ennistati kohemaid Kõpu senine tulerežiim.142
Arhivaalid kirjeldavad auväärse meremärgi toonast esinduslikku välimust üsnagi kujundlikult: „Seejuures oli majakas üleni valgeks võõbatud. Torni ennast toestavad tugipiilarid. Ja sedamoodi heiastub too kivitarind meresõitjaile päise päeva ajal esmapilgul otsekui hiiglaslik laev, mis seilab abipurjede toel.“143
Kõpu tuletorni on mitmel korral ümber ehitatud ja oma praeguse kuju on meremärk saanud 1845. aastal. 1860. aastal vahetati torni senine tuleseade Fresneli suuremõõtmelise dioptriliste prismadega petrooleumihõõglambiga. Ühe allika kohaselt olevat see olnud Fresneli 1. järgu dioptriline aparaat. Pisut usaldusväärsema navigatsioonimärkide raamatu andmeil oli Kõpu majakas (маякъ Верхній Дагерортскій) varustatud aga Fresneli 2. järgu dioptrilise valgustusaparaadiga. Kõpu tuletorni tule kõrgus merepinnast ulatus 1904. aasta andmetel 334 jalani (101,8 meetrit) üle merepinna. Tule nähtavuskauguseks loeti siis 21 meremiili.144
Tsaari-Venemaa hüdrograafiateenistus hoolitses muu hulgas ka majakapersonali talviste küttepuude hankimise ja kohaletoimetamise eest. Balti mere tuletornide direktori kantselei kirjas 2. jaanuarist 1856. aastast teavitatakse kuue tuletorni küttepuuhankest ja põletuspuu hindadest Eestimaa tollast tsiviilkuberneri. Ka järgmine ametikiri sama aasta 17. detsembrist kinnitab Kõpu tuletorni, aga samuti teiste majakate tarbeks tarnitavate küttepuude ruumimeetrihinna (kasepuu 3 rubla, mänd 1.75 rubla).145
Esimese maailmasõja purustustest saame täna ammuse lühisõnumi kaudu teada järgmist: „Ka wana Kõppu tuletornist on Saksa kuulid mõne kuubiksülla kiwa maha pillanud: et tema aga (1639. aastal) umbselt ehitatud on, siis ei ole wiga nõnda tähtis, parandusega wõib oodata, kunni rohkem raha on.“146
Üle ümbritseva metsamassiivi kõrguv tuletorn hoiatas meresõitjaid karise mere ohtude eest. Ent arhiividokumendid kinnitavad sedagi, et hiidlased ulatasid vajaduse korral oma abikäe raevutseval merel hätta sattunud laevameeste päästmiseks. Hea merekogemus ja suurepärane navigatsiooniolude tundmine tulid hiidlastele ainult kasuks. Polnud ju rannameeste käsutuses ei päästepaate ega erivahendeid. Esimene kuue aerupaariline õhupaakide ja purjedega varustatud päästepaat saadi kingitusena Inglise kuningakojalt teadaolevalt ülemöödunud aastasaja hakul. Hiiumaal pandi alus ka Tsaari-Venemaa ühele esimesele riiklikule merepäästeorganisatsioonile: 1872. aastal moodustati Merehädaliste Päästmise Seltsi Eestimaa Kubermangu ringkonnavalitsus. Kohemaid saabus saarele kaptenleitnant J. Nevahhovitš. Tema kui peavalitsuse inspektori ülesanne oli välja selgitada rohkete laevahukkude põhjused ja nende vältimise võimalused. Mereväeohvitseri ettepanekul toimetati Hiiumaale mitmesugust merepäästetehnikat, Hiiu madala vahetus läheduses hakkasid aga valveteenistust pidama alalised hoiatuspaadid.147 Rannikuvetes kurseerisid vaheldumisi nn punased luubid Veliki Knjaz Konstantin Nikolajevitš ja Velikaja Knjaginja Aleksandra Petrovna. Hiljem (kuni 23. juunini 1941. aastal) valvasid Suurrahu lääneküljel siinset mereohutust ka tulelaevad.
Pole sugugi hõlbus 36-meetrise torni tippu pääseda. Ometi on see võimalik, sest juba 1805. aastal raiuti torni edelapoolsesse tugipiilarisse kivitrepp.
Just selline mälestustahvel aastast 1981 jääb meenutama auväärse Kõpu tuletorni väga pikka teenistust meresõiduohutuse tagamisel.
Hädaohtliku päästeteenistuse tegelikku sisu tõendab ilmekalt ka ligi 110 aasta tagune ametlik kiri Venemaa Imperaatorliku Päästeseltsi peajuhatuse kantseleile. 29. aprillil 1897. aastal ühingu kohaliku voliniku alampolkovnik A. I. Melgunovi läkitatud tulude väljamaksu loetelu nr 42 on kroonulikult täpselt fikseerinud kahe tollase alalise hoiatuspaadi meeskonna töötasud. Muutlikes mereoludes Suurrahu (Hiiu madala) ohtlikel lähivetel ristelnud meremeestele (Экипажамъ Некмангрундскихъ ботовъ Крейсеровъ) maksti sama aasta jürikuu eest palgalehe kohaselt.
Balti Päästeseltsina üle poole sajandi, kuni 1940. aastani Läänemerel tegutsenud päästeühingu alluvuses oli neli kuni seitse alalist valvelaeva. Need paiknesid tollal Tallinna, Riia, Ventspilsi ja ka Kihelkonna sadamas.
Tervitussõnad tuletorni juubeli puhul edastab kalurikolhoosi Hiiu Kalur juhatuse endine esimees Hugo Maide.
Arhiividokumendid kinnitavad omaaegsete majakameeste määramise Sadamate Valitsuse meremärkide osakonna alluvusse Kõpus. Tuletorniülevaatajaks vormistati 1918. aasta näärikuu algusest Apollinari Trofimov, kes oli siinsamas tähtsas kroonuteenistuses juba 1881. aastast alates. Majakateenijatena alustasid ametlikult aastapäevad hiljem Jüri Kark (töötas Ristnas 1879. aaastal) ja Jakob Rõ(e)hu (Kõpus seni töötanud juba 44 aastat).148 Järgmise käskkirja põhjal lisandus nimetatutele veel teenijana Johannes Liiv.149 Tollaste koosseisuliste töötajate kärpimise tõttu vabastati ta aga ametist jaanuarist 1926.150
Kunagise Veeteede Talituse kinnisvaraloend nimetas 1. aprilli 1939. aasta seisuga Kõpu majaka väärtuseks 148 570 Eesti krooni, hinnates selle 30 tuletorni hulgast kõige kallimaks.151 Juunisündmuste tagajärjel omandas Kõpu tuletorni Nõukogude Liidu hüdrograafiateenistus. 1942. aastal kohustasid sakslased Kõpu majakat „leidma valgustuse abinõud, need üles seadma ja hakkama pikkamisi hoolitsema purustatud tehnika asemel originaalvalgustusseadmete muretsemise eest.“152
Seda, et lahingute käigus tõepoolest majakalinnakule sõjakahjustusi tekitati, kinnitavad veenvalt ka alljärgnevad arhiividokumendid:
„Hiiumaal 8. juulil 1942. a
Johannes Liiv
Tornimäe
Hiiumaa
Arve
Tallinna meresadamate ehitusvalitsusele
Dagerorti (Kõpu) tuletorni purustatud elumajade koristustöödeks
76 hobutööjõutundi á RM 1.20 … RM 91.20 (riigimarka)
(Reichsmark 91 20/100)“
„Hiiumaal 8. juulil 1942. a
Lydia Kallas
Tornimäe
Hiiumaa
Arve
Tallinna meresadamate ehitusvalitsusele
Dagerorti (Kõpu) tuletorni purustatud elumajade koristustöödeks
112 tundi á RM 0.27 … RM 30.24 (riigimarka)
(RM kolmkümmend 24/100)“
„Hiiumaal 8. juulil 1942. a
Andrei Röhu
Tornimäe
Hiiumaa
Arve
Tallinna meresadamate ehitusvalitsusele
Dagerorti (Kõpu) tuletorni purustatud elumajade koristustöödeks
110 tundi á RM 0.32 … RM 35.20 (riigimarka)
(RM kolmkümmend viis 20/100).“ 153
Veeteede ja sadamate valitsuse meremärkide osakonda võeti Kõpu tuletorniteenija