võõraid. Vana perenaine astub neile vastu ning tunnistab igat otse näkku, lootes näha mõnd kaugemalt tulnud sugulast. Isegi vana, haige Ülesoo Andres komberdab eeskambri lävele ning võtab piibu suust. Sulane ja tüdruk tõusevad laua juurest pingilt, suruvad endid selgadega vastu aknalauda, otsekui ruumi tehes noore peremehe külalistele. Keegi kortsulise näoga eit ajab enese voodis istukile, köhib ja hõõrub silmi; kass hüppab ahjukapist maha, käib, saba seljas, paar korda üle toa, silitab perenaise seelikut, asetab enese siis jälle endisele soojale asemele ning hakkab silmi pesema. Rehe all haugub Krants.
Alles mõni silmapilk tagasi nii vaikses talus algab elu ja liikumine.
“Tont võtku,” manab noor peremees, “kuhu jäi siis Lible? Ma tahaks heameelega teada, kuhu kanti ta õige kihutas, selle asemel et teile vastu tulla.”
“See ei paranda asja,” arvab Teele, kes oma kasuka juba on tagakambrisse viinud, “nüüd aita neil suuremad riided maha võtta ja vii nad kohe rehetuppa – seal saavad nad ennem sooja. Seni kui me siin teed keedame, anna neile seal mõni lonks viina või midagi sellesarnast, mis neisse eluvaimu tagasi toob. Näed, Lestal ei puutu enam hammas hamba vastu ja härra Kippeli habeme – nii vist oli teie nimi, ärge pange pahaks! – noojah, härra Kippeli habeme on külm sõna õiges mõttes ära “võtnud”.”
Ärimehel ongi tõesti nii külm, et ta enam suurustamagi ei suuda hakata; tema viiekopikaline habe tudiseb hirmuäratavalt.
Toots süütab väikese tahmalambi ja astub eel; tema järel komberdavad kõik linlased rehetuppa.
“Ei tea, kust niisugused maivanderid õige on välja tulnud?” sõnab vana peremees põrandale süljates.
Luts, kes viimasena rehetuppa läheb, teeb seda kriitikat kuuldes veidra grimassi, tuletab meelde mõnd möödaläinud silmapilku oma elus, loeb neile natuke moraali peale ja neelatab, otsekui oleks ta sellega hävitanud kõik selle, mis oli enne, ning otsekui algaks nüüd, just nüüd, hoopis teine ajajärk tema elus ja tegutsemises.
Rehetoas on päev enne seda küpsetatud kõiksugu leibu – küll hapusid, küll magushapusid, küll hoopis magusaid –, seepärast on ahi veel soe ja armas, nagu kavatsetav kirjanikkude kodu. Seina ääres piuksub raske õllevaat, otsekui tahaks selle sisu tulijaile öelda: “Siis maitske mind ometi! Jooge mind ometi!” Selle vaadi kõrvale madalale pingile istub vana apteeker, tõmbab kamassid jalast, võtab oma auväärt pea käte vahele ning ohkab; teised toetuvad selgadega vastu ahju, kopivad üht jalga vastu teist ning puhuvad rusikatesse. Toots paneb lambi õllevaadile, teeb näo, nagu tahaks öelda oma külalistele midagi õige mõnusat, ei ütle aga siiski midagi, vaid kaob selle asemel ruttu pere tarre. Rehetoa vaikust ei sega mõne minuti kestes miski muu, kui Krantsi vihane urisemine rehe all. Siis läheb keegi kambrist õue, avab rehealuse väravad ja ajab Raja peretütre hobuse varjule.
“Ei,” ütleb Kippel järsku, “kui me siin ikka nii edasi konutame ja keegi sõna ei lausu, siis oleks parem olnud, kui me linnast paar ekspressi oleksime ühes võtnud – kõnelema.”
Ühtlasi tulevad ärimehele meelde tema Saradševi-pudelid, millest ta Tartu vaksalis peaaegu ilma oleks jäänud.
“Lubage lahkelt, saksad –” algab ta, kuid ei saa oma ütlust lõpetada – Toots astub Teele saatel rehetuppa, endine paljuütlev naeratus näol. Peigmehe käes on pudel mingisuguse joomaajaga, pruut kannab taldrikul mingisugust söömaaega.
Mõninga aja pärast valitseb rehetoas elav jutt, naer ja nali; seltskond jaguneb rühmadeks, nagu see niisugustel juhtumistel on harilik nähtus. Kippel kõneleb Lutsuga kirjandusest, eriti eesti uuemast näitekirjandusest, kusjuures Luts saab mõnegi isaliku nõuande osaliseks; vana apteeker jagab peigmehele õpetussõnu eluteele, kinnitades ikka ja jälle, et ülem asi siin maailmas on rahu. Jaa, nüüd, see tähendab praegusel silmapilgul, on härra Toots muidugi niisuguses seisukorras, kus ta maailmakera pooleks jagab ja oma asju nii ette kujutab, et ühel poolel on kõik teised, kuna teisel poolel pole kedagi peale tema armsama; aga kui härra Toots elab ja elab ja saab umbes nii vanaks kui see vana ahv siin vaadi kõrval – siis näeb ta kindlasti, et rahu, rahu on üle kõige. Muidugi ei taha tema, vana gorilla, härra Tootsile halba ette kuulutada – ta soovib temale südamest kõike head –, kuid omal kaunis pikal eluajal on ta tihti näinud, et abielu pole muud kui ristisõda, kus õige vähesed jõuavad tõotatud maale… nagu laulusalm ütleb. Abielu… nii meelitav kui ta ka vahel on… saab tihti armastuse hauaks ja naine on rist sellele hauale. Mõned ütlevad koguni, et seal, kus algab abielu, lõppevat armastus; teised jälle: abielu on piiratud kindluse sarnane – kes seal juba kord sees, need tahavad välja, ja kes väljas, need tahavad sisse. Kas pole härra Toots isegi midagi sellesarnast tähele pannud, mh ah? Temale tuleb ikka meelde tema vana lell… See kuldne hing kuulis oma naiselt ainult üheainsama korra seda sõna: jah! (altari ees nimelt), pärast polnud kunagi muud kui: ei! Aga iseenesest mõista, tehku’nd noor sõber, kuidas ta ise paremaks peab, sest igaüks on oma õnne sepp. Eks ole tõsi, mh?
Nende ja teiste sõnade peale Toots ainult muigab salapäraselt ning kostitab vanahärrat muuseas ka värske õllega.
Lesta müksab Lutsule küünarnukiga külge ja tähendab tasa:
“Enne oli ekspressi vaja, kes kõneleks, nüüd peame vist ekspressi kutsuma, kes kuulaks.”
Siis sõidab keegi tulise rutuga õue, jätab hobuse sinnasamasse, tormab kambrisse, kraaksub seal mõne arusaamatu sõna ja ilmub siis rehetoa lävele.
“Võtke mul või pea otsast,” kriiskab uus juurdetulija, “võtke mul või kaks pead otsast, valitseja-isand, aga linnast ei tulnud mitte ühte hingegi.”
“Sa pidid ju inimestele vastu sõitma, mitte hingedele,” vastab peigmees. “Hea küll, Lible, mine võta hobune lahti ja vii talli, küll me pärast vaatame, mitu pead me sul otsast võtame.”
“Kos? Mis? Ei noh – säh sulle nüüd!” imestab Lible käsi kokku lüües ja lävelt kadudes.
Siis tuleb Teele toitu ringi kandes jälle Lesta juurde tagasi ja pärib muu seas linna uudiseid.
“Ah jaa – õigus!” hüüab noormees. “Tali on Tartus.”
Ja kohe, kus ta seda on öelnud, ilmub ta näole süüdlase ilme: ta aimab, et midagi on öeldud, mis käesoleva silmapilguga kuidagi kokku ei sünni.
“Tõesti? On see võimalik?” satub kooliõde ärevusse, kuid rahustab end ruttu ning jätkab kaunis üksluiselt: “Ah nii… Tali on siis jälle Tartus… Imelik, et ta pühadeks maale ei tulnud.”
Sel silmapilgul astub Kippel täidetud klaasiga pruudi ette, peab tulise kõne, laseb elada pruuti ja peigmeest ja kõiki häid vaime, ei unusta isegi Nossovit haua põhja. Pruut tänab viisaka kummardusega ja tervitab omalt poolt võõraid, kes neid oma külaskäiguga austavad.
Seepeale läheb Teele otsekui õhtusöögi asjus kambrisse, ilmub aga mõne minuti pärast uuesti lävele ja hüüab Lestat.
“Kas sa siis tõesti ei tea, Lesta, mispärast Arno pühadeks maale ei tulnud?” küsib Teele, koolivennale Ülesoo tagakambris istet pakkudes.
“Eijee…” kogeleb Lesta, “ei tea tõesti. Mina pole teda näinudki, temaga olla Kippel täna hommikul linnas kõnelnud.”
“Hm… Ja mis on ta Kippelile öelnud?”
“Eijee… õieti mitte midagi.”
“Seda ma usun. See on tema viis.”
“Võib-olla tuleb ta õhtuse rongiga,” seletab Lesta edasi. “Ootasin teda lõunaajal, aga ta ei tulnud.”
“Jaa, jaa,” tähendab Teele, “ei, see on ju ükskõik, ma küsisin aga niisamuti… möödaminnes. Siiski, väga kena, kui ta tuleks – on ju vana koolivend ja nii edasi.”
“Jaa, muidugi,” kinnitab noor kirjanik seda ütlust aralt.
Natukene aega vahib Raja peretütar mõttes olles enese ette, ärkab siis otsekui unest ja ütleb naeratades:
“Ega siis midagi, kulla Lesta, vaja teiste juurde tagasi minna. Ma