või siis ka maapealne loodus. Šamaanid olid n. – ö. otsesteks vahendajateks oma ühiskonna liikmete, elavate inimeste, ja kõrgemate üleloomulikkude olevuste (jumalate, vaimude ja surnute ehk nende hingede) vahel. Selleks tarvitas šamaan erilist ekstaatilis-visionaarset tehnikat: ta kutsus nägemuslikus ekstaas-elamuses enda juurde oma abivaimud (näit. loomade ja looduse haldjad; surnute, eriti suurte surnud šamaanide, oma eelkäijate hinged jt.); ta küsis neilt nõu ja abi antud olukorras; ta saatis need üleloomulikud olevused ja iseenda teisiku, oma irdhinge ehk “teise mina” (alter ego) pooleldi või täielikult teadvusetus hämarolekus (transis) – “lovesse langedes” – välja kõikidesse nendesse paikadesse all-, ülal- ning siinilmas, kuhu just oli tarvis minna, et saada abi vastavates asjades, näit. haige kaotsiläinud hinge (irdhinge) tagasitoomiseks jne. Hilisemate nägijate ja rahvatarkade, arbujate ja loitsijate “nõiakunstid” on sellega mitmes mõttes sugulaslikud nähtused olnud.
Vahendaja-šamaani saatus on inimlikus mõttes sageli olnud traagiline. Juba oma initsiatsiooniga kaasnevais elamusis ning nägemusis tuli tal läbida surma ja taassünni salapärane vahesein, s.t. n. – ö. sümboolselt surra ja taassündida. Ta keha on saanud vaimudele roaks, misläbi šamaan hiljem on suutnud valitseda neid vaime, kes temast osa said, tema liha sõid ja ta verd jõid. Selliseid šamaaniks saamisel üleelatud kutsumusi ja katsumusi on Siberi rahvad veel hiljuti uurijaile kirjeldanud. Šamaanist on jäänud järele ainult luud-kondid, milledes ta siis on uuesti sündinud, vaimude poolt varustatud värske liha ja verega – kui pärisõiguslik liige vaimude peres, kes tunneb kõiki vaimude teid ja eluviise ning keda needsamad vaimud tunnevad kui omasugust, ta kutseid kuuldes ja ta soove täites. – Meie moodsa aja psühholoogia ja psühhiaatria mõttes on šamaaniks saamisel tegemist väga keerukate psühhoneurootiliste ja patoloogiliste fenomenidega, mida vastavates rahvausundeis on lihtsalt nimetatud “šamaani haigusteks”, mis ei tapnud tavaliselt, küll aga turvasid tulevase šamaani tugevaks ja targaks. – Šamaanil on tulnud täita väga mitmesuguseid ülesandeid oma ühiskonna ja selle üksikute liikmete huvides: ta on toonud tagasi haigestunutele nende kaotsiläinud hinge; kihutanud haige kehast välja kurjad vaimud, kes patsienti piinasid; ta on toonud kohati vastsündinud lapsele selle hinge taevaselt elu- ja hingedepuult (ka kui nn. maailma-puu); ta on püüdnud loomadelt nende hinge, et kindlustada jahimeestele juba enne jahiretkele asumist head jahiõnne, s.t. vastavate loomade püüdmist või tabamist; ta on toonud tagasi kadumaläinud koduloomi, esemeid, varandusi jm.; ta on saatnud viimaks surnu hinge turvaliselt teise ilma ja kaitsnud elavaid kodukäijate eest.
Ühenduses šamaani tegevusega vahendajana inimeste ja jumalate, vaimude ning hingede vahel tuleb nimetada ka iidoleid, s.t. mitmesugusest materjalist (puust, metallist, kivist jm.) valmistatud kujusid kui üleloomulikkude olevuste n. – ö. lokalisatsioone, kus nähtamatu on saanud nähtavaks ja käega katsutavaks. Neisse on šamaan eriliste rituaalsete talituste teel asetanud väga mitmesuguseid üleloomulikke olendeid, et seega lokaliseerida neid tavalistele inimestele harilikult nähtamatuid ja ligipääsmatuid vaime ja jumalaid ühes kindlas kohas – pühades paikades inimelamus (telgis, hütis) kui ka eriti vabas looduses (hiites ja mujal) – , kus neid võidi toita ja varustada ohvriandidega, nende heaolu ja soosingu eest hoolitseda, aga ka n. – ö. “kinni pidada” inimeste heaks ja hüvaks. – Sama ideoloogilis-kultusliku sisu ja mõttega leidub jumalakujusid peaaegu kõikides religioonides. Mõned harvad igandid sellest on säilinud ka hilisemas eesti rahvausundis ja selle kombestikus, nagu seda allpool esitatud esseedes näeme.
Oleme peatunud algseil korilaste ning kalur-kütiusundeil pikemalt, kuna just neis esinevad nii paljud n. – ö. religiooni põhifenomenid, mis – muutunud ja teisenenud kujul – kuuluvad ka alljärgnevas kirjeldatud stadiaalseile kultuuritüüpidele neile omapäraste usuelu avaldusvormidega.
2) Üleminekuga anastavalt majandusviisilt viljelevatele majandusvormidele, kultuurtaimede kasvatamisele ja koduloomade pidamisele on koos kõigi teiste kultuurielu avaldustega ka usund põhjalikult muutunud. Juba kõige algelisemates põllunduskultuurides, millest meil on teateid tummade muinasleidude ning hilisaegse etnograafilise materjali näol mitmest maailmajaost, keskendub inimeste peamine huvi ja tähelepanu taimeriigile, eriti toitvatele kultuurtaimedele, millest ju neis kultuurides oleneb ühiskond oma igapäevases elatuses. Nii muinasleidude põhjal kui eriti just neid valgustava ja vastavast viljelejate-rahvaste vaimuelust otsest tunnistust andva etnograafilise ainese alusel loodusrahvaste juurest ning kaasaegseistki rahvakultuuridest võib otsustada, et kujutelmad ja kultuslikud või maagilised toimingud taimekasvu sünnitavast maaemast koos teiste “viljakus-emadega” eri taimeliikidele on olnud neis usundeis suure tähtsusega ja moodustanud nende n. – ö. tuumikosa ehk keskse sisu. Kultuurtaimi viljelejate ühiskondades keerleb usuelu taimekasvu ja maaviljakuse ümber. Loomakultuse asemele on astunud sageli seksuaalselt rõhutatud viljakuskultus kohati orgialiku rituaaliga, milles tsentraalse motiivina domineerib maa-ema, s.t. maa kui animatistlikult mõistetud feminiinse jumaluse, viljastamine taeva ehk taevajumala poolt, kes seda sakraalset (püha) sugutusakti toimetab mitmesuguste atmosfääriliste nähtuste ja fenomenide (vihma, tuule ja kõueilma, päikesepaiste ja soojuse jne.) teel. – Kujutelm taevast kui antropomorfsest, tavaliselt maskuliinsest isa-kujulisest jumalusest on, nagu teame, tuntud juba paljudes algseis korilas- ja kalur-kütiusundeis. Ka maa-ema kuju näib esinevat juba vanema kiviaja viimase poole (nn. hilispaleoliitikumi) leidudes iidolite näol, mis kujutavad tavaliselt väga tüsedaid alasti naisi seksuaalselt esiletõstetud sugutunnustega (rinnad jm.). Isa- ja emakujuline jumalus, sageli koos lapsega – nn. noore jumala või jumalapojaga – moodustavad Vana Lähis-Ida maade vanimate põllunduskultuuride asulaist tehtud leidude hulgas silmapaistva grupi, nn. jumalus-kolmiku (triaadi).
Nagu igal teisel loodusnähtusel ja objektil, nii on ka taeval ja maal – “maal ja ilmal” – kindlasti juba üsna varakult olnud inimese usulises kujutluses oma kaitsevaim või jumalus, mille algupära fenomenoloogiliselt võib otsida nende loodusfenomenide animatistlikus personifikatsioonis (elususes ja isikustamises) antropomorfses suunas, s.t. inimesekujulises vormis. Suurema elulise tähtsuse omandavad taeva-isa ja maa-ema aga alles algseis põllunduskultuurides, kus taeva ja maa jumalused kujundavad – vastavalt inimühiskonnast tuntud seksuaalsele polariteedile – paljude vanade ja hilisemate agraarrahvaste mütoloogias domineeriva dualistliku maailmapildi. Taevas kui maskuliinne ja maa kui feminiinne poolus suures kosmilises koosmängus tagavad põlluharijale aastaringis vahelduva viljakuse ja elu taassünni. Hilisemad kõrg- ehk kirjakultuurid on selle kosmilise dualismi pärinud varajasemaist põllunduskultuuridest ning on selle edasi arendanud oma mütoloogilises maailmapildis, mis annab end tunda veel meie aja suurtes universaalreligioonides (maailmausundeis) ja nende maailmaseletuses. Ka sureva ning üha uuesti taassündiva jumala – noore jumala või jumalapoja – kuju ulatub tagasi väga vanadesse agraarrahvaste usundeisse. Juba päris algseis, juurtaimede kasvatusele rajanevais nn. vanade-istutajate-kultuurides (Altpflanzer-Kulturen saksakeelses etnoloogias), milliseid tunneme mitme troopilise vööndi loodusrahva juures, esineb rituaalses kultusdraamas näideldud müüt ürgaegse jumaluse tapmisest – tavaliselt maamulda matmisest – teiste jumaluste poolt, misjärel selle “noore jumala” kehast on müüdi kohaselt maapinnale tõusnud esimesed kultuurtaimed. Kuigi kultuuriloolised seosed siin veel pole täiesti selged, vastavad neile müütilisile olevusile fenomenoloogiliselt Vana Lähis-Ida maade ja antiikseist kõrg- ehk kirjareligioonidest tuntud surevad ja taassündivad viljakusejumalad (näit. Dumusi-Tammus Babülonis, Osiris Egiptuses, Adonis ja Attis jt. lääne-semiitide ja hellenistlike rahvaste usundeis-müsteeriumes).
Korilaste ja kalur-küttide rahvausundeil olid religioon ning maagia veel üldiselt n. – ö. suurel määral individualistliku laadiga, s.t. sotsiaalselt nõrgemini organiseeritud-institutsionaliseeritud ja vähem diferentseerunud. Põllunduskultuurides astub esile tugevam kollektivistlik printsiip ja tihedam ning tugevam sotsiaalne integratsioon. Iga etniline ühik (suguharu, rahvas) kujuneb põllundusega kaasuvas kindlamas paiknemises teatud maa-alal (territooriumil) enam-vähem suletud religioosseks korporatsiooniks, mis end aja jooksul kasvaval määral üha rohkem eraldab teistest etnilistest ühikuist ja nende usundeist. Suguharude liitumine hõimudeks ja viimaste rühmitumine rahvasteks lubab alles sel arengujärgul rääkida “rahvausundeist” selle sõna tõelises mõttes. Tagab ju viljelev majandus tihedama asustuse mingil kindlal maa-alal ja “rahva” tekkimise.
Kui