koolis on?” küsib vanaema.
“Meil on seal kah mõni poiss, kes kohe kätte tasub,” vastab Arno kogeledes.
Eeskambri uks käib, keegi astub sisse. Arno tunneb tulija häälest ära: see on Lible. Ta näib täna jälle kaunis kaine olevat, sõnad tulevad selgemini suust välja kui muidu. Kes teab, kas ta juba lahti on lastud, mõtleb Arno ja jääb siis kuulatama, kui tulija rääkima hakkab. Vanaema läheb eeskambri.
“Noh, kudas teil siin nüüd kah on,” algab Lible. “Kas Arnol on parem?”
Ema vastab:
“Jumal tänatud, juba ikke on parem.”
“Keda siis, kui juba parem on. Ära ühevahe ajas juba hirmu peale. Jah, mõtle ometi, teine jääb nii raskesti kohe haigeks, kas anna või minna; nääd, seal jälle tüdruku-jässakas supleb oma tüki aega jões ära ja ei häda midagi. Käib koolis nagu mees, tänagi tulime ühes koolitoa juurest.”
Arnole ei meeldi, et Lible Teelet tüdruku-jässakaks nimetab, ta oleks ju lihtsalt võinud ütelda – Raja Teele. Siis kuulatab ta jälle edasi.
Mari tuleb veepangega väljast ja ütleb Liblet nähes:
“No jõudu kah, kellamees!”
“Jõudu tarvis, maadam,” vastab Lible.
“Ütlen küll veel vana usu peale kellamees,” vatrab Mari edasi, “aga kes teab, kas enam kellamees oledki. Mineva pühaba olla kutsar kella löönud. Mine tea, vast üteldigi sulle juba, et padi prots,1 Lible. Lõika nüüd nööriga leiba kui tahad.”
Lible vastab:
“Ära sa karda ühti, küllap ma juba lõikan, kudas ma tahan, kas nööriga või saega, vaata aga ise ette, et sa ninapidi solgitünni ei kuku… Pühi tilk nina otsast ära.”
Teised naeravad, siis küsib sulane omakorda:
“Ei, jah, kudas on, kas oled ikke lahti või? Räägiti küll, et kutsar olla juba korra kella löönud.”
“Kui lahti, siis lahti. Egas kellameheamet ainuke amet maailmas ei ole. Küllap tööd jätkub, kui aga ise tööd teha tahad,” vastab Lible.
“No siis oled ikke lahti?”
“Seda küll.”
Arno jahmatab. Palgetele ilmub uuesti puna ja rahutult pöörab ta enese vaiba all ringi. Siis oli ikka nii, nagu tema ette arvanud. Lible lasti parve pärast lahti, kuna ta ometi süüdlane ei olnud. Süüdlane oli Tõnisson. Ei, sedaviisi ei võinud see asi jääda. Ja kui halb oli see Tõnisson: näed, mitte ei ütelnud, et tema tegi…
Arno süda hakkab kiiremalt tuksuma, palged õhetama ja vaip, mis tal peal on, näib teda rõhuvat, nagu oleks see jumal teab kui raske. See on ju hirmus niiviisi: teine saab kohast lahti, ilma et tal vähematki süüd oleks. Ja süüdlane, taevake, ega siis Tõnisson üksi süüdlane ei ole, tema, Arno, on ka süüdlane.
Ta läheb kord-korralt ikka enam rahutumaks. Kui ema tagakambri tuleb ja tema otsaesist katsub, on tal juba jälle väike palavik.
“Kuule, sinu pea on jälle kuum,” lausub ema ja läheb eeskambri tagasi.
“Arnol on jälle palavik,” kuuleb Arno ema eeskambris kõnelevat. “Kui sa tahad, Lible, tule vaatama.”
Lible tuleb. Ta räägib Arnoga õige südamlikult. Arnot ajab see päris imestama, kuidas see Lible, see joodik ja hambairv, niiviisi rääkida mõistab. Kui ta ära minema hakkab, ütleb Arno talle järele:
“Lible, Lible, ega sina ei ole süüdlane. Mina tean, kes parve põhja laskis.”
Lible vaatab küsides poisikese otsa, aga kui ta ära näeb, et see ometi midagi lähemat ütelda ei taha, lööb ta käega ja lausub:
“Hea küll. Lase olla peale, Arno. Üks ta kõik, kes laskis, ega mina ikke enam neile kella lööma ei hakka.”
“Mispärast sa ei hakka, kui välja tuleb, et sina süüdlane ei ole?”
“Lase olla. Mis süüd siin siis kellelgi on. Siin ei ole muud kui köstri ja praoski jonn. Lase olla.”
Lible läheb eeskambri. Arno kuuleb veel, kuidas isa talle ütleb:
“No kui sul kuhugi minna ei peaks olema, tule seie. Küllap meie sulle ametit leiame.”
Sulane aitab ka oma poolt:
“Tule seie jah. Praegu ongi vaja kaskesid maha võtta. Lähme metsa ja laseme, nii et saag vingub. Sa kah niisugune tüse poiss. Sa justku loodud metsameheks. Mis sa tühja kellaga jändad.”
Arno ei saa rahu. Ta tahaks ruttu terveks saada, et kooli võiks minna. Tal on tingimata vaja Tõnissoniga kõnelda.
XVII
“Toots, mis sa seal teed?”
“Ei midagi.”
“Kui inimene midagi ei tee, siis istub ta vagusi oma koha peal. Mis sul seal põues on? “
“Ei midagi.”
“Kui inimesel midagi põues ei ole, siis on põu tühi. Sinul on ta punnis. Pea, pea, sul liigub midagi põues.”
Tootsi põuest kostab nõrk, niuksuv hääl.
“Ai, saatan, ära kriimusta,” sosistab Toots ja litsub pahema käe kõvasti vastu rindu.
Kooliõpetaja märkab, et asi Tootsi põuega korras ei ole, ja tuleb lähemale.
“Näita siia, mis sul põues on?”
“Ei midagi.” Toots läheb näost punaseks ja jääb istuma. Ta tahaks hea meelega püsti tõusta, aga see “eimidagi” hoiab teda tagasi. Ta näost paistab piin.
“No see on ometi naljakas,” ütleb kooliõpetaja. “Temal ei ole midagi põues ja ometi niuksub ja liigutab see “eimidagi”. Näita!”
Toots näeb, et pääsemist ei ole ja hakkab pintsaku nööpe lahti tegema. Põu läheb korraga rahutuks: seal ähib, puhib midagi ja otsib teed väljapoole. Siis ilmub sealt väikene kutsika pea nähtavale.
“Noh, vaata, see puudus veel!” ütleb kooliõpetaja. “Homme topid vahest mõne põrsa omale põue. Ütle, mis sa sest kutsikast kooli vedasid?”
“Kiir tahtis ära osta.”
“Pole õigus. Toots valetab. Ta ise eila ütles, et temal on kodus kutsikas, mis tantsib ja trummi lööb. Mina ei ütlend talle selle peale midagi.”
“Miks sa ei ütlend; ära tahtsid osta. Käskisid täna kooli tuua,” vastab kutsikaomanik järsul toonil.
Kooliõpetaja ütleb:
“Nüüd jääge kõigepealt vait ja kuulake, mis mina ütlen.”
“Toots… kuule, Toots!”
“Jajah.”
“Mis sa arvad, mis ma nüüd sinuga teen?”
Toots naeratab kurvalt ja vaatab nurga poole.
“Vale kõik. Nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?”
“Jah.”
“Väga hea. Siiski, et need asjakesed, mis sul taskus on, sind kurjale teele ei ahvateleks, tule lao nad siia, minu laua peale välja. Tule, tule!”
“Ma ei taha, teised näevad.”
“Ah soo. Noh, siis jäägu see ainult meie kahe teada, mis sinu taskutes peitub. Mine, lao asjad minu tuppa laua peale. Vii koer ka senikauaks minu tuppa, kui sa koju minema hakkad; siis võta ühes.”
Toots läheb. Kui ta tagasi tuleb, ripuvad tema taskud, mis harilikult pungil täis on, tühjalt kahel pool.
“Kas