sisse tagus? Nagu ma näen, see on päris põhjalik töö, kas pole õigus?”
“Ma ju ütlesin teile,” hüüab Tatjana Nikolajevna paluvalt. “Aleksander Ivanovitš komistas trepil ja kukkus.”
“Komistas ja kukkus… Hea küll – komistas ja kukkus… aga mis ta otsis siia?”
“Seda ma seletan teile pärast… kui see just nii peab olema. Praegu mul pole aega; te ju näete: ta haav jookseb verd. Pean selle kinni siduma.”
“Siduge, siduge! Ega meie ei eksita teid.”
Aga millist osa siis mõtlevad nemad siin mängida?
Mitte mingisugust osa. Nad juba kaovadki siit. Ega pakugi suuremat lõbu vahtida seda koledat larvi.
Vajuvad oma tuppa, kõnelevad valjusti ja irvitavad nagu põrgulised. “Aidaa, Tatjaga!” õhkab vanem Bražnikov korduvalt. “Vaat, kelle sabast sai kinni! Tähendab, et Belski ongi see isand! Aga kui mina vahel osatan mõne sõnakesega sinnapoole või nii, siis – ohoo, pühak! Püha naisterahvas! Aidaa, Tatjaga! Aga väga huvitav oleks teada, kes selle valgekaartlase sihverplaadi nii toredasti läbi oherdas? Ega ometi Tatjaška ise? – Ei, see ei või olla. – Siis ta ometi ei küüriks ega lapiks teda praegu. Aga mine tea: võib-olla, et enne kaklesid ja siis leppisid ära? Tuleb ette selliseidki asju. Aidaa, Tatjaška! Ega pole midagi ütelda!”
Viimaks nad arvatavasti tüdivad lõugamisest, täristavad sööginõudega, kisuvad endil saapad jalast ja mõmisedes viskuvad voodisse. Minut hiljem juba norskavad mõlemad nagu ilvesed.
Vahepeal on Tatjana Nikolajevna juba teinud oma samariiditöö, ja nüüd näib tsaariaegne kangelane selles seoses araablasena, kes kannab valget fessi.
“Noh, Aleksander Ivanovitš,” ütleb, “nüüd on kõik korras. Nüüd minge oma teed!”
“Jah, muidugi!” ohkab haavatu traagiliselt. “Ma ju tean, tean, et mind pole kellelgi tarvis. Aga kui kalgilt te seda ütlesite: “Minge oma teed!” Uskuge, need sõnad teevad mulle suuremat valu kui mu haavad. Ah, Tatjana, kas teiegi kihutate mu minema nagu pidalitõbise?”
“Mitte nagu pidalitõbise… aga minema te ju ometi peate. Võib-olla, et siis saan minagi lõpuks veidi suigatada selle öö kohta. Mis’nd küll minust… aga lapsed! Mõtelge mu laste peale! Nad juba niigi on kahvatud ja verevaesed, ja kui nad ei saa korralikult magadagi, siis on isegi teada, millega nad lõpetavad.”
“Hea küll, ma saan sellest kõigest aru ja lähen. Lubage end südamlikult tänada tänase heateo eest. Väga võimalik, et kunagi tuleb aeg, mil ma teilegi võin olla kasulik.”
Suudleb leskproua kätt, tahab juba minna, kuid viivitab veelgi. “Aga kas teate, kallis Tatjana Nikolajevna,” sosistab iharusest läikivi silmi, “mul oleks teile veel palju, palju ütelda! Ma tean, praegu te saate minust valesti aru, mõistate mind hukka, aga kui ma teile seletan avameeli, kui teile puistan välja kogu oma hinge, kogu oma sügavama sisima, siis te näete, et olen ainult õnnetu inimolend, keda hülgab niihästi Jumal kui inimkond!”
“Jah, küllap me kõneleme sellest mõni teine kord. Praegu olen ma nii väsinud, et vaevu seisan jalul.”
“Täiesti arusaadav! Lubage endale soovida rahulikku ööd!”
Teeb sõjameheliku kummarduse ja väljub kergel sammul, olles nähtavasti hoopis unustanud oma haavad.
Tatjana Nikolajevna lukustab ukse, astub mõne kindlusetu sammu ja meeleheitel ringutab käsi: “Issand Jumal! Milline küll on elu!”
Aga kohe talle meenub, et ta nüüdki pole üksi. Peljates hingata, ainiti vahib laste asemete poole. “Kas magad, Petja?” küsib vaevalt kuuldavalt.
“Ei maga,” vastab poisike.
“Aga sina, Niina?”
“Mina ka ei maga.”
“Jumal küll!” laskub voodisse kummuli. “Nii mööduvad kõik meie ööd. Mis meist sel kombel saab? Aga püüame siis nüüdki veidi puhata; nüüd ometi peaks olema paar rahulikku tunnikest. Head und, lapsukesed!”
Avab akna, vaatleb mõne hetke veripunast taevaserva, heidab palitu seljast ja kiiresti poeb vaiba alla. “Kui nüüd korraga,” mõtleb, “võiks vajuda unne nagu sügavasse vette.”
Ent on unelgi oma kapriisid; uni teeb nii, otsekui poleks tal aega nende jaoks, kel on üle väsitatud ihu ja ülepiitsutatud närvid. Tatjana Nikolajevna kuuleb isegi neid helisid, mida pole olemaski. Kirikukellade kumin kostab nagu Vologda peakirikust ja läheneb võõrale linnale, millega ta kunagi ei suuda harjuda… Sireeni õudne huilgamine, mis lõikab üdisse… Aga varsti ta kuuleb hääli, mis tõelikult on olemas. Võib-olla, et nii ongi parem, et ta ei uinunud neiks minuteiks. Hirm unetuse eest, Jumal tänatud, hoidis teda valvel.
Seekord hakkab elama vana lobudiku alumine kord. Esialgu kiiksub ainult hoovivärav, siis lähenevad argsed sammud hoovi viimasele sopile ja läbi lahtise akna kuuldub selgesti, kuis keegi koputab pesunaise Veika aknale. See kõik on niivõrd kõlaline, otsekui sünniks siinsamas, Tatjana voodi ees.
Üks aken avaneb alumisel korral… pauhti, nagu õhusurvel, ja jälle on endise selgusega kuulda iga sõna, mis öeldakse.
“Sa igavene latadoora!” kriiskab pesunaine. “Nüüd sa veel alles tuled koju! Sa ju lausa, otse käte vahelt, lähed hukka! Oota, kuhu jäigi see vemmal! Ma sulle…”
Tatjana Nikolajevna tõuseb voodist, läheb akna juurde ja vaatab alla. Jah, Veika-vanamoor tõesti, särgiväel ja vemmal peos, jookseb hoovi ja tahab tütart lüüa. Noor, kergejalgne tütar põgeneb kiljudes ja kõrgete apsatite klõbisedes. Alles teise hoovimaja nurga juures ta vaatab tagasi ja turtsub nutust lämbuval häälel:
“Justkui nõid! Sa kuula enne, kust ma tulen, siis tule lohmima!”
“Küllap ma tean, kust sa, raisk, tuled. Poistega ümber ajada – seepeale sa oled meister! Vaata, kus päike juba!”
“No ega mina saa päikest kinni pidada.”
“Kasi tuppa, või muidu ma teen sust pudru!”
“Pane kepp käest, siis tulen.”
“Tule jalamaid!”
“Ei tule aga mitte.”
Pesunaine jookseb tütre sihis edasi ja mõlemad kaovad naabermaja nurga taha. Sinna enam pole midagi näha, aga seda rohkem on kuulda. Kisa ja sajatamine täidab tühja ning unist hoovi.
Siis tretib pesunaine tütart juukseidpidi üle munakividega kaetud künkliku platsi ja tõukab ta oma korteri eeskotta.
Aga enne, kui talle ise läheb järele, kükitab sinnasamasse läve kõrvale. Ning siis algab all metsik tuuseldamine, kiunumine ja kolin. “Ma lähen jõkke!” kuuleb Tatjana pesunaise tütart kisendavat. “Jõkke! Jõ-õõkke!”
Tatjana Nikolajevna suleb akna, väristab õlgu ja kuulatab, kas lapsed nüüdki magavad. Vist magavad… Aga võib-olla, et ema meeleheaks ainult teevad nii, otsekui magaksid.
Ent juba algavad oma päevatoiminguid teisedki allkorra elanikud. Kingsepp Kapral hakkab togima oma saapatohlusid ja voorimees Kohv vandudes peksab hobust, kelle on tallist toonud kaevu juurde. Nurgaadvokaat Vint algab oma juriidilist tööd ägeda sõimuga naabrite aadressil: vaata, nüüd kuradi tõprad enam ei lase sugugi magada! Oleks küll viimane aeg põlema pista see ussipesa.
Kuid hommikused ja päevased askeldused niihästi majas kui hoovis häirivad kohtuametniku leske hoopis vähem kui öised. Istuks temagi juba oma õmblusmasina taha ja hakkaks lõgistama, aga seda ei või teha laste ja osalt ka Bražnikovide pärast. Konutab voodiserval, pea täis süsimusti mõtteid. Kaua ta jõuab nii vastu pidada? Elu on ta pigistanud nagu pihtide vahele ja mitte vähematki lootussädet ei paista tulevikus; mitte kelleltki pole loota abi ega armu. Tööd jääb mitte iga aastaga, vaid iga nädalaga vähemaks, sest igas teises majas on õmbleja. Seegi töötasu on langenud nii alla, et kuidagi ei jõua inimväärselt toita end ja lapsi. Riided, kingad, korteriüür… Issand halasta,