lugu meie ajaloost on vajalik. Tahan teada, kuidas inimesed käsitavad lugu oma vanaemadest ja emadest, kes kuulusid lotta-organisatsiooni. Või pigem, kuidas igaüks on kogenud seda lugu oma perekonna loo kaudu. Tahan luua enda, eestlaste ja soomlaste vahele mingi aja tajumise võrgustiku ja mõista minevikku inimeste elust seestpoolt kogetuna. See õhtu kujuneb mu filmitegemise oluliseks osaks, südamlik kohtumine, mis kestab südaööni, suheteklaarimine oma tunnete ja ajalooga, mis on seotud meie eelmiste põlvkondade vaikimisega. Se õhtul Eesti saatkonnas räägib iga naine loo oma emast, tädist või vanaemast, kes on olnud lotta’na sõjas. Kõneldakse vaikimisest, lugude rääkimata jätmisest, mõistmisest ja mittemõistmisest. Inimese elus on midagi suuremat kui poliitiline kuuluvus, see suurem on seotud eluenergiaga, mille eelmised põlvkonnad meile pärandavad ja mis peaks kas või tagantjärele saama pühitsuse, mis rahustab ajaloomälu ja selle kaudu inimest.

      Naiste märgistamine ja poliitiline häbi

      Tiina Kinnunen kirjutab oma raamatus „Kiitetyt ja parjatut” („Tunnustatud ja sõimatud”): „1986 arutleb kirjanik Kaari Utrio oma kolumnis endasarnaste, haritud keskealiste ja end „valgustatud ja modernseks” pidavate naiste ühekülgsest Lotta Svärdi suhtumisest: „Väljakujunenud arusaama kohaselt olid lotta’d kas raevunud fašistid, sakslaste hoorad või lihtsalt hoorad.” Kinnuneni järgi kujundati sellist iseloomustust sõjajärgsel ajal, kui soomlased pidid okupeerimishirmus alluma Nõukogude Liidu nõuetele – kuni külma sõja lõpuni.

      Kinnunen kirjutab, et lotta’de tegevuse lõpetamine 1944. aasta novembris oli organisatsiooni liikmetele raske hoop. Ent see oli realiteet, millega sel ajal tuli leppida. Soome poliitilise atmosfääri muutudes seadsid Nõukogude Liidu toetusel tegutsevad Soome vasakäärmuslased küsimuse alla lotta’de isamaalisuse, tembeldades organisatsiooni juhtkonna fašistideks ja järelikult isamaavastasteks.

      See oli solvav ja šokeeriv, kuid Kinnuneni sõnutsi ei solvanud lotta’sid nii palju kui nende seksualiseerimine. „Tavalistele lotta’dele pandi poliitiline tempel. Paljud olid liitunud selle organisatsiooniga, sest soovisid nagu mehedki võtta osa oma maa kaitsmisest. Ka kaua organisatsioonis tegutsenud ja selle ideoloogiat kujundanud lotta’d ei määratlenud end poliitiliselt, vaid isamaa nimel tegutsejateks. Nende arusaam isamaalisusest jäi väljapoole poliitikat.”

      Kõigis intervjuudes, mis olen endiste lotta’dega teinud, tuleb esile, et solvumist tuntakse veelgi, kuigi sõjast on möödas üle poole sajandi. Kui sa olid kogu sõja vältel surmaga silmitsi seisnud, oli pärast sõda hooraks sõimamine ootamatu ja alandav. „Veel 1980. aastate keskel Lappeenranta püstitatud Lotta monument ärritas vasakäärmuslasi, meist maaliti ettekujutus kui rahvavaenlastest,” ütlevad nüüdseks juba vanad daamid nördinult.

      Soome sõjas käinud naiste poliitiline häbistamine sai alguse kahest raamatust, mis kujunesid Soomes 1950–60-ndatel enim loetud teosteks. Need olid Väinö Linna „Tuntematon sotilas” („Tundmatu sõdur”, 1954) ja Paavo Rintala „Sissiluutnantti” („Partisanileitnant”, 1963). Pärast sõda ei olnud soome kirjanduses enne lotta’dest kirjutatud, kuid kui seda lõpuks tehti, loodi neist pilt kui kombelõtvadest naistest. See mõjus hävitavalt ideaalidele, mis olid enne sõda ja sõja ajal lotta’dega kaasas käinud.

      Pärast neid romaane tundus endistele lotta’dele, kes olid seisnud oma kodumaa vabaduse eest, et neist olid tehtud oma riigi vaenlased. Nende eelarvamuste vastu ei protestinud lotta’d mitte üksnes 1950-ndatel ja 1960-ndatel, vaid veel ka 1990-ndatel, kui Nõukogude Liitu enam ei olnud. Minagi väljastpoolt tulijana tajusin vanu pingeid ja solvumisi, kui hakkasin oma filmi tegema. Eelarvamus lotta’dest elab osalt veel praegugi kusagil alateadvuses, pole siis imestada, kui keegi küsib: miks sa neist parempoolsetest filmi tahad teha? Kirjandusteadlane Tuva Korsström arvab, et vana hirm Nõukogude Liidu ees tekitab veelgi hirmuga seotud poliitilisi reflekse.

      Endine lotta Greta Kupiainen rääkis filmi tegemise ajal, et ta ei unusta kunagi, kuidas talle kord pärast sõda Tammisaaris koduteel vastu tulnud tuttav ütles teda nähes: „Siit tuleb jälle üks selline.” „Tuttav mõtles selle all muidugi, et siit tuleb jälle üks hoor.”

      Ulla-Marita Rajakaltio ei suutnud 87-aastaselt neist alandavatest hetkedest nördimuseta rääkida: „Lotta’dest räägiti nende kahe romaani põhjal, nagu oleksime me vastassugupoolt himustades läinud sõtta seiklusi otsima.”

      Tiina Kinnunen kirjutab, et vanad haavad kisti uuesti lahti ja lotta-moraal seati küsimärgi alla režissöör Rauni Mollbergi 1985. aasta filmiga „Tuntematon sotilas” („Tundmatu sõdur”). Filmis on stseen, kus lotta rahuldab saunas ohvitseri. Soome vasakpoolsed politiseerisid lotta’de teema ja kuulutasid nende sõjaaegse tegevuse nõukogudevastaseks. Rünnak tabas lotta’dega seotud puhtuse ja kõlbelisuse sümbolit.

      Hilisema elu USA-s ühiskonnateaduste professorina töötanud ja noore poisina Soome Jätkusõjas võidelnud Leo Vuosalo meenutab, et sõja ajal nägid mehed naisi väga harva ja kui mõni lotta ilmuski, siis äratas noore naise nägemine paljude meeste unelmad ja fantaasiad. „Lahingust tulnud mehed lamasid kaarte mängides ja unelesid naistest, kuid nad ei saanud neid, sest lotta’de moraalinõuded olid väga kõrged. Väinö Linna maksab lotta’dele oma romaanis selle eest kätte, et naine jäi sõjas vaid unistuseks.”

      Tiina Kinnunen arvab oma uurimustes, et Väinö Linna on tahtnud lotta’sid solvata ja seksualiseerinud nende tegevuse, sest ta tahtis rünnata 1920.–30. aastate „valget” võimueliiti, kel oli kirjaniku arvates enne sõda ainuõigus määrata, mis on soomlaste rahvuslikud väärtused. „Tundmatus sõduris” ei kohta just palju naisi. Peale lotta’de on romaani lehekülgedel juttu ka nõukogude naistest, kellega soome sõdurid rahuldavad oma naiseigatsust.