Lesta enese-ette naeratades.
Lutsu elukorter on tol ajal kaunis kõrvalises uulitsas, ühe hoovipealse maja kolmandal korral. Ukse taga peatavad võõrad pisut ja vaatavad üksteisele otsekui küsivalt otsa; siis võtab Kippel kaubakasti teise kaenla alla ning koputab kindlal käel.
“Sisse!” hüütakse toast.
Väikese toa ainsa akna juures seisab keegi palja peaga isik ja hoiab käes üht hallide kaantega raamatut, mida ta nähtavasti alles praegu luges või lehitses. Võõraid nähes püüab ta oma kotastatud jalgu laua alla peita, otsekui kartes, et võõrad tema suurte kottade järele ongi tulnud. Küdeva ahju suu ees istub keegi teine isand, kelles Paunvere elanikud koolivend Kiire ära tunnevad.
Kippel teretab ja võtab kohe sõna.
“Vabandage,” ütleb ta, “kas ma võiksin näitemängude kirjutaja Lutsuga kõnelda?”
“Jah,” vastatakse akna juurest, “see olen mina.”
“Väga rõõmustav! Minu nimi on Kippel, kelle te oma “Ärimeestes” muu seas Viilias Vooksiks olete ristinud.”
“Ah nii,” naeratab paljaspea kohmetult.
“Nii, nii jah. Ma arvan, et te mind lähemalt peate tundma, kui te minust juba kirjutada teadsite. Oodake, oodake, ma lisan sinna kohe veel midagi juurde, sest, olge julge, et ma siia mitte ainult selle tarvis ei tulnud, et ennast esitleda.”
“Igatahes,” pomiseb Luts abitut pilku Paunvere rahva poole heites. Kiir tõuseb ahju juurest püsti ja köhatab pühalikult.
“Kõigepealt,” jätkab pahane ärimees, “lubage lahkelt küsida, austatud härra, missuguse õigusega mõnitate teie ausaid inimesi oma näitemängus? Kas olen mina või isand Jalak, Paun või Oili teile kunagi kallale kippunud? Et meie kokku tulime ja silikaadivabrikut tahtsime asutada – see asjalugu ei tohiks teile midagi korda minna. Mulle vähemalt on ükskõik, mis teie omas toas teete, kas loete või laulate või kirjutate… kui te aga teisi inimesi ei puutu ega mõnita. Aga teil, austatud härra, on sellegagi asja, et mina Engelsvärgi käest omal ajal lihahakkimise-masinaid tellisin. Heakene küll, mul on siin praegugi üks kast Engelsvärgi kaupa kaenlas, kuid ma ei arva sugugi, et ma sellepärast mõni kurjategija olen, keda avaliku haugutamise alla peab võtma. Ma ootan huvitusega, mis teie kui “Ärimeeste” autor mulle nende küsimuste peale vastate.”
Kõneleja vaatab võidurõõmsal pilgul kaaslaste poole ja pilgutab Tootsile silma, otsekui kiitust oodates oma kõneannile.
“Vast lubate siiski, härra Kippel,” ütleb Luts tasa, “et ma, veel enne vastust, niihästi teile kui teie kaaslastele istet pakun. Olge nii lahked! Mul on kahjuks küll kõigest kaks tooli, aga mõni võib istuda voodile, mõni sumadanile.”
“Suur tänu, küll saab,” vastab Toots sõbraliku naeratusega. “Meie istusime terve pika tee Paunverest Tartuni. Tegime ju selle narri tembu ja sõitsime hobusega. Muu seas, jah, härra Luts, õigemini koolivend Luts, lubage, et ka mina end teile tutvustan – Joosep Toots… ehk õigemini: Kentuki Lõvi –”
“– kelle tagumiku isa viilikirja lõi,” piriseb Kiir ahju juurest, otsekui täiendades koolivenna ütlust.
“Jaa, jaa,” naeratab Luts, tehes, nagu poleks ta Kiire märkust kuulnudki, “mäletan teid väga hästi, koolivend Toots. Suvel nägin teid “Vanemuise” aias. Siis tundsin teid kohe ära, teie mind aga vist mitte.”
“Mina ise mitte – see on õigus; aga mulle näitas teid koolivend Lesta.”
“Koolivend Lesta…” tuletab Luts nimetatavat meelde.
“Jaa, jaa, koolivend Lesta,” kordab Toots. “See on seesama noormees, kes siin praegu minu kõrval seisab. Suur kirjanik ja –”
“Lesta!” hüüab Luts. “On see tõesti võimalik, et see veike kihelkonnakooli Lesta vaheajal nii suureks on kasvanud? Ma arvasin, et ma kõiki oma endisi koolivendi tunnen, aga Lestat – ei, Lestat poleks ma iialgi ära tunnud. Või Lesta! Veikene, pisikene Lesta…”
“Jaa,” noogutab Toots pead, “aga nüüd juba suur mees ja veel suurem kirjanik.”
“Jäta!” müksab Lesta Tootsile külge, kusjuures ta ise tihedalt punastab ja nurga poole vaatab.
“Ma tean, ma tean, et ta kirjanik on,” vastab Luts. “Mul on tema raamatki riiulil. Lugesin… Ja seda andeksandmatum on asjalugu, et pisikene, hea Lesta isegi ametivendluse pärast mind kunagi üles ei otsinud.”
Seda öeldes raputab paljaspea kaua aega noore ametivenna kätt ning unustab heameele pärast isegi oma suured kotad.
“Ja nüüd, koolivend Luts,” ütleb Toots rõhuga, tunnistage seda riidepundart ja ütelge, kes see on.”
“See… see…” kogeleb paljaspea, “see on ju – taevas tule appi! – see on ju Adeele, Raja Teele, kooliõde. Ai-ai-ai, missugune huvitav kokkusaamine pika aja tagant! Kes võis arvata! Võtke ruttu kasukad seljast, istuge kõik siia ahju suu ette, siis kõneleme kaua, kaua koolipõlvest ja möödaläinud aegadest. Ma toon sumadani ja tõmman voodi siia lähemale, nii saate rutemini sooja ja tärkavad ka vanad mälestused ahju paistel paremini. Toots, Kiir, Teele, veike Lesta, Luts – peaaegu pool endist Paunvere kihelkonnakooli! Ah jaa – vabandage, härra Kippel – teie istute siia meie keskele ja jutustate ka midagi omast kooli- ja noorpõlvest. Eks ju? Ärge olge nii tõsine, härra Kippel, vaadake, kui palju rõõmsaid inimesi on teie ümber!”
“Mina ei istu kuhugi, kuni te minu küsimiste peale pole vastanud,” ütleb ärimees mõrult.
“Ah jaa, jaa…” lööb Luts endale käega vastu paljast pealage. “Õigus, te tulite ju… Sellepärast rõhus mind üks asi kõige aja… rõõmustki hoolimata. Nojaa – need õnnetud “Ärimehed”! Õigemini – muidugi mõista! – nende “Ärimeeste” õnnetu autor! Ma ei tea tõesti… Muuseas olen ma juba teie küsimisedki ära unustanud. Ei, tulge siiski meie sekka, härra Kippel, muidu seisate seal nagu kohtumõistja. Missugune õnn, et mul on siin paar head koolisõpra, kes mu eest ütlevad mõne hea sõna!”
“Ma ei usu, et teie eest ütleks keegi häid sõnu, sest, nagu ma tean, tuli ka härra Toots siia ainult selle mõttega, et teile omalt poolt paari küsimist ette panna. Isand Tootsi olete ühes jutus, või mina ei tea kus, niisamuti laimanud nagu mindki.”
“Kuidas?” kohkub Luts. “Ka teie, ka sina, Toots! Mis jääb minust sel kombel järele!”
“Ma arvan, teist ei jää mitte midagi järele, austatud härra, kui te meile rahuldavat seletust ei anna.”
“Jaa, jaa,” algab õnnetu paljaspea, “seda arvan ma ise ka. Ma olen praegu nagu surnukirstutegija, kelle surnud kord hauast tõusid. Kippel ja Toots on endid raamatu leheküljelt lahti kiskunud ja uidavad Tartus. Ja tikuvad mulle endale kallale. Armu! Te polnud siis sugugi nii kohutavad, kui olite alles – trükimust. Teele! Kiir! Ja minu pisikene, süütu Lesta… Minu ainsad truud hinged – päästke oma koolivend! Ei, oodake, ma püüan siiski vastata. Härra Kippel, alias2 Viilias Vooks! Ka sina, koolivend Toots, teise nimega Kentuki Lõvi – ma vastan. Kas te siis tõesti usute, et te needsamad isikud olete, keda ma –”
Siin vaikib kõneleja järsku ja vaatab küsivalt Raja peretütre poole.
“On nüüd asi härra Kippeliga kuidas on,” ütleb Teele jutu sekka, “tema lugu ma ei tunne, aga Tootsil pole siin küll midagi suuremat ütlemist. Tema peab oma portsjoniga rahul olema. Seni on kõik õieti kirjutatud; teine asi on, kuidas edasi läheb. Vabandage, koolivend Luts, et ma teie juttu segasin. Ma tahtsin oma arvamist juba varem avaldada, aga ei leidnud parajat silmapilku.”
“Palun, palun!” vastab Luts lahkelt, nähtavasti rõõmustades, et ta oma seletuse võib natukesekski ajaks edasi lükata.
“Jah, Toots peab oma portsjoniga rahul olema küll,” arvab Kiir, seljaga vastu ahjunurka toetudes, “seal on Teelel õigus. Ja ega see edasigi halvemini ei lähe. Kui koolivend ja kirjanik Luts selle