Gustav Ellmann.
Esimese maailmasõja puhkedes muutus tuletorn kui strateegiline meremärk otsese lahingutegevuse sihtobjektiks. 1914. aasta 26. juuli öösel vastu 27. juulit summutas tunane tuletorniülevaataja P. Ellman Ruhnu majakatorni laternaruumis varjutaval töörežiimil põlenud tule – Läänemere majakateenistuse ülema isiklik resoluutne päevakäsk oli antud vastuvaidlematuks täitmiseks. Merendusloolased täpsustavad, et ühtlasi õnnestus majakamehel osa hinnalist varandust ära peita. Muist sisseseadest tuli aga sealsamas rikkuda.215
Mõndagi huvitavat on Anto Juske vahendusel selgunud sõjasündmuste kohta Lääne-Eesti saarestikus. „1. mail 1915 tehti Ruhnule dessant. Sakslased vigastasid saare tuletorni valgustussüsteemi, põletasid petrooleumivarud ja vangistasid neli majakavalvurit. Saarel raadiojaama ei leitud. Ruhnu majakavahi andmeil toodi saarele raadiojaam ainult ühel korral.
Ruhnust tagasiteel tulistasid saksa sõjalaevad Kurzeme põhjatipus Kolkasragsi (Domesnäsi) ja Sõrve tuletorni.“216
Vana ajaleht võimaldab otsekui võluväel meil tagasi vaadata tollesse kaugesse aega. Verise sõja üheksandal kuul Tallinna Teatajas 15. (28.) mail 1915 ilmunud rasvane pealkiri on fikseerinud olukorra – Sakslased Ruhno saarel. „Petrogradist. 14. mail. Üks sakslaste hiljutise Ruhno saare tuletorni kallaletungimise pealtnägija jutustab järgmist: Saksa madrused, keda 50–60 meest oli, tulid 3 ohwitseri juhatusel kell 5 öösel wastu 18. aprilli saarele. Meie tuletorni maha lõhkudes läksid sakslased küla juurde, nõuga, nagu hiljem selgus, kõiki saare elanikka meesterahwaid 18–40 aastani sõjawangidena kaasa wiia. Kuid kohaliku õpetajaga läbirääkides ei wiinud nad külast kedagi kaasa. Kuni mind wahi all ranna poole wiidi, lugesin ma madruste mütside peal laewade „Augsburgi“ ja „Lübecki“ nimed, kuna randa jõudes neid kahte ristlejat Wene Andrease lippude all seiswat nägin. Kuigi sakslased wäga kärmeste talitasid ja näha oli, et nad nagu midagi kartsid, said waenlase meremehed siiski mahti meilt mõndagi kaasa wiia. Minu käest isiklikult wõtsid nad kaherauaga jahipüssi ära, kuna minu naisteenija korwist plekist karbikese kuni kolme rubla peene rahaga ära wiisid. Üks Saksa ohwitser, üsna noor, kes tõlgiks oli, kõneles minuga Wene keeli ja ütles mulle, et ma Riiga kirjutaks, et Ruhnu saare kallaletungimisest Saksa ohwitser osa wõttis, kes enne sõda Riias elas ja kelle isa warem Keiserlikus Riia muusikakoolis muusikaõpetajaks oli.“217
Jalaväekindral von Tschischwitzi teadete kohaselt hõivasid Saksa sõjaväe kaheksa vesilennukit 13. oktoobril 1917. aastal Ruhnu saare ja paar päeva hiljem ka Abruka.218 Osalisi purustusi tekitati saare tuletornile veel 1918 toimunud lahingutega. Kannatada said meremärgi ülaosas paiknev teenistusruum ja laternaosa. Remondi käigus ehitati tilluke teenistusruum, mille lahtisele platvormlaele paigaldati atsetüleengaasilatern. Tuletorni ülaosa taastati osaliselt aastal 1924. William Dampf kommenteeris erialases ajakirjas sõjakahjustuste tegelikku suurust: „Ruhnos oli tuletorni latern dünamit-patrunitega puruks lastud; seda parandati ajutiselt laudadega ära ja seati uus latern ülesse. Elumajad Ruhnos ei olnud mitte nõnda rikutud kui mujal.“219
136 aasta vanune Ruhnu tuletorn kujutab endast silindrilisest katlaplekist toru, mida külgedelt toetavad kaldu asetatud toed. Keskmise torni sees paiknev keerdtrepp juhib majakamehe ülal asuvasse terassilindrisse, kus paikneb teenindusruum. Silindri ülaosale toetub tuletorni laternaruum.
Kõigi sõjast tulenenud raskustega pidid igapäevaselt hakkama saama sellal Ruhnu tuletornis ülevaatajana ametis olnud Andres Ture ja majakateenija Mats Östermann oma poja Thomasega.220 Sellal tuletornide ameti juhatajana töötanud kapten William Dampf juhtis ametikirjas nr 272 oma alluvate tähelepanu majakalinnas esmast hoolt nõudvatele toimingutele. Hoonetest vajasid kohest parandamist ülevaataja ja motoristide elamu, „massiinamaja“, petrooleumiait ning muidugi tuletorn.221 Õnneks ulatas siinsetele kolleegidele jõulise abikäe 1926. aasta juulis tuletorniülevaatajaks määratud A. Brakman.222
Tuletornilinnakusse rajati 19. sajandi teisel poolel majakameeste elamu, saun, ait ja kaev. Majakamäele pääses puittreppi mööda.
Suviti, maist oktoobrini, toimetati saarele korrapäraselt üks kord kuus posti. Mereadministratsiooni „tulikute varustuslaev“ hoolitses tuletorni teenindusmeeskonna proviandi ning meremärgi õli- ja küttetagavarade õigeaegse kohaleveo eest. Karm avameri seadis nii mõnigi kord töömehi hädaohtu. Ajalehe Meie Maa lühiteate kohaselt sattus oktoobris 1938 äärmiselt raskesse olukorda kipakas mootorpaat, millega lahkus hülgesaarelt Kuressaarde tuletorni ehitusbrigaad.223
1937. aastal ennistati Ruhnu tuletorni ülaosa peaaegu esialgsel kujul Veeteede Valitsuse insener A. Niilre (1909–1982) eriprojekti järgi. Mereadministratsiooni kauane ehitusjuht Harald von Vieckmann on kunagi meenutanud ehitusosakonna meistrite nimetamisväärseid töösaavutusi 20. sajandi kolmekümnendate aastate lõpust. Liivi lahe majakasaare kohta on ta pannud kirja järgmised read: „Tuletornide alal on Ruhnu tuletornile tehtud uus metallist pea, mille läbimõõt on 3,3 m ja kõrgus 9,5 m. Kogu torni kõrgus on nüüd 38,60 m.“224 Igati positiivse täiendusena täheldas selle kasuliku ettevõtmise õnnestumist ka omaaegne tuletorniteenistuse liider Feeliks Saarnak: „Üheks suuremaks tööks oli Ruhnu tuletorni ümberehitus. Suure sõja ajal purustati Ruhnu tuletorni ülemine osa ühes valgustusaparaatidega. Eesti ajal tehti tuletornile algul hädavajaline remont ning seati üles atsetüleengaasi tuli. Möödunud suvel ehitati tuletornile korralik laternaruum ja seati üles võimas petrooleumgaasi-valgustusega aparaat, mis on sama tüüpi ja niisama tugeva valgustusjõuga nagu Naissaare tuletornis. Tule tugevus ületab endise tule tugevuse umbes 50-kordselt. Uus aparaat töötab alates 1. detsembrist 1937. a.“225 Tollal mõõdeti siinse tuletorni ohutule nähtavuskauguseks koguni 21 meremiili. Kogu keerukaks ümberehituseks kulutati 25 700 krooni.226 Esimese maailmasõja päevil, täpsemini 1915. aasta 1. mail õhkisid sakslased dünamiidiga majaka laterna- ja teenistusruumi. Kulus kuus aastat, enne kui 1921. aastal valmis tornile ajutine teenistusruum, vastne majakalatern hangiti Rootsimaalt. Nüüdisajalgi veel kasutusel olev majakameeste hoolt ja tähelepanu nõudev laternaruum sai valmis 1937. aastal.227
Tuletornisaare tavaelu kulges kindlate reeglite järgi. Selle „peopesasuuruse kivise ning liivase riba“ toimetusi juhtis „Ruhnu kuningas“. Meie Maa kinnitab: „Ruhnu rajooni konstaabli kohale asus Willem Karineem sõjawäest erru minekul 7. oktoobril 1928. aastal, kus püsib praeguseni. Peale konstaabli ameti täitab ta Ruhnus weel kõigi teiste ametkondade esindaja ülesandeid, kusjuures eriti wastutuserikas on tuletorni ülema koht. Paljude ametite tõttu ja Ruhnu saare ainukese ametimehena nimetab rahwas Karineeme õigustatult „Ruhnu kuningaks“.“228
Elust enesest on värvikalt tõepärase pildi visandanud kirjanik August Gailit (1891–1960), kes kirjutab Ruhnu oludest järgmiselt: „Leitnant on õigupoolest saare asevalitseja, temas on koondatud kogu võim. Ta on tulikuülem, raadiojaama-ülem, konstaabel, piirivalveülem, sõjaväeülem, tal tarvitseb varnast võtta vaid vastav vormimüts ja ta on jälle hoopis teine isik. Ta on pisut sünge ja sõnatu, see leitnant. […] Ja ta vihkab seda saart, vihkab kogu hingest – tähendab, kui tal ongi veel hingest midagi järele jäänud. Sest kolmsada kuuskümmend päeva aastas on siin tuulised, neist vähemalt sada tormised – kas võib seda taluda …? […] Ei, siin elades ei tohi olla kärsitu, siin