kõrguseks mõõdeti meremärgi jalamilt 34,8 ja merepinnalt isegi 60,9 meetrit.205 Tule valgustugevuse suurendamiseks lisati laternasse 1868. aastal täiendavalt neli uuetüübilist lampi koos sama hulga peegelditega. Sellises tehnilises seisundis püsis Ruhnu puittuletorn järgneva üheksa aasta vältel, kuni 1877 läks käitusse vastne metalltorn.
1875 lähetati Prantsusmaale Le Havre’i tehasesse tellimus metalltarindite saamiseks ehitatava tuletorni tarvis koos juurde kuuluva laternaruumi ja Fresneli 2. järgu dioptrilise aparaadiga. 1877 monteeriti nendest detailidest kokku praegune terasest silindertorn. Väljast toestas 40 meetri kõrgust tuletorni neli raudtorudest silindertuge (kontraforssi). Maailmakuulsa inseneri Gustave Eiffeli projekteeritud muinsuskaitsealune tuletorn toodi samal aastal Le Havre’ist Prantsusmaalt meritsi Ruhnu. Uue torni ülaosas paiknesid tamburi ja kaminaga teenistusruum ning dioptrilise valgustiga laternaruum. Ruhnu metalltuletorn anti ekspluatatsiooni 22. septembril 1877. aastal. Ettevalmistustoimingud nõudsid tegijailt kannatlikku meelt, mehist tööd-vaeva ja muidugi kroonukassast kopsaka hulga pangatähti. 19. sajandi viimase veerandi vääringus hinnati vastse sarmika hüdrograafiarajatise maksumuseks 48 282 rubla. 206
1893. aastal määrati Ruhnu tuletorni ülevaatajaks August Vilipere (1866–1935). Tolleks ajaks 27-aastaseks saanud noore mehe senine teenistuskäik oli tavaeestlase kohta sootuks aukartustäratav. Nekrutipõlves sattus Virumaalt pärit nooruk Kroonlinna laevastikukooli, mille lõpetamise järel ootas teda sedamaid lahingutee. Pärast laevastikus veedetud seitset aastat jätkas August tavaelu, asudes tööle hüdro-meteoroloogiateenistuse valitsuse ametimehena Tallinnas. Seejärel tuli 15 talve-kevadet majakamehetööd hülgepüüdjate saarel Liivi lahe rahutute vete keskel. Selle aja jooksul oli tal tuletorniülevaatajana võimalik kaasa elada tollase majakatehnika arengule: esialgu valgustati tuletorni petrooleumilampidega, hiljem kasutati nelja brenneriga varustatud atsetüleengaasiseadmeid.207
Muutunud olid olud ja vahetunud sedakorda ka üleriigilise ametkonna ladvik. Oma töövisiidi raames väisas tuletorniteenistuse uus liider 1894. aastal muu hulgas Läänemere siinset väikesaart. Kontradmiral Wilken täheldas Ruhnu majaka tugevat õõtsumist jõulises tormituules. Mis aga veelgi täbaram, eriti ägedate puhangutega oli märgata torni lausa kriitilist rappumist, mis omakorda võis põhjustada optikaseadme rikkimineku. Seetarvis peeti vajalikuks meremärk põhjalikult korda seada tornialuse kõvendamise ja silindertugede kindlustamise teel. Kõigi nende remonditoimingutega saadi ühele poole 1900. aastal. Pole vast raske ette kujutada, mis oleks võinud juhtuda saare majakatorniga juhul, kui eelmine tuletorniülem kontradmiral Roman Baženov oleks kinnitanud kolmeharulise külgtoestusega tuletorni ehitusprojekti.208
Ammusele sadamale saame pilgu heita Aleksander Vilipere päeviku vahendusel: „Läbi metsa viis looklev teerada mererandas paadisilla juurde. Paadisild oli ehitatud kividega täidetud kastidele. Silla otsas oli tsemendist ehitatud kast. Sild oli ette nähtud tuletorni varustuslaeva paatide randumiseks, materjalide kohale toimetamiseks. Silla juures köiel oli meie sõudepaat. Paadis saime mängida, kuid omapead merele sõita ei lubanud isa.“209
Laevasõiduohtlikesse paikadesse ja tuletornisaartele rajati omal ajal ka päästejaamu. Tsaari-Venemaa tuletorni- ja hüdrograafiateenistus kuulus merejõudude koosseisu. Olles tollal osalises alluvussuhtes ja tihedas koostöös laevastikuga, tegutses ka riiklik päästeühing. Saaremaa kuulus organisatsiooniliselt Liivimaa komitee tegevuspiirkonda. Siinmail hakati päästejaamu asutama juba 1874. aastal. Johan Andersi ettepanekul valiti Ruhnus päästejaama asupaigaks majakasaare edelaneemel Rings-Uddeni rand. Seesama mees võttis vaevaks paadikuuri ehitamise ja pärastpoole usaldati talle päästepaadi kipri amet. Samal, 1874. aastal, mil avaldati manifest üldisest sõjaväekohustusest, algas Ruhnus Sjustaka neemel paiknenud merepäästejaama tegevus. Kelpkatusega paadikuuri ehitustööd viibisid. Säilinud puudulike andmete tõttu pole õnnestunud välja selgitada midagi enamat. Praegu eksiilis elavailt endistelt ruhnurootslastelt pärineb teave, et täielikult komplekteeritud jaam tegutses kuni 1944. aasta augustini, mil saare rootsikeelne kogukond üle Läänemere sõjapakku oli sunnitud siirduma. Viimase sõja järel kasutati tühja päästepaadikuuri hoopiski Ruhnu sadamas kohalike kolhoosikalurite püüniste hoiupaigana.
Mereajaloolase Bruno Pao sõnutsi pole ka merepäästejaama sõiduvahendi kohta midagi täpsemat teada. Selgunud on üksnes fakt, et esimene paat – saare murdekeeles korrbark – olnud ligikaudu kümne meetri pikkune. Lehesõnumi kohaselt toodi esimene PEAKE-tüüpi päästepaat Peterburist. 1915. aasta aruande järgi kasutati saarel 12-aerulist paati, kuigi tavapäraselt olid need merepäästejaamades kümneaerulised.
Koos varumeestega moodustas jaama meeskonna neliteist ruhnlast. Mäletamist mööda olnud esimeseks kipriks Tomas Anders, seejärel tema kasupoeg Mats Österman. 1941. aastal juhtis päästetöid Tomase noorem veli Hendrik. Viimase kiprina teatakse mainida Thomas Lorentzi nime 1944. aastast. Siis aga katkes lõplikult Ruhnu merepäästejaama tänuväärne tegevus Riia ja Pärnu vahelises laevaliikluses juhtunud mereõnnetuste tagajärgede likvideerimisel ja inimelude päästmisel.210
Saare argipäevad möödusid omasoodu. Ometi soovisid ruhnlased end kursis hoida muu maailma uudistulvaga. See polnud ammuste meresõiduvahendite ja – olude tagasihoidlikkuse tõttu sugugi lihtne ettevõtmine. Aleksander Vilipere kirjutab oma päevikus: „Mäletan raskusi posti saamisega mandrist. Tol ajal ei olnud veel telefoni, raadiot, rääkimata televiisorist. Ajal, kui meri jääst vaba oli, sõitis postipaat üks kord kuus Kuressaare (Saaremaal) posti tooma. Muutusid ilmad sügistormiks, harvenes ühendus. Külmade tulekul merele tekkis jää. Ühendus katkes sootuks. Elati saarel kui kotis. Ei teatud midagi, mis sünnib maailmas. Harvadel talvedel Riia laht kattus üleni jääga. Noil talvedel katsuti pääseda lähemasse mandriranda jalgsi. Lähim rand oli Kuranina Lätimaal, umbes 40 versta. Ruhnulaste post toimetati Kuraninasse Domesnässi, kust mehed kelkudel posti ära tõid. Siledal jääl sõideti püsti kelkudel, tõugates pootshaagiga, saadi hääd kiirust. Rüsijääl veeti kelke järel. Päeva jooksul ületati vahemaa. Mäletan neid kordi, kui isa kartulikoti täis ajalehti ja ajakirju sai. Lugemist jätkus kevadeni.“211
Tuletornipealik ei olnud väikesaarel ainult meresõiduohutuse eest vastutaja, vaid tal tuli täita muidki pakilisi ülesandeid. August Vilipere on 1905. aasta augustis kohaliku vallakirjutajana väljastanud sünnitunnistuse oma tütrele Emma-Adelaidele.
Ühiskonnas oli tunda ebakindlust, mida põhjustasid suurriikide kaudsed ettevalmistused oletatava vaenlase rünnakute ennetamiseks. Saare kunagise merepäästejaama naabruses Sjustaka ninal paiknes Tsaari-Venemaa sõjalaevastiku kaldasidepost. Sõjaotstarbeline signaalmast ja sideväeosa madruste vahimaja seisid otse rannal.212
Vajaduse korral kuulus August Vilipere kohustuste hulka tuletornivahi põhiametile lisaks ka vallakirjutaja tööülesannete täitmine.213
Kõige vahetumalt toob lahkujate meeleolu meieni käsikirjalise päeviku üks lehekülg.
„Hüvasti, armas Ruhnu!
Oleme kõik tuletornide teenistuslaeval „Sekstant“.
Ootame ärasõitu.
Ankrukett koliseb. Ankur tõstetakse.
Komandosillalt signaal masinaruumi. Masinad tööle hakkavad.
Vint laeva ahtris keerutab vett.
„Sekstant“ alustab liikumist.
Aeg on 9. august 1908. a. kell pool neli peale lõunat.
„Sekstant“ liigub täiskäiguga, kursiga Muhuväina.
Ruhnu