ei suuda valitseda. Usundietnoloogias on seetõttu kujunenud välja kas regionaalne vaatlus eri kultuurkondade või ka laiemas ulatuses, maailmajagude, kaupa, või siis süstemaatiline usundifenomenoloogilis-tüpoloogiliselt läbitöötatud ülevaade eri kultuurilis-majanduslike-ühiskondlike valdkondade ja vormide järele. Käesolevas kokkusurutud ülevaates on viimane vaatlusviis otstarbekohasem.
1) Anastava majandusega korilaste ja kalur-küttide juures, kelle rahvakultuure tunneme niihästi Euroopa muinasajast kui ka teiste maailmajagude vanemast ning uuemast kultuuriloost kuni hilis- või kaasaegsete loodusrahvasteni näit. Põhja-Euraasias (Siberis), Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Kagu-Aasias ja Austraalias, keerleb inimeste eluline huvi (nn. tsentraalne ehk keskne huvidominant) kõikjal peamiselt toiduks kõlbulike taimede, eriti aga jahi- ja kalasaagi ümber. Loomariigiga, metsloomadega, on neis kultuurides siis ka olnud seotud religioon ning maagia, numinoosne pühadus- ja sõltuvustunne kõrgemaist, meie mõistes “üleloomulikest” vägedest ja olevusist (vaimudest, jumalusist-jumalaist). Inimene on püüdnud neid kord kultuslikult – ohvri ja palvega – lepitada ning oma huvidele soodsalt meelestada, või siis ka maagiliste toimingute abil oma tahtele allutada, neid igapidi mõjutada. Loomadele ja nende kaitsevaimudele (loomahaldjaile) ning jahijumalustele on need jahindusest ning kalastusest elatuvad rahvad omistanud kõrgema, üleloomuliku väe, millest inimühiskond end oma igapäevases elus on sõltuvana teadnud ja tundnud. Kujutelm iga üksiku looma kaitsevaimust, haldjast, või siis teatud loomaliikide n. – ö. kollektiivseist kaitsjaist-valitsejaist mingil jumalikult, tavaliselt teriomorfsel (loomasarnasel) või ka antropomorfsel (inimesesarnasel) kujul, on arvatavasti arenenud kujutelmast looma hingest ehk irdhingest, nagu seda faktiline materjal mitmest maailmajaost lubab väita. Sama algupära võivad olla ideoloogilis-geneetilises mõttes ka paljud kõrgemad jahijumalused, kuigi nende puhul peab usundifenomenoloogiline uurimistöö arvestama ka teistsuguste seletustega, millest allpool on juttu. – Loomadega tunneb inimene end mitmete loodusrahvaste juures sageli otsekui veresugulastega seotud (nn. toteism) ning vaatab neile ka seal, kus tõeline toteism sotsiaal-religioosse nähtusena puudub – kui omasugustele olevustele, kelle algupära ulatub tagasi müütilisse ürgaega, mil veel polnud selget vahet inimese ja looma vahel. Sellest “paradiislikust” ürgajast, mis eelnes käesolevale maailmaajastule ja – korrale, teavad pajatada paljude rahvaste müüdid. Müüdil põhinevais dramatiseeritud kultuslikes aktides, näit. mitmesuguseis looma-pantomiimides ja teistes meie mõistes primitiivseis “näidendeis”, mida mõned loodusrahvad veel hiljuti on korraldanud teatud pühadel puhkudel, saab see ürgaeg oma vitaalselt eluloova järelmõjuga kaasajale taas elavaks, osavõtjate poolt tajutud ja usutud tegelikkuseks ekstaatilises elamuses. Ka soomesugu rahvaste vanas karukultuses võis sündida midagi sellesarnast.
Suuremad, hinnatavamad ja kardetavamad jahiloomad, nagu näit. karu põhjamaadel, lõvi, tiiger, leopard ja elevant lõunamaadel, vaalaskala maritiimsetes mereloomade püügile põhinevais kultuurides, on mitmel pool kalur-küti religioonis omanud valitseva koha teiste loomade ja ka vastavate loodusalade, näit. metsa, mere üle kui kõrgema üleloomuliku väega varustatud olevused. Sageli on nad olnud identsed mõne suure jahijumalusega, kelle tähtsus ja funktsioonid praktilises usuelus neis kultuurides üldiselt on suuremad kui taevase ülijumala omad. – Viimase kindlama kontuurita kuju, mis tavaliselt sulab ühte maa ja taeva – “maa-ilma” – kaemusliku kogupildiga, esineb küll juba kõige algelisemateski rahvausundeis, ei oma neis aga üldiselt mitte seda igapäevases elus keskset kohta ja elulist tähtsust kui jahijumalus koos kõikide teiste loomahaldjatega. Hilisem kultuuri areng muutunud majandusvormi ja ühiskondliku korraga, eriti üleminekuga põllundusele ja karjakasvatusele, on seda varem ainult müütilisel tagapõhjal enam-vähem isikustatud (personifitseeritud) ülijumalat mitmel pool n. – ö. aktiviseerida aidanud, nagu allpool näeme. Anastava majandusega etnilised ühikud korilas-, kalur- ja kütiühiskonnas on temale ainult harva toonud ohvriandeid ja suunanud oma palveid tema poole. Seda tavaliselt siis, kui muud kultuslikud ja maagilis-rituaalsed toimingud ei aidanud.
Kalur-küttide religioone võib kokkuvõtlikult iseloomustada kui teriomorfset, s.t. loomakujulist, ja teriotsentrilist, s.t. loomade ümber keskenduvat jumalausku, milles jumalus, pühadus, üleloomulik ning kõrgeim vägi saab kõige selgemalt just loomariigis nähtavaks, või transparentseks, s.o. loomas läbinähtavaks.
Teriomorfsete vaimude ja jumaluste-jumalate kõrval esinevad aga juba kõige algelisemates loodusrahvaste kultuurides, nagu hilisemateski rahva-usundeis, ka kujutelmad ja tõekspidamised (koos vastava usukultusega) teistsuguseist üleloomulikest olevusist, kõigepealt paljudest animatistlikest, looduses valitsevatest vaimudest ning jumalusist, kes samuti võivad omada suurt väge ning võimu loomade ja seega siis ka jahisaagi või kalaõnne üle oma piirkondades. Igal paigal looduses – metsal või üksikutel metsa-aladel, veekogudel (jõgedel, järvedel, merel), mägedel ja orgudel – on omad kollektiivsed, liiginime all tuntud kaitsevaimud-haldjad, või omad individuaalsed, isikunime all tuntud jumalused, keda usukujutelmades on kirjeldatud kord inimese, kord looma, kord aga mingil n. – ö. kirjeldamatul kujul kui mingit salapärast väge või olevust neis paikkondades. Need nn. lokaalsed koha- ehk paiga-haldjad (genii loci) võivad, just nagu eelpool kirjeldatud eri loomaliikide kaitsevaimud (genii speciei) omada väga mitmesuguse kuju ning teha läbi mitmesuguseid kujumoondumisi (metamorfoose), samaks jääb aga nende juures alati numinoosne vägi ja pühadus, mis teeb nad tõelise religioosse sõltuvustunde, sellega paralleelselt aga ka maagilise mõjutustunde objektiks. Religioossest kultusest irdunud hilisaegses rahvaluules, mille seos elava rahvausuga on katkenud, võivad need loodushaldjad veel kaua edasi elada kui fiktiivsed luulekujud ilma tõelise usundilise sisu ja funktsioonita. Nii on see olnud ka vana eesti rahvausu ja rahvaluule puhul, millest esseed “Metsaelust” ja “Kalavetest” käesolevas kogus näiteid toovad.
Algelised kalur-kütikultuurid on üldiselt olnud kaunis egalitaarsed, sotsiaalselt võrdsustatud või ühtlustatud oma religioosse ja maagilise rituaali – usukultuse – praktilises läbiviimises. Pere või sugukonna pea on harilikult täitnud ohvripreestri ja eestpaluja ülesandeid; suuremate etniliste ühikute (suguharude jne.) puhul on need funktsioonid sageli langenud veresuguluslikkude või lokaalsete kogukondade vanemaile, kusjuures ei puudu ka näited kutseliste ohvripreestrite ja nende abiliste olemasolust. Aga juba sellel kultuuriastmel tulevad ette kihistumised sotsiaal-religioosses mõttes, näit. kollektiivsete korporatsioonide näol usutalituste toimetamisel jne. Üldiselt kattuvad aga ühiskondlikud ja religioossed ühikud: sugukondliku korra juures võib täie õigusega rääkida ka sugukondlikest usundeist – “rahvausk” selle sõna tõelises tähenduses on seega juba hilisem nähtus.
Seejuures on aga alati ja kõikjal, juba korilaste ning kalur-küttide juures, leidunud usuasjus eriti andekaid inimesi – mehi ja naisi – , kes on pidanud enda peale võtma vahendaja osa siinpoolse ja sealpoolse, selle maailma ja “tolle ilma” vahel, inimeste ja vaimude ning jumalate-jumaluste, samuti ka elavate ja surnute vahel. Sellega on need “vahendajad” andnud oma ühiskonna teistele liikmetele tagasi mitmesuguste eluraskuste (näit. haiguste ja surma), õnnetuste (epideemiate, näljahädade ja looduskatastroofide jne.) puhul kõikuma löönud psühhomentaalse ehk psüühilise julgeolekutunde.
Inimesele on, nagu nägime, kõigis usundeis omistatud hing või hinged – peale selle aga veel eriline vägi, võim ehk jõud, mis vastavalt vanusele, soole ja sotsiaalsele staatusele võis olla suurem või väiksem. Sellist väge on omanud eriti kõrgel määral üksikud religioossed geeniused, nõiad, targad, teadjad, nägijad, šamaanid, kes seda väge mitmes ühenduses – kord jahiõnne, kord haigete ravimise, kord tulevikuennustuse jne. pärast – oma ühiskonna huvides, sageli aga ka mõne teise, võõra ühiskonna ning selle üksikute liikmete kahjuks on kasutanud. – Nn. šamanismil tasub siinkohal pisut pikemalt peatuda, kuna see on päris kindlasti olnud iseloomulik ka vanade soomesugu hõimude usundeis, seega siis ka eestlaste esivanemate juures. Hilisemas eesti rahvausus on šamanism selle sõna kitsamas tähenduses kadunud, on aga jätnud rohkeid jälgi meie esivanemate nn. nõia- või nõidususku, nagu see veel üsna hiljuti, läinud sajandil ja hiljemgi, mõnel pool ette tuli. Kultuurilooliselt ulatuvad šamanismi juured kindlasti tagasi ürgsetesse kalur-kütikultuuridesse, kuigi šamaane tunnevad ka põlluharijad ja karjakasvatajad rahvad mitmes maailmajaos, eriti aga Põhja-Euraasias (sõna šamaan