vaikis silmapilgu, nihkus mulle uuesti lähemale ja lausus tasa:
«Jah, tõepoolest – mis siis?»
Läksime koju teineteisest kõvasti kinni hoides. Pimedal tänaval panin käe jälle ümber tema piha, ta ei puigelnud vastu, vaatas ainult veidi häiritult ringi.
Me ei kõnelnud peaaegu sõnagi, ainult läksime ja läksime teineteise kõrval. Ma tundsin, kuidas Diana kehasoojus läbi riiete minuni kandus, ja mul oli otse valusalt, kõrvetavalt hea.
«Sa käid viimasel ajal väga harva meil,» ütles Diana ühtaegu õrritavalt ja süüdistavalt.
«Kuidas ma ikka tulen… Sul pole ju minust midagi, sa ei märkagi mind…»
«Rumal poiss,» vastas Diana pehmelt ja surus end veel rohkem minu vastu. «Tütarlapsel ei sobi ju sulle igal pool otsa vahtida, veel vähem järele joosta.»
Mõistsin teda, mul oli hea meel, et ta mu valet uskus, sest tegelikult olin ju mina see, kes teda seni tähelegi polnud pannud.
«Ma oleksin kogu aeg sinu juures, Diana… Ma ei tahakski mujal olla…»
«Ei saa ju.»
Teadsin, et tal on õigus, aga mind riivas natuke tema ülearu kaine ja mõistlik toon.
«Ei saa.Aga…»
Diana vaatas mulle kõrvalt otsa ja naeratas.
«Sa võid ju alati meile tulla. Kui sa tahad.»
Tundsin, et ta hakkas väga kiirelt hingama, ning tajusin korraga tema südant oma külje vastas löömas – ruttu, tugevasti ja armsalt.
Me ei läinud otse koju, kõndisime veel kaua piki tänavaid, kuigi hõredatest pilvepalakatest tibas peent vihma ja meie mantlid olid juba üsna märjad.
Jahmusime alles siis, kui kell kirikutornis lõi kaksteist. Diana tõmbas end lahti.
«Nüüd saame kodus võtta! Keegi ei usu ju, et koolipidu nii kaua kestab.»
«Minu omad usuvad küll,» kinnitasin vastu oma veendumust.
«Mis neil viga – sina oled ju mees. Tüdrukute pärast ollakse alati rohkem hirmul. Lähme.»
Viimased paarsada sammu käisime üksteisest kaugemal, Diana tahtis nii ja ma poleks sel õhtul saanud teha midagi vastu tema tahtmist.
Saatsin ta otse Parameelte korteri ukse taha, pimedas trepikojas jäime sõnatult seisma, sõrmed kõvasti ristamisi, põsed vastamisi. Nii me seisime tükk aega hääletus vaikuses. Siis vabastas Diana aeglaselt oma käed ja libises käratult kaugemale.
«Head ööd!» sosistas ta madalalt. «Tule siis homme!»
Hoidsin varju, kuni ta sisse oli läinud, ja hiilisin siis oma koju.
«Kole kaua kestavad need peod,» ütles ema kahtlustavalt ja vaatas mulle uurivalt silma. Ma ei osanud midagi öelda, oleksin enda vist otsekohe reetnud, kui isa appi poleks astunud.
«Kas tulid Dianaga koos?»
Ma ei saanud sõna suust, võpatasin kergelt ja suutsin ainult noogutada.
«Siis on hästi. Vana Parameel käis natuke aega tagasi küsimas, kas sa juba kodus oled, kartis tüdruku pärast. Ma ju ütlesin kohe, et olgu rahulik, küllap tulevad koos.»
«Nii et mängisid kavaleri,» tähendas ema ilma erilise rõõmuta. Otsisin segaselt sõnu, et talle vastata, aga isa päästis mu selgi korral:
«On ka aeg, on ka aeg,» vastas ta lõbusalt muiates. «Mees juba nagu mürakas, las õpib viisakaid kombeid.»
«Need viisakad kombed on ennegi pahandusi toonud,» sõnas ema tooni muutmata.
«Kuule nüüd asja. Ühes majas elame. Eks Parameelelgi ole hea meel, kui teab, et tüdrukul keegi kaitseks kõrval on.»
Ema nägu vedas Parameele nime kuuldes veel enam pilve, ta lausus ainult järsult:
«Kaitsja või asi!»
Järgmisel õhtul kõhklesin kaua. Kõik minus kippus Diana juurde, aga mul oli piinlik öelda, kuhu ma lähen. Ema nägu väljendas nii selget kahtlustust, et ma kartsin – ta taipab otsekohe kõik. Valvasingi siis silmapilgu, mil ma isaga kahekesi olin, ja ütlesin võimalikult ükskõikse näoga:
«Ma lähen korraks Parameelte poole, Diana palus, et ma aitaksin tal kirjandit valmis teha.»
Isa ei pannud Jaanile mingit mänguasja nokitsedes mu äraandlikult madalat häält tähelegi, vastas lühidalt:
«Eks sa mine.»
Köögis ei saanud ma siiski emast mööda. Kui käsi juba ukselingil oli, kuulsin küsimust:
«Kuhu nüüd?»
«Parameele plika käib peale, et ma tal kirjandit aitaksin kirjutada,» vastasin seisma jäädes.
«Kirjandit? Kas ta siis ise ei oska?»
«Ju siis ei oska.»
«Mis abimees sina talle oled – ta ju sinust üks klass kõrgemal?»
Raputasin närviliselt pead, käsi muljus ukselinki.
«Ega mina tea. Eks vist siis…»
«Las läheb,» kostis teisest toast isa hääl. «Ei see paha ole. Las vana Parameel näeb, et…»
Isa vahelesegamine ärritas ootamatult ema, ta vaatas lausa vihaselt toa poole ja sähvas:
«Alati on sul see Parameel suus, nagu me ise inimesed ei olekski!»
«Inimesed või mitte, aga elama peab arukalt,» vastas isa kraadi võrra kõrgemalt. Ema avas juba suu, riivas siis pilguga mind ja lausus lühidalt:
«Mine.»
Lipsasin välja ja mõtlesin pead raputades, et tema vihkamine on lausa kummaline. Ma pole enam nii tilluke, et Parameelt mingiks maailma heategijaks peaksin. Tean väga hästi, mis vahe on meie ja tema vahel, tean ka seda, et Parameelel on omakasu alati ning igal pool esikohal. Aga kellel see siis nii ei ole? Ma tean, et Parameel läinud kevadel Anti isa lahti laskis, ilma tööta jättis.Aga mis ta pidi siis tegema, kui vabrikus enam nii palju inimesi tarvis ei olnud?
Meile ei ole ta iialgi midagi halba teinud, isa on juba teist aastat tema abiks ja paremaks käeks, me elame paremini ja lahedamalt kui kunagi varem. Milleks teda siis vihata? Selles näruses maailmas on juba kord nii, et tugevam tallab nõrgemat, ja rumal on see, kes ennast tallata laseb. Tuleb hoida selle poole, kes võimukam, kui tahad ka ise ülesmäge sammuda. Ja kes seda Anti isa teab – ehk oli lihtsalt vilets töömees, kellest kuigi palju kasu ei olnud. Miks peaks Parameel temataolisi hoidma, kui tublimaid võtta on?
Isal on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et niisugused asjad käivad naistel üle mõistuse, et kui lasta naisi neid vahekordi korraldama hakata, siis jookseb elu varsti ummikusse.
Jõudsin Parameelte ukse taha ja helistasin.Diana tuli ise avama, oli siravalt kirjus kleidis, juuksed hirmus ilusasti üles pandud.
«Ma ei arvanudki, et sa tuled,» ütles ta nii valjusti, et ma kohkunult toaukse poole vaatasin. Diana märkas seda ja naeratas rahustavalt.
«Kedagi pole kodus. Paps istub kuskil kõrtsis kaartide taga ja mamps läks jalutama.Tule sisse.»
Läksime tema tuppa.
«Tead, ma mõtlesin, et me võiksime sinuga kõik tantsud hästi selgeks harjutada, siis lööksime koolis laineid.Tahad?»
Tema hääl oli nii rahulik ja asjalik, nagu poleks eilset õhtut olnudki. See rabas mind, vaatasin talle pärani silmi otsa. Diana punastas kergelt, kortsutas laupa ja pöördus kiiresti oma laua poole.
«Noh, kuidas on? Oled nõus?» Tema jalg tegi kannatamatu liigutuse ja ma vastasin automaatselt, millelegi mõtlemata:
«Jah.»
Minu toon väljendas küll vist selgemini kui miski muu, mis minus toimus, sest Diana vaatas ruttu tagasi, kõhkles hetke ja oli siis ühekorraga mu ees.
«Sina