peaksime seda tegema nüüd kohe. Ei või ometi haavatud inimest jätta trepile!”
“Aga kes siis läheb nüüd öösel majaperemehe juurde või politseisse? Pealegi on Aleksander Ivanovitš meie hea tuttav. Kui seoks enne ta haava ja peaks siis üheskoos nõu? Ta ju elab veel, kõneleb.”
“Kuulake, ta oigab jälle!” sosistab Niina.
“Ei,” võtab Tatjana Nikolajevna nagilt oma palitu, “toome ta esialgu siia, eks siis näe, mis edasi saab. Tule, Petja, aita!”
Ema ja poeg tasahilju astuvad nagisevale trepile ja kummarduvad haavatu üle.
“Kas tõesti olete teie, Aleksander Ivanovitš?” küsib leskproua.
“Jah, see olen mina. Aga ärge puutuge minusse: ma olen roojane inimene, kellega ei maksa määrida oma käsi. Oleks kõige õigem, kui mu siit lükkaksite alla nagu kõngeva peni, et ma enam kunagi ei näeks issanda päevavalgust.”
“Kas jõuate tõusta ja astuda mõne sammu, kui me teid toetame?”
“Mistarvis tõusta? Ma ju ütlesin…”
Ah, ärgu viitku aega; siin pole koht, kus maksaks arutella. Võtku end kokku!
Haavatu pomiseb tõrkjalt veel midagi, kuid siiski laseb end talutada kambrisse, kus ta asetatakse vanale, lohkuvajunud diivanile, mille riie ammugi on kaotanud oma esialgse värvi. Niina väristab õlgu, poeb sügavale vaiba alla ja tõmbub kerra.
“Palun juua!” koriseb lamaja ning suleb silmad.
Peeter toob talle köögist uue kruusitäie vett.
“Tatjana Nikolajevna,” sõnab haavatu vaevu, “ma tahan teile midagi ütelda, tahan teile midagi pihtida.”
“Seda võite teha pärast; nüüd kõigepealt vaatame, kuidas on lugu teie haavadega. Milline õnn, et pole kodus minu pansionäre, muidu segaksid nemadki end asjasse.”
Täidab pesukausi puhta veega, võtab kummutist käterätiku, õrnalt ja ettevaatlikult niisutab lamaja nägu ja laupa. Poeg teraselt jälgib iga tema liigutust, valmis aitama, kui oleks tarvis.
“Ah, kallis Tatjana Nikolajevna,” sosistab Belski, “kas teil enam maksabki jännata minuga? Ega ma niikuinii parane neist haavust. Minu lauluke on lauldud. Ja Jumal tänatud, et see on nii, sest kellele on vaja minu närust elu? Ütelge, Tatjana Nikolajevna – kellele?”
“Jätke nüüd see jutt ja olge üsna vagusi!”
“Noh, kui just teie seda käsete, siis ma vaikin.”
Leskproua ruttu puhastab Aleksander Ivanovitši nägu ja haavu. Näib, et sellises toimingus evib isegi teatavat vilumust; ta ei karda verd, palju vastikum on talle terav alkoholilehk, mis hoovab haavatu poolavatud suust. Peaaegu üllatununa ta näeb, et abisaaja vigastused pole kuigi rasked, veel vähem elukardetavad. Aleksander Ivanovitšil on vaid mõned näokriimustused ja ainult üks sügavam põsehaav.
“Ah, kui valus!” vähkreb haavatu. “Kui te teaksite, kuidas ma kannatan!”
On’s tal veel teisi haavu? Kehas?
Ei, tal ei ole teisi haavu; see elajas peksis teda üksnes pähe ja näkku. Aga kas siis ei piisa juba neistki tema kolimiseks teise, paremasse ja puhtamasse maailma?
“Oh ei!” muiates raputab Tatjana Nikolajevna pead. “Olen näinud palju haavu ja võin ütelda, et teie elu kaugeltki pole hädaohus. Kolimisega paremasse ja puhtamasse maailma on aega… vähemalt nende haavakeste pärast. Ma vist juba kõnelesin teile, et enne abiellumist teenisin halastajaõena oma kodulinnas – küllap ma siis ikkagi midagi tean haavadest.”
“Ah, Tatjana Nikolajevna,” tõuseb Aleksander Ivanovitš diivanil tojakile, “ega te ometi arva, et kardan surma? – Mina, vana tsaariohvitser, olen vähemalt tuhat korda vaadanud surmale otse silmi ja veel kunagi ma pole värisenud. Kuid see oli lahinguväljadel. Ma ainult ei taha kärvata sellise lurjuse käe läbi kuskil mülkas.”
“Miks te siis läksite mülkasse?”
“Oh, Tatjana Nikolajevna!” laskub mees endisesse asendisse. “Sellest on mul teile palju kõnelda.”
“Pärast, pärast…!” annab leskproua silmadega märku – siin on lapsed. Lamagu üsna rahulikult, ta otsib mõne mähise ja seob kinni need haavad.
“Kas Aleksander Ivanovitš jääb ellu?” piilub Niina vaiba alt.
“Kindlasti, sõbrake! Kindlasti!” sorib ema oma väikse kummuti sahtlites. “Nüüd võiksid jälle rahulikult uinuda, nüüd on vaikne.” Samuti mingu Peetergi voodisse, püüdku magada – siin enam pole tarvis tema abi.
Poisike ohkab sügavasti ja teeb, nagu kästi.
Aga vaevalt saab Tatjana Nikolajevna alata sidumist, kui all mürtsatab välisuks ja trepilt hakkavad kostma valjud hääled ühes hirnuva naeruga. “Bražnikovid!” kuulatab. “Minu kostilised. Et nad lõhkeksid! Kas nad ei võinud tulla minutit kümme hiljem!”
Vennaksed jõuavad koridori ja hoolimatult põrutavad ukse pihta.
“Kes seal on?” küsib pereproua, kuigi teab väga hästi, kes on tulijad.
“Bratja-razboiniki.”
“Oodake, ma pole rõivais.”
“Seda huvitavam! Laske aga sisse, ega me teid ära söö.”
Tatjana Nikolajevna taandub ukse juurest ja surub käed kokku. “Mis ma küll pean tegema?” hädaldab. “Kui nad nüüd tulevad sisse, näevad siin võõrast, haavatud meesterahvast – mis nad siis mõtlevad! Ja homme – ma tean – on kogu hoov täis lärmi ja pasundamist. Oi viletsust!”
“Mul on südamest kahju,” otsib Aleksander Ivanovitš kohkunud naise kätt, “et teen teile niipalju tüli. Kas näete, päris ilmaaegu tõite mu siia.”
Tatjana Nikolajevna ei kuule teda: tema pilk on kiindunud ainult uksesse.
“Noh, kas saab juba?” hüütakse koridorist. “Ega te ometi riietu balli jaoks. Oleme väsinud nagu koerad ja kuradi kombel tahame magada.”
“Eks sa siis ava ometi!” soovitab poeg. “Ega nad seal või seista hommikuni.”
“Jah,” nõustub ema. “Saagu, mis saab. Mitte midagi muud ei jää üle.”
“Nii,” pöörab võtit ja avab ukse. “Minge, palun, ruttu – lapsed magavad.” Tal on veidi lootust, et tulijad vahest ei märkagi poolhämaruses lamavat Belskit.
“Jah, vabandage, madam, et jäime natuke hiljaks,” poriseb vanem Bražnikov. “Äriasjad, kas teate…” Aga langetades pilgu diivanile: “Oo, mis see siis tähendab? See ju on päris laatsaret või vähemalt mingi sidumispunkt! Sellepärast ma nägin trepiastmeil verd. Mis on juhtunud?”
“Pole juhtunud midagi erilist. Ta komistas trepil ja kukkus. Pesin puhtaks haava ja nüüd seon kinni. See on kõik. Minge oma tuppa – söök ootab teid õhtust saadik.”
“Einoh, söök söögiks,” silitab Bražnikov oma sassis juukseid ja jõllitab punsunud silmi, “aga kes ta on niisugune?”
“Kas see pole ükskõik? Kui inimesega juhtub õnnetus, siis peab teda abistama – vaatamata sellele, kes ta ka on.”
“Täiesti õige! Aga käesolev juhtum siiski on nii erakordne, et… Ma tõesti ei tea, mis selle kohta ütelda?”
“Teil üldse pole vaja midagi ütelda. Minge oma tuppa, ja sellega on lõpp.”
“Hm… Aga kui asjal on juures mingi kriminaalne maik, mis siis?”
“Siis vastutan mina ise selle eest. Siin olen mina korteriomanik, mitte teie.”
“Igatahes on see nii, aga… Mis sina sellest arvad, vennas?”
“Mina?” seisab noorem sõnn vaevalt jalul. “Ah mina või? Mina arvan nii, et me vähemalt peame teadma, kes on see purlak?”
“Käige