möödaläinud suvest, näituseks sellest, kuidas sa Teelelt kavala kauba ja petise tööga viis rubla välja petsid…”
“Häh, no mis seal kõnelda on,” seletab Kiir ruttu, “kas see’s vale on, et sa mulle viis rubla kaotasid ja pärast maha salgasid? Ma ei saa aru, kuida sa just sellest loost kõnelda julged, kus sa ise süüdi oled. See on ju vana tuttav asi, et Ülesoo omad endid rahaasjades puhtad ei hoia. Ei noh, lubage, laske ma’nd ütlen ka paar sõna, sest kui võib kõnelda koolivend Toots ja visata minule näkku kõiksugu häbematusi, miks ei või siis mina ennast kaitsta. Nooja-noh, vanast põlnd ju ühtki kohtupäeva, kus Ülesoo peremees võlgnikkudega kohtus ei olnud. Minu papa ütleb veel tänapäev tihti: Ülesoo Toots elas kohtumajas. Noh, ja seda ei ütle mitte üksi minu papa, vaid kogu Paunvere rahvas. Ei noh… Hihii… ja ega seegi aeg kaugel ei ole, kus me veel seda näha saame, kuida kontori trepi peal istub – ühel pool Raja taat ja teisel pool Ülesoo noor peremees.”
“Ei, see on juba liig,” ütleb Toots pead raputades, kuna punased plekid tema näole tekivad. “Jumala eest, Kiir, kui me praegu poleks võõras kohas, siis teeks ma su tümaks niisuguse jutu eest.”
“Seda võib sinust uskuda küll, kulla koolivend,” vastab punapea, “sest harilikult tahavad kõige suuremad kelmid endid teiste seas ikka kõige ausamatena näidata ega kannata kunagi, kui neile tõtt üteldakse; ja kõige rutem tarvitavad ikka need isikud toorest jõudu, kes on vaimliselt nõrgad… Nojaa, need, kelle pea on nõrk.”
“Vaadake!” naeratab Toots kibedalt, ümberolijate poole vaadates, otsekui otsiks ta neilt abi. “Vaadake’nd ometi! Mis te maksate mulle niisuguse frukti eest? Ma laseks ta täna kaunis odavalt minna… nii… kuuekümne kopika eest umbes, franko, see koht, kus Emajõgi veel lahti on. Edasimüüjatele annaks kuuskümmend protsenti sellestki hinnast… teeb välja kakskümmend neli kopikat. Selle raha eest võiks juba midagi osta, nagu teate. Muud nõu mul temaga enam ei ole. Nagu näete ja vahest juba ennemaltki olete tähele pannud, on sel noormehel alati otsekui krooniline häda… krooniline kõhukatarr… et ta kõik kohad peab ära teotama, kuhu iganes läheb. Ma võiks veel paljugi ütelda, kuid ütlen ainult ühe asja: kuhu jäävad riide restid? Iga Paunvere elanik võib selle kohta –”
“Ma ei tea,” ütleb Luts tükke kohendades, “kas maksab seda juttu täna edasi kõnelda. Teema on liig tõsine. Me ei kogunud ju mitte niisuguse jutu jaoks ahju ümber. Ma ei taha tungida teie jutu sisusse, ilma selletagi on sel kaks… nii ütelda… käega katsutavat halba omadust: kõnelejad ärritavad endid ja teistel on igav. Vaadake ometi, minu väike, hea Lesta haigutab juba; kooliõde Teele on hoopis nukraks jäänud ja härra Kippel –”
“Mina ootan teie vastust,” sõnab ärimees tõsiselt, kauba-kasti teise kaenla alla võttes.
“Ah jaa – vastust!” hüüab Luts. “Õigus! Muidugi ootate vastust. Pagana pihta, mis ma’nd tahtsingi ütelda? Ei noh, mul oli üks vastus, aga mine võta kinni, kuhu ta jäi. Võib-olla ehk lubate, härra Kippel, et ma teile vastan kirjalikult. Ma olen nimelt ütlemata vilets kõneleja.”
“See võib õigus olla, mul pole kunagi au olnud teiega pikemat juttu ajada. Mulle ei jää muud üle, kui pean teie enese sõnu uskuma. Jaa… ilmtingimata. Aga niipalju võin ma teie ütlusele küll juure lisada, et te pole mitte üksi ütlemata vilets kõneleja, vaid olete ka ütlemata vilets kirjanik, kuni te ausaid inimesi rahule ei jäta. Ja veel midagi – lubage lahkelt, praegu on kõnelemise kord minu käes. – Noojah, ma näen, teie püüate täna vastuse eest igal kombel kõrvale puigelda, laveerite nii… sinna ja tänna… Aga mina pean tähendama: see ei aita. Jaa, ma tean, te olete luts… Ma olen ise vana kalamees ja tean ka seda, et see kala on väga libe. Kuid pange tähele: mina, Viilias Vooks, hoian selle kala lõpuseid niikaua peos, kuni ta mulle õige vastuse annab.”
“Oh, jumal!” hädaldab paljaspea. “Kala ei kõnele ju üleüldse. Ah, nüüd tuleb mulle meelde, härra Kippel, te ütlesite ennist, et te jälle olete saanud värsket kaupa Engelsvärgi käest. Kas teil viimati ei ole neid… need, mis nad ongi… noh… Nagu võeti meelest…”
“Siinsamas kastis on mul praegu neli tosinat nuge ja kahvlid,” ütleb ärimees tähelepanelikult.
“Noh, vaat,” lööb Luts endale kämblaga otsaette, “just nuge ja kahvlid oligi mulle tarvis! Minu majapidamises on ainult üksainus sulenuga – ja seda on vähe. Oh, ma ärvisin endale ammugi osta nuge ja kahvlid – nüüd olen siis kord ometi nii kaugel. Tehke ruttu lahti see kast, härra Kippel, ma ei jõua ära oodata, kuni ma nugade ja kahvlite omanikuks saan.”
Ärimees paneb endale kähku sigarijunni suhu ja hakkab kaupa välja pakkima. Luts ajab kaela õieli, otsekui näeks ta esimest korda oma elus nuge ja kahvleid.
“Ah, mis ilusad! Ah, kui toredad! Ei, ma olen teile väga tänulik, isand Kippel, et te mind ei unustanud.”
“Ei noh, ilmtingimata,” ütleb Kippel. “See on ju Engelsvärgi kaup! Ega see siis pole siit kusagilt Tuulast või Sorsakoskist.”
Kaup tehakse kindlaks, paljaspea kõlistab lauasahtlis hõbe- ja vaskraha, otsib vestija püksitaskutest lisa ning saabki viimaks kokku nõutud summa. Seejuures paneb Toots tähele, et Luts umbes kümne protsendi võrra peab rohkem maksma kui tema ise ennist maksis. Ärimees paneb raha tasku, laob ülejäänud kauba kasti tagasi, süütab kustunud sigarijunni põlema, kergitab pükse ja teeb minekut.
“Tehtud!” ütleb ta kasti kaenla alla võttes, “te võite vastata kirjalikult, isand Luts. Ma pean äriasjus praegu kuhugi tõttama, sellepärast pole mul aega oodata, kuni te seda teete suusõnal. Nägemiseni! Opmani-härrat ja tema auväärt pruuti loodan ma õhtul veel näha, sest kindlasti ei sõida nad täna veel ära. Nii siis lubage endid lahkelt tervitada, mu daamid ja mu härrad!”
Ärimees kaob viisaka kummardusega, kuna Luts teise silma kinni pigistab, oma määratu kota kanna peal korra tiiru laseb ning lausa kiitlema hakkab.
“Nii,” kelgib ta, “nii peab alati tegema! Ikka peab mõistma vastase nõrka külge leida, siis on vastane võidetud. Nüüd läks härra Kippel minema nagu hea sõber kunagi ja tegi mu koguni nugade ja kahvlite omanikuks. Elagu teravad noad ja terav vaim!”
“Jaa, terav vaim küll,” ajab Kiir pea viltu, “aga kahjuks pole see mitte teie terav vaim, mis teid seekord päästis; koolivend Luts tegi praegu sedasama, mis koolivend Peterson kihelkonnakoolis tegi, kui Toots teda taga ajas.
Imelik küll, et te seda lugu enam ei mäleta, mis te esimeses “Kevades” ise olete kirja pannud.”
Teele, Lesta ja Toots hakkavad suure häälega naerma, Luts teeb väga kohmetu näo ja püüab jälle varjata oma kotastatud jalgu. Mõninga aja pärast ununeb ometi seegi piinlik vahejuhtumine; ühel kui teisel tärkavad meelde vanad, armsad mälestused, tekib lõbus jutt ja nali. Võõrad lahkuvad ahju juurest ja lähevad minema alles siis, kui on juba pime niihästi väljas kui kirjaniku väikeses toas. Kustuvate süte tuhmil valgusel jätavad kooliõde ja koolivennad Lutsu jumalaga, kusjuures Toots lõppude lõpuks tähendab:
“Nojah, kallis koolivend Luts, jääb siis nii, nagu mina ja mu auväärt pruut ütlesime. Te tulete esimesel pühal ühes Lesta ja isand Kippeliga. Ei tule te aga mitte, siis teadke, et teil on üks vihavaenlane juures, nagu on minul keegi isand Heinrihh Georg Aadniel Kaabriel Kolumbus Krisostomus von Kiir aus Supsenhof. Pühadeni on veel mõni päev aega, seni tuletan ma veel meelde mõne loo meie koolipõlvest, nii et teil teise “Kevade” kirjutamise juures materjalipuudust ei tuleks. Iseäranis tahaks ma teile kõnelda, kuidas me kord koolivenna Kiire nooremat venda ristisime. Hmh-hmh-hmh, pup-pup-pup!”
Uulitsal saavad Paunvere omad veel ühe vana tuttavaga, endise Paunvere apteekriselliga kokku, kes muidugi ka pulma kutsutakse. Rohuteadlane on vaheajal jäänud vanaks ja kõhnaks ning väriseb külma pärast; oma õhukese suvepalitu on ta selga tõmmanud otsekui külma petteks, sest varju lõikava tuule eest võib sellelt luitunud hilbult vaevalt loota. Tootsil on otse piinlik temaga kõnelda oma paksus kasukas ja tuisukotis; ta teeb jutule ruttu lõpu, küsib vanakese aadressi ja ütleb siis Lesta peale tähendades: “Noojah, teie ametivend