algatus positiivsete tulemusteni ei viinud.126
Niisiis on õigem liigitada 1531. aastal valminud navigatsioonimärk (maamärk) tulepaakide hulka. Lihtsalt sel põhjusel, et mingisugust tulesignaali sellelt merel mööduvatele alustele edasi ei antud. „See esimene tuletorn oli tahumata, rändrahnudest ja paekivist nelinurkne ehitis, alt 4 sülda lai ja 80 jalga kõrge. Külgede toestamiseks laoti kolmnurksed kivist kontraforsid.“127
Meie mereäärse piirkonna ja saarte elu-olu hea tundja, baltisaksa ajaloolase Carl Russwurmi teadete kohaselt lähetati kuberner Oxenstierna käsul Tallinna kaupmees Eberhard (Evert) Dellinghausen 17. mail 1649. aastal Hiiumaale sealset vana paaki üle vaatama, uuele tuletornile õiget asukohta otsima ja vajalike küttepuude ostuvõimalusi välja selgitama. Kuu aja pärast sõlmiti Dellinghauseniga leping paagi juures hädatarvilike ehitustööde tegemiseks ja selle edasiseks korrashoiuks tuletornina. Tema aastapalgaks määrati 200 riigitaalrit, lisaks veel 60 riigitaalrit kahele tuletornisulasele. Kütte- ja ehitusmaterjalide kõik kulud jäid kroonu kanda. Põhiosa materjalidest loodeti osta Jacob De la Gardie’ kohalikult mõisavalitsejalt. Torni valgustusperioodi piirati viie kuu peale, augustikuu algusest kuni aasta lõpuni.
Äärmiselt ohtliku Hiiumadala ees ristlesid astail 1876–1898 nn hoiatusluubid. Laevahukkudel Abi Andmise Ühingu vilkad purjekad olid märgistatud valgete slaavi tähtedega maalitud nimega. Purjedel oli päästeühingu punase risti märk, kolmnurksel punalipul valge slaavi täht H. Meresõitjad nägid hoiatusluupe puna-valgetriibuliste purjede tõttu juba kauge merelageda taha.
Ehkki Kõpu tuletorn paikneb Sankt Andrease (Andruse) mäel, teatakse-tuntakse seda paika ikka Tornimäena. Vana postitempel kinnitab selle kohanime õigsust.
Ehkki esialgsete kavatsuste kohaselt loodeti, et tuletornis hakkab tuli põlema 1. augustist, polnud veel augustikuu lõpuks tegelike ehitustöödega algust tehtud. Tööd piirdusid ainult välise puutrepi ehitamise, torni ülaotsa tasandamise ning põletusresti ja vintsi paigaldamisega.
Alles 3. oktoobril 1649. aastal teatas Dellinghausen kubernerile kuue säilitise kivisöe ostmisest Heinrich Stegelingelt Sõrve tuletorni varudest. Valgustusperiood algas Kõpu tuletornis juba 1649. aasta oktoobris, seega oli vana paak tuletorniks ümber ehitatud sama aasta septembrikuus.
Dellinghauseni surma järel 1651. aastal määrati ametisse järgmine Baakenmeister, kelleks sai Madalmaadest pärit Thimen Corneliszen Turlau. Kuberner Oxenstiernalt sai uus tuletorniülevaataja instruktsiooni, mille järgi lühenes meremärgi sügisene valgustusperiood kahe nädala võrra, kestes seega 15. augustist kuni aasta lõpuni. Lisatingimusena nõuti aga seda, et käsu korral tuleb valgustada ka märtsi- ja aprillikuus. Kõpu tuletorni ohutuli peab olema tugev, umbes süllakõrguse leegiga, ning tule põlemise ajal kohustati paagimeistrit ärkvel olema.
1649. aasta oktoobris süttis – paljude laevameeste meeleheaks – lõpuks ometi Tornimäel Kõpu majakatuli. Siitpeale alustas oma tööd juba tõeline tuletorn, et sel moel Neckmansgrundi ohtlikelt karidelt kõrvale juhtida tollal Läänemere suurel laevateel kulgevaid purje- ja sõudelaevu.
1688. aastast pärinevate andmete kohaselt põles lõkketuli kevadperioodil paastukuu 16. päevast jürikuu lõpuni ja sügisel jaagupipäevast jõulukuu lõpuni, seega ühtekokku kuus kuud aastas. Tuletornis oli ametis kuus meest ja selle aja vältel põletati ära 1000 sülda puid. Tuletorni varustamine käis Kõrgessaare mõisa teokohustuste hulka, mille eest kroonu tasus igal aastal teatud rahasumma. Tohutu kütusekoguse valmistamine ja puude kohalevedu oli kohalikele talumeestele rängaks koormaks. Kogu ümbruskonda hakati väga tabavalt Tornivallaks kutsuma. Peapõhjuseks oli muidugi see, et Kõpu poolsaarel elavate kohalike asukate tähtsaimaks tegevusalaks kujunes tuletornihiiglasele hädatarvilike küttepuude ülestöötamine.
Saare-Lääne piiskopi loa kohaselt anti Tallinna linnale õigus Kõpu tuletorni parandada ja vajadusel ka kõrgemaks ehitada, kuid tingimusel, et neljatahulise torni külge tuleb kinnitada piiskopivapp ning tuletornist mööduvad soolalaevad on kohustatud kõrgele kirikuisandale maksu maksma. Remonttöödel oli õigus kasutada ka Hiiumaa talupoegade tööjõudu.
15. sajandi lõpul sõlmitud Pljussa ja pool sajandit hilisema Brömsebro rahulepingu kohaselt sai Rootsi Läänemere oma valdusse. Eelkõige väliskaubanduse arendamist silmas pidades alustati tuletornide ehitamist Ruhnu saarele ja Sõrve. Samuti hakati korrastama sõdades laostunud ja valgustamata Kõpu meremärki. Selle navigatsioonimärgi kohta on andnud huvitavaid teateid sakslane Adam Olearius (1603–1671): „1635. aasta 27. oktoobril väljus Lübecki sadamast laev, mille pardal asuva Holsteini hertsogi Friedrich III saatkonna koosseisu kuulusid ka kaks hiljem tuntuks saanud meest: Philipp Crusius ja filosoofiamagister Adam Olearius.“128 Viimane oli oma isanda Holstein-Gottorpi hertsogi ülesandel teel Venemaale. 1635. aasta novembris Soome lahe keskosas (35 km kaugusel Vaindloost) paikneva kaljuse Hoglandi (Suursaare) lähedal laevahuku üle elanud Olearius peatus Kundas ja Tallinnas. Tema hulgaliste kaartide ja joonistustega täiendatud populaarne reisikirjeldus „Offt begehrte Beschreibung Der Newen ORIENTALischen REISE” („Sageli soovitud kirjeldus uuest idamaareisist“, 1647) sisaldab muu hulgas hinnalisi andmeid Eestimaa ajaloo ja etnograafia kohta.129 Adam Oleariuse andmeil oli Kõpu ohumärk veel 1635. aastal täiesti töökorras.
Viieks aastaks (1659–1664) kinnitati uue paagimeistrina ametisse Kõrgessaare mõisa valitseja Cordt Lang; tuletorni teeninduspersonal komplekteeriti lähinaabruse külameestest, kelle kanda jäi kogu tuletornitöö raskus. Kõige tähtsama uuendusena valmis Langi ametiajal tornile uus välistrepp, milleks Pühalepa mõisa 1662.–1663. aasta arveraamatu sissekande järgi kulutati 247 naela rauda ja 60 riigitaalrit kahe meistrimehe töötasuks.130
Tollase Hiiumaa ühiskondlikest oludest on teada, et Jacob De la Gardie’ siinsed mõisad olid selleks ajaks pärandina läinud tema noorima poja Axel-Juliuse valdusesse. Noorhärra vend Magnus-Gabriel oli kuninganna Kristiina lemmikuna suutnud teha hiilgavat karjääri ja olnud ühtlasi aastatel 1655–1658 Baltimaade kindralkuberner. Tulusate sidemete tõttu Stockholmis läänistatigi 30. juunil 1659. aastal Kõpu tuletorn Axel-Julius De la Gardie’le ühes 800 riigitaalri suuruse juurdemaksuga, mis kohustas tuletorni korras hoidma ja heaperemehelikult majandama.
Aastatel 1667, 1679 ja 1688 töötas tuletorniinspektorina Andreas Dittman (Dietman, Dickman), kellele kuulus lisaks otsesele palgamaale veel talupoegi Ojakülast, Hirmustest ja Mägipelt.
1688. aasta kevad-talvel kirja pandud revisjoniakt annab Kõpu tuletorni kohta järgmist huvitavat teavet:
„1) paljude aastate jooksul on tuletorni renditud võõrastele, kes vajalikud põletuspuud siitsamast ostsid ja kohustusid torni heaperemehelikult korras hoidma, kuid kahjuks ei tulnud nad sellega toime;
2) nüüd tasub kroonu need 800 species-taalrit Axel-Julius De la Gardie’le ning torni ülalpidamiskulud kannab tema Hiiumaa mõisate rentnik (Erasmus Jacobsson Bloedyssel); […]
5) tuld tuleb põletada paagi otsas kevadisest jääminekust kuni maikuuni ja sügisel jaagupipäevast [25.07] kuni detsembri lõpuni;
6) puude ülesvinnamiseks ja tule säilitamiseks on pidevalt tööl kuus meest. Aastas kulub ühtekokku 1000 sülda puid, mida krahvi mõisa kõik talud teotöö korras tuletorni juurde kohale toimetavad.“131
Andreas Dittmani järel palgati tuletorniinspektoriks Friedrich Böckner. Dotsent Leo Tiik on oma kodusaare majakaülemate nimistut suutnud tõhusalt täiendada: „1717. aasta kevadiseks valgusperioodiks sai Kõpu tuletorni inspektori kohale endine mõisavalitseja Vormsist, Daniel Norberg, kes 1723. aasta sügisel pidi ameti üle andma ning jäi Hiiumaale Kõrgessaare mõisa valitsejana, siirdudes sealt Saaremaale 1729. aastal.“