välja jääda ka Kõpu tuletorni teenistujad. Esimesena tuleks nimetada tuletornivahti, kes juba 19. aastasaja algupäevil oli Kroonlinnast Kõpu poolsaarele kroonuteenistusse saadetud. See mees oli D. Igumnov, kes pärandas vastutusrikka ameti oma väimehele Mihhail Trofimovile (1836–1911). Andrusemäel kõrguva tuletorni ammuse teeneka ülevaatajate suguvõsa viimane esindaja oli Apollinari Mihhaili poeg Trofimov (1881–1948). Nüüdisaegsetest majakameestest ei saa mainimata jätta Lembit Sepa ja Jaan Puusepa nimesid. Mõlemad mehed teenisid Kõpu tuletornis pikka aega, jätkates oma eelkäijate vastutusrikkas ametis meresõidu turvamist.
Lembit Sepp oli üks tuntumaid tuletorni ülevaatajaid. Praegu toimib Kõpu majakas mehitamata töörežiimil automaatika abil.
Kohalikule saarerahvale on iidne meremärk olnud mitmetähenduslik. Aastatetagune koltunud ajaleht Maa Hääl teavitab lakooniliselt, et „Kõpu tornimäe“ müraka turjalt olevat terve Hiiumaa otsekui pihu peal. Vana sõnumitooja täpsustab ammusele lugejale, et „lõunapoolsed hiidlased waatawad, kui talwel külmaga Kõpu torni tuli „plindib“ 50–60 kilomeetri kaugusele, siis tuleb peatselt sula.“155
1990. aastal alustati arhitektuurimälestiste nimistus oleva torni restaureerimist. Kõpu tuletorni praegune kõrgus on 36 m, tuli asub 102 m kõrgusel merepinnast ning kaheplingilise tule nähtavus on 26 miili. 2001. aasta oktoobrikuu Postimees leidis leheruumi ka tänini järjepidevalt kõige kauem toimiva maailma vanuselt kolmanda tuletorni tarvis. Lühiuudiste rubriigis teatati, et „tõenäoliselt nädala pärast lõpeb sajandivanuse laternaruumi restaureerimine, milleks kulus peaaegu kolm kuud.“156
Tänane Kõpu on erand omataoliste hulgas. Vanadelt merekaartidelt tuntud Dagerort ei väsi, ehkki aastad ja ajad on selle hinge ning vammust kõvasti räsinud.
Teise maailmasõja aastate lahingutegevust meenutavad tänasele tuletornihuvilisele veel nüüdki 1941. aastal sõjalennuki pommi otsetabamuse saanud ülevaataja elamu rohtunud vundamendivaremed. Sama saatusliku õhurünnaku käigus hukkus ka meresideposti kolm noort madruspoissi.
August Wilhelm Hupeli 1774. aasta Eesti- ja Liivimaa üldkaart.
Keri osatähtsus kasvas märgatavalt pärast Peeter I korraldust püstitada siia võimas kivitulp, mille otsa oleks pimedas võimalik lõkketuld süüdata. Seda poolesaja jala kõrgust kivitulpa peetakse Soome lahe üheks esimeseks tuletorniks.
Keri tuletorn
koordinaadid: 59º 41,92’ N
25º 01,36’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1623, 1719, 1803, 1858, 1937, 1996
tule nähtavuskaugus: 11 M
tuletorni kõrgus alusest: 31 m
tule kõrgus merepinnast: 31 m
„Väike paljas leetseljak, keskel meremärk.“ Nii saab kirjalikult dokumenteeritud alguse ühe Eesti majakasaare lugu aastast 1623.157 Igaüks meist peaks tundma siirast aukartust põliste meremärkide ees, vaatamata asjaolule, et neist paljude tõeline sünniaeg jääb aegade hämarusse või ajalooürikute hävingu tõttu meile lihtsalt kättesaamatuks. Ennekõike kehtib see Keri kohta, mis on äärmiselt mõjukal igiaegsel meretrassil paiknev 0,031 km² suurune saarekene. Väheldane ja madal, Pranglist kuus kilomeetrit põhja pool avameres, pelgalt 486 meetrit pikk ja 145 meetrit lai, kui nüüd ikka tõemeeli üht kunagist lootsiraamatut uskuda.158 „Eesti meresaarte nimestik“ pakub Keri pikkuseks 0,9 km.159
„Teel Malusitele on üle mere näha pisike pulk üle mere (kui on ilma, mis lubab näha). See on Keri. Keri tuletorn. Tohutult kivimürakaid, lainetes laulev kiviklibusäär, üle kõige trooniv tuletorn. Alt võimsuses võistlev Tallinna müüride tüüakamate tornidega, üleval peal kõrguv veel „tavatuletorn“. All kõrval tuletornivahtide elamud. Mis sest, et varem piltidel nähtud, ega pilti ei usu. Õigemini ei saa aru, enne kui oma silmaga näinud. Enne mägedes käimist ei ole ka mägede pildid nii majesteetlikud, kui korra neid elusana näinud olles.“160
Esmamainingust „paarkümmend aastat hiljem on meremärki nimetatud paagiks, st tornitaoliseks rajatiseks. Kas mainitud paagi otsas juba siis tuli oli, pole dokumentaalselt tõestatav. Küll aga on seda väitnud vanad randlased, kelleni on kandunud esiisade jutud.“161
Keri (rootsi Kokskär, vene Кокшхер) on tuntud enam kui kahe sajandi vältel. „Keri saare (1645 Kougskär, 1694 Kogskär, 1796 Kärimaa) nime taga peitub rootsi skär ’skäär, kari, rahu, kaljusaar’,“ kinnitab kohanimede eriteadlane Jaak Simm.162 Teisal täpsustavad muud uurijad: „Mida meile ütleb Keri nimi? Esiteks on tegemist lühenenud mugandiga rootsikeelsest Kokskärist. Seejuures tähendab -skär kari. Mis aga on kok? Avaldatakse arvamust, nagu oleks see tulenenud sõnast kogg, s.o koge, vanaaegne kaubalaev. Kuid 17. sajandil esinesid nimevormid Kougschär ja Kaugschär. Kas pole hoopis tegemist kaugel asuva skääriga, kaugekariga? Keri pole ju üldse kogetaoline. Huvitav on 18. sajandi lõpul kirja pandud nimekuju Kärimaa. Kuid eks ole ka tillukest Pandju saart Tallinna lahes kutsutud Pandjumaaks jne. Pisikesel Eestimaal on ju iga oja jõgi ning iga kühm mägi, olgu siis ka paras põllutäis kivist või kruusast karihakatust maa!“163
Arvatakse, et „Keri nimi võib samuti olla algselt eesti päritolu, viidates kaugele saarele, mille kohta annab tunnistust algne nimekuju Kougschar, mis muundus Kokskäriks, Käärimaaks ja lõpuks lühenes Keriks.“164
Ajast aega on Läänemere idakalda äärsete igipõliste laevateede haldamine pakkunud huvi mitmete riikide kroonitud peadele. 16. sajandi keskpaik oli aeg, „mil venelased puhusid hõõgvele oma vahepeal soikunud idee jõuda Läänemere äärde ning pärast 50-aastast hingetõmbeaega ründasid uuesti Liivimaad. Saksa ülemkiht pöördus toetuse saamiseks Läänemere võimumeeste poole. Taanis jälle polnud kunagi päriselt maha maetud mõtet, et Eestimaa kuulub tegelikult selle riigi valdustesse.“165 Siinsete territooriumide hõlvamise soov tekitas ka Taani ja Rootsi vahel tõsiseid pingeid, mis 1563. aastal lahvatasid Seitsmeaastaseks Põhjamaade sõjaks. Uue sajandi esikümnendil äsja Rootsi kuningaks kroonitud Gustav II Adolf aitas osava sõjapealiku ja poliitikuna kaasa oma kuningriigi, Läänemere impeeriumi ülesehitamisele, viies seega ellu manalasse varisenud isa, kuningas Karl IX alustatu.
Stolbovos 1617. aastal Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud rahu tagajärjel osutus vahetult enne seda Romanovite dünastia kätte läinud tsaaririik ligi terveks sajandiks Läänemerest täielikult äralõigatuks. Seetõttu kujunes Soome lahest lihtsalt Rootsi sisemeri. Brömsebro rahuleping 1645. aastal kohustas Taanit loovutama Saaremaa Rootsi ülemvõimu alla. Kolme aasta pärast, mil Euroopas lõppes Kolmekümneaastane sõda, oli Rootsi ühtlasi tõusnud kogu Läänemere mõjukaimaks riigiks.
Esmase tagasihoidliku puitmärgi hävimise järel alustati Keri saarele 1800. aastal koguka kivituletorni rajamist.
1689. aastal hakkas Venemaad valitsema Peeter I. Piiramatu võimuga valitsejana ei saanud uus tsaar mingil moel nõustuda sellise ebaväärika olukorraga. Liiatigi oli tal ambitsioon lähendada tsaaririiki majanduslikult, tehniliselt ja kultuuriliselt Euroopale. Selleks