Riigi juhtkonna liikmed pidi arreteeritama ja kohe maha lastama. Sadamatööliste kaudu smugeldati Berliini relvi ning valmistati ette Saksamaa uue kommunistliku valitsuse programm. Saksamaal revolutsiooni korraldamine osutus siiski liiga raskeks ja nurjus. Siis otsustas Kominterni juhtkond korraldada revolutsiooni mõnes väiksemas riigis, näiteks Eestis. Kuusinenis äratas see imestust, sest Lenini teooria järgi polnud Eesti veel revolutsiooniks küps: tema poliitiline ja majanduslik olukord paranes ja mingist kriisist polnud juttugi.
Moskva ja Leningradi eesti bolševikud pidasid kommunistlikku löögiüksust siiski nii tugevaks, et ta võib Eesti „vihatud kapitalistliku valitsuse” võimult tõugata. Komintern langes selle arvamuse lõksu, kiiresti koostati mõnesajapealine kommunistlik löögirühm ja saadeti 1. detsembril 1924 Tallinna strateegilisi sõlmpunkte vallutama. Kuid Eesti töölisklass jäi rahulikuks, rünnak tõrjuti tagasi ja vaid vähesed kommunistliku löögirühma liikmed pääsesid tagasi Nõukogude Liitu.
Aino Kuusinen imestab oma mälestustes, kes Kominterni majanduslikult toetas. Lõpuks sai ta teada, et kogu tegevust finantseeriti Kremlist. Ajaloolane Toomas Hiio, kes on teinud põhjaliku ülevaate 1924. aasta mässukatse finantseerimise kohta, kirjutab, et Eesti kommuniste finantseeriti Nõukogude Venemaalt üsna heldekäeliselt.
Kominterni käsutuses olid Nõukogude Venemaa ressursid, mis võimaldanuks kukutada paljude Euroopa riikide kehtiva korra. 1922. aastal avastas Eesti kaitsepolitsei Tallinna lähedal Sauel Uku talus kommunistide trükikoja. Talu oli ostetud poolteist aastat varem 300 000 marga eest. Samal ajal avastati ka kommunistide paberiladu pooleteise miljoni marga väärtuses. Viktor Kingissepp, üks riigipöörde korraldajaid, tunnistas ülekuulamisel, et Kominterni Eesti sektsiooni kaudu said Eesti põrandaalused 300 000–400 000 marka kuus. Kingissepa kaudu sai Eesti naiskommunist Vilhelmine Klementi noorproletaarlaste ühingu jaoks 150 000–200 000 marka kuus. 1921. aasta aprillis leiti läbiotsimisel Eesti Riigikogu kommunistide rühma sekretäri P. Raudsepa juurest ka osa kommunistide raamatupidamist. Arvetest selgus rahastamise heldus: 15 kommunistlikule agitaatorile anti üheks kuues maakonnas tehtavaks sõiduks välja 75 000 marka. Võrdluseks märgib Toomas Hiio, et Eesti armee ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri palk oli 1. detsembri mässu mahasurumise ajal 48 000 marka. Ajaloolane jõuab järeldusele, et kommunistliku tegevuse taga ei olnud mitte maailmaparandajalik vaimustus ega nooruse naiivsus, vaid ka selge materiaalne huvi.
Aino Kuusinen meenutab, et Eesti riigi kukutamise katse oligi vaid väike ettevõtmine, kuid ta mäletab, kui pettunud oli Kominterni juht, tema abikaasa Otto Wille Kuusinen, kes oli lootnud, et Soome lahe lõunakallas läheb kommunistide kätesse, mis nõrgestaks Soomet strateegiliselt.
Piiririikide võrgustiku loomise katsed
Pärast 1924. aasta 1. detsembrit mõtlesid eestlased hirmuga, mis toimub riigi idapiiri taga. Ent inimesed harjuvad isegi tulemägede lähedusega. Nõukogude Liit tuletas ikka ja jälle meelde, et ta ei ole Eestit unustanud. Näiteks pandi mõnele Nõukogude Vene linnale eesti kommunistidest riigipöörajate nimed, Jamburgist sai Kingissepp ja Oudovast Peipsi taga Tomp.
Nõukogude Liidu ametlik suhtumine 1. detsembri mässusse näitas, et ilmselt oli tegureid, mis hoidsid neid avalikku vallutussõda korraldamast. Mäss aga ebaõnnestus, sest sel polnud rahva toetust ja demokraatlik ühiskonnakord osutus piisavalt tugevaks. Peale selle toetasid Eestit lääneriigid. Nõukogude Liidu maavägi oli olnud valmis Narva piiri tagant Eestit ründama, samuti laevastik merel. Tollal kartis NSV Liit välispoliitilisi sekeldusi. Kõigi Venemaa piiririikide mure oli luua suure militariseeruva naabri vastu ühine kaitse.
Ühegi riigi välispoliitika ei sõltu ainult tema tahtest, vaid alatasa vahelduvast jõudude vahekorrast ning teda ümbritsevate riikide välispoliitilistest huvidest ja sihtidest. Üks esimesi julgeoleku kindlustamise kavu, mis kerkis esile juba Versailles’ rahulepingu ajal, oli liitumine Läänemerd ümbritsevate Põhjariikidega, nn Fennoskandia liit. Kavatsuse põhjus oli sellesse rühma kuuluvate riikide välispoliitiliste olude ja huvide ühtsus. Need olid kõik väikeriigid, kel polnud ekspansiivseid välispoliitilisi sihte, kes taotlesid vaid rahu ja julgeolekut ning neutraalsust suurriikide konfliktide puhuks. Nende ühine välispoliitiline huvi oli Läänemere vabadus.
Fennoskandia liidu teostamine sõltus Rootsist, kus sel ideel oli samuti toetajaid. Kuid paljudel põhjustel ei tahtnud Rootsi end teisel pool Läänemerd asuvate riikidega siduda. Järgmise ulatuslikuma piiririikide liidu idee ei olnud Eesti ega teiste Balti riikide leiutatud. Selle isaks peeti sõjaaegset Prantsuse peaministrit ja Versailles’ rahulepingu eestvedajat Clemenceaud. Piiririikide liidu idee kerkis üles peamiselt kahel põhjusel, millest üks oli päevakajalisem, kuna teine arvestas tulevikuga, taotledes pikemaaegset konsolideerumist.
Esimene põhjus oli kartus kommunismi ees. Kardeti, et see rahvusvaheline liikumine, mis on kanda kinnitamas Venemaal, võib levida ka läänemaailma ja kavandatav kommunismi suhtes immuunsete piiririikide „tervishoiutöö” pidi saama läänemaailma kaitsevalliks kommunismi vastu.
Teine põhjus oli sügavam. Venemaa ekspansioon tungis lääne poole ja Saksamaa Drang nach Osten’is nähti juba Esimese maailmasõja lõpupäevil sõjaohtu tulevikuks. Need kaks riiki taheti neutraalsete piiririikide vööga teineteisest lahutada, et vähendada nendevaheliste konfliktide võimalust. Sellise kaitsevöö eeltingimus oli, et seejuures ei takistaks ega raskendaks uued piiririigid kuidagi nende kahe suurriigi normaalset suhtlemist.
Katse luua cordon sanitaire ehk sanitaarkordon tehti 1920. aastal Lätis Bulduri konverentsil, millest võtsid osa Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina esindajad. Sel konverentsil töötati välja lepingukava, mis nägi muuseas ette ka kõnealuste riikide vahelise kaitsekonventsiooni sõlmimist. Varsti pärast Bulduri konverentsi toimusid aga sündmused, mis nullisid konverentsil tehtud töö.
Mõni kuu pärast konverentsi vallutas Poola kindral Żeligowski Vilniuse, mis rikkus pikemaks ajaks Leedu ja Poola suhted. 1921 okupeeris Nõukogude Liit uuesti Ukraina ning see kaotas iseseisvuse ja langes piiririikide seast välja.
Sanitaarkordoni idee ei kadunud aga päevakorrast.
Kitsamas ulatuses püüdsid seda 1922. aasta Varssavi konverentsil teoks teha Soome, Eesti, Läti ja Poola. Kuigi Varssavi kokkulepped olid Bulduri omadest vähem ulatuslikud (ei nähtud ette sõjalise kokkuleppe sõlmimist), jäi see kokkulepe ratifitseerimata, seekord Soome keeldumise tõttu. Tolleaegne Balti orientatsiooniga Soome välisminister Holsti kukutati ja Soome pööras oma pilgu Skandinaavia, eriti Rootsi poole, lootes, et ühise neutraliteedipoliitikaga on võimalik sõtta sattumist vältida. Saksamaa ja Venemaa olid samal aastal sõlminud koostöö- ja mittekallaletungilepingu. Sama lepingu salaklausel nägi ette Saksa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise Nõukogude Liidus. Versailles’ leping oli saatnud Saksa armee laiali ja keelanud üldise sõjaväekohustuse, nad pidid mis tahes vahenditega oma õigused taastama.
Samal ajal elas ülejäänud Euroopa relvastuse piiramise ja vähendamise tähe all.
Oma iseseisvuse kõige tugevamaks välistoeks pidasid väikeriigid Rahvasteliitu, mis oli loodud rahu säilitamiseks ja riikidevaheliste konfliktide lahendamiseks. Siis saabus aeg, kui see kindlustunne nõrgenes. Rahvasteliit ei kaitsnud Etioopiat, kui Itaalia teda ründas ja ta okupeeris. Ometi olid mõlemad Rahvasteliidu liikmed.
Kollektiivne julgeolek Rahvasteliidu kaudu muutus illusoorseks.
Eesti pani suuri lootusi ka Poola sõprusele ja võimalikule abile. Seda sõprust harrastas eriti kindral Laidoner, kelle abikaasa kuulus poola aadlisuguvõssa.
Ent ka sel sõprusel oli pragu sees, sest Poola seisis Gdan´ski (Danzigi) linna ja merele viiva „Poola koridori” pärast Saksamaaga vaenujalal ja teda ennast ähvardas suur oht.
Adolf Hitleri võimuletulek Saksamaal pani kogu Euroopa kihama. Majanduskriis oli puhunud tuult tiibadesse juba alates esimestest sõjajärgsetest aastatest Saksamaal tegutsenud natsionaalsotsialistlikule töölisparteile. Hoolimata oma avalikust dramaatilisusest oli see Adolf Hitleri juhtimisel tegutsenud erakond püsinud pikka aega küllaltki tagasihoidlikes piires. Ent 1930. aasta Riigipäeva valimistel suurendas erakond tänu soodsale taustale, mille tekitas erakonna revisionistlikule programmile majanduskriis, oma esindatust parlamendis