olid enamalt jaolt juba kõik mitmel korral enne ära jutustatud. Sellest ei olnud aga suurt viga, Arno kuulas juttusid hea meelega ka mitmendat korda. Ühel päeval oli vanaema siiski päris hädas; kohe ei olnud enam, mida jutustada.
Siis hakati nii:
“Mees läks metsa. Ehitas maja. Tegi katuse peale. Tõrvas katuse ära. Lind lendas katusele. Linnu saba jäi kinni. Lind tõmbas saba lahti, nokk jäi kinni. Tõmbas noka lahti, saba jäi kinni. Tõmbas saba lahti, nokk jäi kinni…”
Ja vanaema ise oli tõsine, kui ta seda jutustas. Ta oleks kaua edasi kõõrutanud, kui Arno, märgates, et säärane jutt hommikust õhtuni võib kesta, naerma ei oleks hakanud. Siis naersid mõlemad.
“Ah sina,” ütles Arno, “mina ootan ja ootan, mis sealt tuleb, aga tema muud kui: tõmbas saba lahti, nokk jäi kinni. Tõmbas noka lahti, saba jäi kinni! Oota, et ma sellega lepin. Räägi suur, pikk jutt, nagu enne.”
Vanaema pühkis suunurki ja hakkas aga jälle. Tema oli juba kord heas tujus ja Arnol oli põhjust küllalt arvata, et vanaemast täna pika jutu rääkija saab.
“Kas räägid pika jutu?”
“Oota’nd ikke, oota, küll sa ise kuuled, kui pikk-lühike ta on.”
“Noh, vaata,” algab vanakene, “eks ühekorra lasta jälle sead kesa peale. Noh, hakksid teised seal kõik ilusti, kes sööma, kes tuhnima, aga igaüks ikke teeb midagi. Noh, on jälle üks väike sitanokk, põrsas, kes ikke rohtu ei söö ja ei tuhni ka. “Mispärast sa ei söö?” küsib emis. “Kust ma’s võin süüa,” vastas põrsas-ninatark, “kui ohakad torkavad.” “Siis tuhni,” ütleb vana siga. “Kärss on kärnas, ei saa,” viriseb aga noor omasoodu vastu. Heakene küll, seekord jääb kah siis niisama ja põrsas kõhutab aga peale päeva käes. Kodu, noh seal sööb teine jälle nii palju, et paneb ikka oma jao nahka ja teiste oma kah veel.
Teinekord lähvad jälle kesale. Aga, mis vana virinakene – jälle niisama. “Mispärast sa siis ei tuhni?” küsib põrsa ema. “Maa on külmetand, ei saa,” vastab põrsas, noh, et aga ennast jälle kudagi vabandada. Noh, siis on vana siga kah vihaseks saanud, käratanud teine korra: “Oh sa laiskvorst, temal maa jaanipäeva ajal külmetanud. Põle sinu kärss kärnas, põle maa külmetanud. Laisk sa oled!” Noh, vaat, ei siis põrsal enam muud, kui hakka aga tuhnima…”
Arno naeratab. Oli ta’nd mis ta oli, aga see oli ikka lühike jutt. Tema tahaks heameelega ühte pikka. Vanaemal on neid küll, aga ta tahab nüüd eestuppa minna kartuleid koorima, no ei püsi teine istuda siin tema juures.
“Eks ma ole nad sulle juba kõik ära rääkinud,” ütleb ta.
“Mis siis, räägi veel üks kord,” vastatakse sängist.
“Oh sa, paha laps!”
“Räägi, räägi!”
Ei aita vanaemal muud, võta aga kätte ja räägi. Ta hakkas:
“Eks neid olnud seal oma viis-kuus mudilast üheskoos. Mis see kõige vanem võis olla, noh, nii kümne-, üheteistkümneaastane. Altvälja saunas nad seal elasid, isa muud ei teinud kui jõi aga iga päev kõrtsis. Kui koju tuli, siis oli teine hirmus kuri kõigi vasta. Eks nad muidu oleks ikke kõik nälga jäänudki, aga no ema jälle käinud siin ja seal tööl ja nii ikke said teised süüa, nii heast-kurjast kui nad nüüd said.
Noh, eks ühel päeval lähe kalakaupmees Altväljalt mööda. Ema võtab siis kah kätte ja ostab teise käest paar kala, küpsetab ära ja mudilased nüüd kõik seal ümber; kala ei lase teised õieti äragi küpsetada, muudkui anna aga kätte. Hakkavad sööma. Isa tuleb parajasti kõrtsist, purjus teine ikke nagu alati, näeb kalakaussi laual ja mauhti – lööb kalakausi nurka. Ise vannub tulist kurja ja ütleb: “Sedaviisi te siin teete. Kui mind kodu ei ole, küllap teil siis siin kalapraad laua peal on ja kõik, aga küsin mina süüa, siis kohe: kus ma võtan.”
Ähvardab teine veel laste ema ja läheb aga tagasi kõrtsi. Lapsed tulevad nurgast välja, otsivad kalapojakesed üles ja söövad teisi nii, et liiv hammaste all krogiseb. Aga kõige vanem, Villem, ei söö. Seisab teine aga ahjunurgas, nutab, pigistab käed rusikasse, aga ei söö…”
“Mispärast ta ei söönud?” küsib Arno.
“Eks tal vist olnud isa peale meel paha, et see kalakausi nurka lõi. Tema ise oli kah oma korjatud rahakopikad kalade ostmiseks andnud. Uhke oli. Eks ta mõtelnud: Parem olen ilma, aga nurgast korjama ei lähe… Noojah, seisab aga teine seal ahju kõrval ja nutab. Aga sööma ei lähe. Villem oli ikka tubli poiss. Neljateistkümneaastaselt läks teine juba sepaks õppima. Sepp ütelnud: “Ei mul niisugust terast poissi põle veel olnud kui see on. See on poiss nagu tulesäde.”
Aga vaat, mis sai. Juba kahekümneaastaselt temal oma sepapada, ja teeb ise tööd. Vana sepp andnud sepapaja ja tööriistad kõik Villemi kätte, ise ütelnud: “Eks sina tee tööd, ei mina enam suurt jõua, juba vanadus tuleb kätte. Eks ma vahel tule aita sind.” Seal ta siis oli, võttis ikke teised vennad ja õed oma juurde ja laskis teisi koolis käia. Ema ja isa kah tema juures. – Ei tea kudas ta’nd seal oli, aga korra ütleb Villem seal teistele, et tema saab nüüd kakskümmend kaks aastat vanaks, et tarvis õige sünnipäeva pidada. Teistel küll natuke imelik, et sünnipäeva põle neil enne kunagi peetud ja nüüd korraga sünnipäev. Aga no ei aita kedagi, eks Villem ise peremees, eks ta tee, mis ta tahab.
Istuvad teised siis kõik see terve pere sünnipäeval seal laua ümber ja söövad. Villem ise aga nii tõsine, et mitte sõnagi ei kõnele. Isa ees on üks kausike küpsetatud kalu.
Kesk söögiaega – Villemi isa tahab just parajasti kausist kala võtta – seal tõuseb Villem püsti; ise kahvatu nagu surnu, kahmab nurgast suure sepahaamri. Noh, näevad just kõik, et see hoop nüüd kalakausi pihta läheb, juba haamer päris langeb sinnapoole – aga ei! alla vajub. Ei löö. Viskab aga siis Villem haamri kolksti nurka ja jookseb laua juurest ära teise kambri. Ennäe – aru sai. Siis öösi läheb isa Villemi sängi juure ja ütleb: “Villem, anna andeks, ma tean küll, mis see kalakauss tähendas.” – Ära leppisid. Kohe nagu teine elu hakkas Sepa omadel. Villem oli enne alati tusane ja pahur, aga siis, peale seda, kui ta isaga ära leppis, siis läks ta kohe rõõmsamaks. Isa olla joomise maha jätnud ja elanud teised päris ilusti. Villemi ema aga ütelnud: “Eks ta olnd vilets see meie elu, aga nüüd on, jumal tänatud, hea. Nüüd nagu oleks terve eluaja hästi elanud…”
Vanaema lõpetas. Eeskambris seletab Mari parajasti laia häälega, et üks mees suure tee pealt nende poole pööranud. Et küll tema vahtinud ja vahtinud, aga mitte pole aru saanud, kes see on.
“Aga seda lugu põle sa mulle veel enne jutustanud, vanaema,” ütleb Arno mõteldes.
“Ega ma vist ole,” vastab vanaema. “Eks ta tulnd mulle nüüd meelde, eks ta ole ikke päris sündinud lugu kohe.”
“Ah siis oli ikke niisugune sepp?”
“Jah, seal, meie pool. Seal, kus mina ja vanaisa enne elasime.”
“Ma arvan ka, ega see vanapõlve jutt küll ei ole. Ütle, mispärast ta kalakausi isa eest puruks tahtis lüüa?”
“Kes teab. Eks ta tahtnud nagu isale meelde tuletada, et vaat, sina lõid siis meie kalakausi nurka, katsu nüüd, kas on hea, kui mina sinu eest löön.”
“Aga ei löönud?”
“Ei löönud. Andeks andis. Ei tahtnud enam isa niipalju kurvastada.”
“Aga mis sa arvad, vanaema, kui ta oleks löönud, mis siis oleks saanud?!”
“Mine tea. Ei tea kedagi, kas siis isa olekski joomise maha jätnud. Eks isa näind kah ära, et poeg nii halb ei olnud kui tema seekord oli, ja tahtis ka nagu pojale head meelt teha, jättis joomise maha.”
“Imelik, mispärast ta just sepahaamriga tahtis lüüa, eks ta käega võinud lüüa. Ja kui kaua ta meeles pidas. Mõni teine oleks juba ammugi ära unustanud selle kalakausi. Kudas see tuleb, vanaema, et mõni niikaua vihane võib olla?”
“Kudas