mu enda. Kõik ju teavad, et mul pole ühtki kaitsjat ei ses ega muis asjus.”
“Aa, seda te kardate? Küllap siis juba teategi midagi, ainult hoidute nimetamast seda isikut.”
“Ei, veel ma ei tea midagi; ei teadnud silmaski pidada teie aeda.”
“Hea küll, aga kes teid siis käsebki nimetada varga nime? Võib-olla te pimedas ei näegi, kes see nimelt on. Teil ainult on vaja tulla ja meile teatada, kui kedagi silmate aias – küllap siis minu mees juba… Kas teate, mis? – Ma toon teile pehmed siidkingad, nii et keegi ei kuule, kui laskute trepilt ja tulete üle hoovi. Teil tarvitseb ainult puudutada meie akent või visata sinna mõni liivaterake – sellest on küllalt; seega ongi lõppenud teie osa ses asjas. Poetate enese tagasi oma tuppa, heidate voodisse ega tarvitse enam midagi näha ega kuulda. Lõpuks võin teile veel ütelda, et Säinas ei jäta tasumata teie hoolt ja vaeva. Esmajoones ta muidugi ei tuleta enam nii tihti meelde teie üürivõlga. Kas toon tuhvlid? Neid võite toas kanda päevalgi. Ei, Tatjana Nikolajevna, ma koguni kingin teile need tuhvlid. Ilusad siidist niisugused… küll näete.”
“Ei tea…”
“Mida te ei tea? Kas te siis tahate, et meie aed paljaks varastatakse? Minu arvates ei peaks see väike abiteenistus teile tunduma kuigi raskena. Muidugi võiks öiseks aiavahiks võtta inimese, kes just selle peal olekski väljas, aga kes teab, kui palju säärasele isandale jälle maksta tuleb ja kas temast ongi suuremat asja? Võib-olla, et just ise hakkab õunu kõrvale toimetama; ja kui ei tee seda, siis vähemalt õgib öö jooksul nahka vaka või teise.”
Seepeale peab Tatjana Nikolajevna tahtmatult muigama.
“Jajah,” noogutab majaproua paljutähendavalt, “mis te küll arvate?”
Noh, toogu siis pealegi need tuhvlid. Kuid mitte kingitusena, vaid nii… teatavaks ajaks. Kui ta on täitnud oma ülesande, siis annab nad jälle tagasi.
“Ei, ei!” tõrjub proua Säinas kahel käel. “Olen nad lubanud teile kinkida ja nii see ka jääb. Ma ei salli inimesi, kes ei pea oma sõna ega taha ka ise olla üks neistsinatseist. Oodake veidi – ma tulen kohe!”
Äkki paneb käe suu juurde ja kuulatab mõne viivu.
Vaatamata oma tambitsataolisele kehakesele, peaaegu ületamatu kergusega hüppab ukse juurde, välkkiirelt pöörab võtit ja lahtistab ukse. “Nojaa, seda ma arvasin!” hüüab võidurõõmsalt. “Minu kõrvad ei peta mind iialgi, olgu see päeval või öösel. Kas te, Truude-preili, alati kuulate oma naabrite ukse taga?”
“Mis? Kuidas?” kogeleb kõnetatu. “Mis juttu te ajate, proua Säinas? Ma ainult käisin kaevul, näete – veepang on seal.”
“Jah, seda ma näen, et veepang on seal, aga te ise olete siin. Oi, häbi, häbi! Ise veel noor inimene, aga juba hiilib võõraste uste juures!”
“Mitte midagi ei saa aru, mis te räägite,” turtsub Truude vihaselt, haarab veepange ja läheb oma tuppa.
Tatjana Nikolajevna kikivarbail ja areldi ilmub lävele. “Aga kui ta nüüd kuulis, mis te mulle kõnelesite?” sosistab.
“Olge üsna muretu!” naeratab majaproua. “Ta ei kuulnud rohkem kui ainult minu viimaseid sõnu, ja need ei ütle talle midagi. Tean täpselt, millal ta läks kaevule ja millal sealt tuli.”
“Kuidas te seda teate? Mina ei märganud midagi.”
“Teie!” uuesti naeratab proua Säinas, ja seekord juba üleolevamalt. “Minule kõneles kõigepealt tema toauks ja tühi pang, siis trepp, siis pump, siis jälle trepp… aga lõpuks ei lausunud toauks sõnagi. Kuhu ta siis jäi, see veetooja? Ta pidi olema siin ukse taga. – Ta nägi mind ennist tulevat üle hoovi ja muidugi kuulis, et mul oli asja teie juurde. Miks siis mitte veidi kuulata teiste omavahelist juttu? See on mõnele väga huvitav.”
Aga sulgegu nüüd uks ja oodaku paar minutit.
Õmbleja suleb ukse ja pikkamisi astub oma töö- ja elutoa aiapoolse akna juurde. Näe – naeratab –, siin siis ongi osa tema tulevast tööpõldu! Milline suur ja tihe aed, rohkete viljapuudega, marjapõõsastega ja lillepeenardega! Kui palju õunu, pirne, kirsse ja mureleid sätendamas eredas päikesepaistes raskelt painduvail oksadel! Kui mõnus oleks kõndida neil liivaseil jalgteil, eriti seal eemal, suurte pärnade vilus! Või lamada võrkkiiges, mis praegugi, tasa heljudes tuules, näib ootavat kedagi, kes soovib puhkust ja rahu. Kuidas ta küll juba varem ei näinud seda rõkkavat üliküllust ja kirendavat ilu, mis vaatab otse tema aknasse? – Nojaa, tal polnud selleks aega, pidi teenima igapäevast leivakest. Jah, oli kord temalgi aed seal kaugel Vologdas, mitte küll nii suur ja rikkalik kui see, aga siiski säärane, et ta paremat ei mõistnud tahtagi. Hea, et nüüd aeg-ajalt võib sellist veetlust vaadelda ja imestella vähemalt oma toakese aknastki.
Aga see naeratus kohe haihtub ta huulilt, kui talle äkki meenub hiljutine stseen koridoris. – Kui Truude nüüd luuras tema ukse taga, miks ei võinud ta seal seista ka siis… Belski kohutava visiidi ajal? Väga võimalik, et see tüdruk teab nüüd kõik, mis sündis nende vahel, ja sel puhul ta muidugi ei jäta seda ainult enese teada. Oi jõledust, jõledust!
Kaugemale ta seekord enam ei jõua arutella: juba tuleb proua Säinas oma kingitusega. “Vaadake, Tatjana Nikolajevna,” koorib ajalehepaberist välja lääputallatud ja määrdunud öökingad, “kuidas need teile meeldivad? Arvan, nad peaksid teile olema päris parajad – meil näib olevat ühesuurune jalg. Proovige!”
Õmbleja istub toolile ja proovib. “Jah,” ütleb, “need lähevad küll.”
“Nojaa, seda ma arvasin kohe,” kinnitab majaproua. “Nii nagu mind ei peta mu kõrvad, niisama teravad on mu silmad. Tuhvlid on küll juba natuke kantud, aga teie saate nendega läbi veel mõne hea aja, eks ole?”
“Jah, muidugi,” noogutab Tatjana Nikolajevna alandlikult.
Proua Säinas peab seda vastust tänutunde hingeliigutuseks ja hardub isegi oma heateost. “Nojaa…” pühib silmanurki, “ei saa ju teisiti, kui peab vahel vastu tulema inimestele, kes elavad kitsamas olukorras. Kohe, kas teate: süda käseb. Öeldakse küll, et ei tohtivat teha head oma ligemisele, siis pole sel põhjust vastata kurjaga, aga näed, mina ei saa olla nii kalgi südamega. Lihtsalt – ei saa.”
Paneb käed puusa ja näib nagu midagi ootavat. Aga kingitus on niivõrd nigel, et Tatjana Nikolajevna unustab tänada.
Niisiis, jah, pidagu need täiesti endale ja lükaku kohe jalga, niipea kui öösel näeb aias midagi kahtlast. Pidagu meeles: mõnest liivaterakesest nende akna pihta on küllalt. Väga võimalik, et juba täna öösel Tatjana silmab mõnd sellikest siin õunapuude juures. Oleks väga tore, kui saaks kinni nabida selle häbematu, enne kui ta jõuab teha suuremat kahju. Unepuudus on paha asi, aga nüüd teisel vähemalt on midagi, millega seda täita; aeg ei lähe asjata kaotsi. Nojaa, jäägu siis terveks ja olgu hästi terane!
Viipab lahkumiseks ning väljub nähtava rahuldustundega: ühe asja asemel õiendas kaks.
Tatjana muiates silmitseb tuhvlikesi ja kogenud riidetundjana püüab kindlaks teha, milline küll võis olla nende värv uutena; praegu nad on paiguti hiirhallid, paiguti savikarva kollased ja nende auklikud tallad on pealisriidest pöördunud kõrvale, otsekui tahaksid minna oma teed.
Esimesil hetkil tahab nad visata nurka või voodi alla; juba teebki sellise poolliigutuse, aga siis millegipärast tõmbab mõlemad jalga ja, nagu prooviks, läheb üle toa. Ei saa teisiti, kui peab astuma ainult kingade külgedel, kuna tallad plaksuvad kõrval niisama oma lustiks ja rõõmuks. “Noh,” mõtleb, “kui mind muidu ei kuulda trepil ega hoovis, siis nende riistapuudega ma igatahes äratan kogu majarahva.”
Ent nüüd tal enam pole aega millekski muuks, kui peab jalamaid tõttama turule. Näe, kogu hommik ja tükk hommikupooltki läks justkui vett vedama. Mis ta õieti mõtleb? Kas kujutleb, et elab kapitalist? Surub endale pähe ühe halli seene, kahmab turukorvikese ja oma katkenud ridiküli ning pooljoostes ruttab trepist alla.
Kogu tagahoov on täis lapsi, kanu ja kanasõnnikut. Prügikast haiseb nagu katku