tagasihoidlik elupaik oli aga 1739. aastaks sedavõrd viletsas olukorras, et kardeti koguni saunamaja kokkuvarisemist.
Vähem kui nädal pärast leitnandi matuseid anus paagiinspektori kohta senine Albu mõisa orvukodu inspektor Axel-Pontus Selle, kes omandas patendi Kõpu majaka peale 16. augustil 1739. aastal.
Lootes oma kaotatud alasid tagasi võita, kuulutas Rootsi kuningas Frederic I juba kahe aasta pärast, 24. juulil (uue kalendri järgi 4. augustil) 1741. aastal Venemaale sõja. Augustikuu lõpupäevil saabus Tallinna kubermanguvalitsusse range korraldus kõigi tuletornide valgustamine lõpetada. Ühtlasi kästi määruses suurte meremärkide vahetust lähedusest eemale vedada ka tornide põletusrestid, köied ja küttepuud. Rootslaste meeleheitlik katse Põhjasõjas Tsaari-Venemaa alluvusse läinud Balti kubermange sõjaga taas oma mõjuvõimu haardesse saada lõppes teatavasti lüüasaamisega. Turu rahuleping 7. (18.) augustist 1743. aastast sätestas tingimused, kuidas edasi elada. Selsamal aastal asus Haapsalu kodanik Hans-Heinrich Baumgartner tuletorniinspektori vabanenud kohale.
Vene impeeriumi kõige läänepoolsema piirkonnana oli vaja Lääne-Eesti saarestik kiiremas korras kaardistada. Kaardistustööde tegelikult juhilt, senati ametnikult Ivan Kirilovilt ilmuski 1734. aastal „Vene impeeriumi atlas“. Üksteist aastat hiljem andis Teaduste Akadeemia välja samanimelise kaardikogu, mille koostamisel oli loobutud Hiiu- ja Saaremaa meridiaani kasutamisest. Seniste kartograafiliste puuduste kõrvaldamiseks peeti vajalikuks ennekõike selgitada välja astronoomilised kohamäärangud. Neid ülesandeid püüdis aastatel 1750–1751 täita Hiiumaal oma teadustööde käigus vene astronoom A. Krassilnikov, kes määras Kõpu tuletorni geograafilise pikkuse ja laiuse.133
Hiljaaegu Venemaa laevastikuarhiivist päevavalgele toodud allikmaterjalid kinnitavad, et Peeter I valitsemisajal nõuti kõigilt Dagöst mööduvatelt ning Reveli, Narva, Viiburi ja Nyeni sadamasse sisenevatelt alustelt kohustusliku maksuna nn tuleraha tasumist. Neevalinna merendusloolaste sõnutsi valgustanud Kõpu tuletorn tollal reeglipäraselt, seega 15. märtsist 30. aprillini ja 15. augustist kuni 30. detsembrini.134
„Pärast korduvaid taotlusi õnnestus Ebba-Margareta Stenbockil 1755. aastal saada Jelizaveta Petrovnalt nõusolek ja senatilt ukaas, mille põhjal temale kui Axel Julius De la Gardie’ pojatütrele anti tagasi enamik Hiiumaa mõisaid (Suuremõisa, Hiiessaare, Kõrgessaare ja Putkaste).“135 Seepärast läks 1768. aastal ühes Kõrgessaare mõisakompleksiga krahvinna Stenbocki omandusse sama mõisa päraldisena ka Kõpu tuletorn koos navigatsioonimärgi valgustamise ja korrashoiu kohustusega.
Nagu tänapäevalgi, nõnda tunti ka 19. sajandi lõpul majakahiiglase vastu tõsist huvi. Reisiseltskonnad majakat uudistamas.
Tuletorniinspektoritena töötasid rootslane Andreas Lindroth ja sama päritolu väikesaks Friedrich Hedenberg, kes abiellus oma eelkäija Lindrothi lese Ulrica Zelichiga. Viimase abikaasa Friedrichi surma järel aga „piisas lesel energiat ja head pealehakkamist niivõrd, et ta suutis täita tuletorniinspektori ülesandeid vähemalt 1783. aastani ning anda ameti üle oma vanemale pojale Johan-Friedrich Hedenbergile (1760–1801). Usutavasti suutis ka tema lesk (sündinud Juliana Brun) tuletorniinspektori ametikoha niikauaks endale kindlustada, kuni Kõpu tuletorn meie randade viimasena kroonu haldamisele võeti.“136 1781. aastal sõlmitud ostulepinguga sai mõisa oma haldusse parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg.
Suure tuletorni valgustamine osutus üsna vaevaliseks ja kulukaks ettevõtmiseks. Dotsent Leo Tiigi andmeil põletati tuletorni otsas puid erilisel raudrestil, mille kõrgus oli 21 tolli ja pikkus 39 tolli (vene tolli puhul vastavalt 53 cm ja 100 cm); põletuspuude ülesvinnamiseks oli majakameeste käsutuses vints. Ilmselt kasutati põletuspuudeks meetrist pisut lühemaid, tõenäoliselt ühe arssina (71 cm) pikkusi halupuid, mida tormistel öödel kulus kogunisti kuni seitse sülda.137 Seepärast pöördus uus mõisahärra kohe järgmisel aastal Venemaa valitsuse poole palvega saada kõige selle tarvis toetuseks 5000 rubla aastas. Härra lisas oma rahapalvele põhjenduse, et naabruses puudub mets tuletorni küttepuude hankimiseks. Põletuspuid aga on mõnel aastal tarvis läinud isegi kuni 2000 sülda. Sellest hoolimata määrati Vene riigikassa otsusega Kõpu tuletorni valgustamise ja korrashoiu aastatasu suuruseks kõigest 3000 rubla. Senat kinnitas otsuse ja viimaks nõustus sellega ka Kõrgessaare mõisahärra Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg.138
Siinse tõsise tuletornitöö kõrval on elatud aga sootuks teistsugust elu ja sedagi on mõjutanud rahvasuus Ungru krahviks kutsutud mees. „Kõrgessaare mõis ise on mõni kilomeeter edasi lõunasse. See on legendaarse Ungru meriröövel-krahvi kodupaik. Ninaja metsas on asetsenud valetulik, mille süütamisel laevad eksisid karidele ja krahvi röövlitele saagiks.“139
Pikad aastakümned möödusid ja tuletorn töötas enam kui sajandijagu vanaviisi edasi. Ent 1801. aastal Venemaal troonile astunud keiser Aleksander I osutas laevandusele senisest hoopis enam tähelepanu. Mitmete tähtsate reformide tulemusena hoogustus ka uute tuletornide ehitamine ja vanade täiustamine. Siinset merehaldust hakati reorganiseerima juba 1802. aastal. Seni Admiraliteedi Kolleegiumi Sadamate Komitee töökohustuste hulka kuulunud tuletornivõrgu juhtimine läks 1805. aastast alates Admiraliteedi Departemangu alluvusse. Nimetatud kõrge ametkonna otsuse ja keiser Aleksander I eriseaduse kohaselt tehti korraldus võtta Kõpu (Dagerordi) tuletorn krahv O. R. von Ungern-Sternbergi eravaldusest üle Tsaari-Venemaa Mereministeeriumi haldusalasse. Carl Russwurmi teateil leidis ümberkorraldus aset 1810. aastal.
Algasid ehitustööd. Kõpu tuletorni alaossa uuristati vajalik meeskonnaruum, lõunapoolsesse kontraforssi tehti senise redeli asemele sisetrepp. Torni ülaossa raiuti kaks ülestikust lisakorrust. Nende peale ehitati rauast laternaruum, kuhu paigaldati poleeritud messingist peeglid ja 25 õlilampi. Nüüd paistis valgus merele kolmest küljest kuni 55 versta kaugusele. Aasta jooksul vajati Kõpu tuletornis lampide põletamiseks 200 puuda (3,28 tonni) kanepiõli. Tuletorni ülemaks sai allohvitser, kellel oli kuus alluvat. Kõpus töötas alaliselt ka eriline ametimees järelevaataja (vene k. надзиратель), kellele maksti töötasuna raha (20 jefimkat). Lisaks sai ta tasuna veel 16 tündrit leiba, mida kroonuametniku tarvis hangiti kohalike mõisate puutumatutest tagavaradest.140
1982. aasta kapitaalremondi käigus võõbati torni seinad värviga, mis takistas lubikrohvi hingamast ning selle tõttu murenesid torni seina ohtlikud praod. Uus remont kuus aastat hiljem ei suutnud õnnetust ära hoida ja 1988. aasta septembris variseski torni lõunanukk.
1933. aasta ühispildil on jäädvustatud diplomiinsener Armas Luige brigaadi ehitusmehed. Kogenud ehitajad rajasid ligi veerandsada uut majakat ja remontisid Eesti sadamasildu.
Loomulikult hoiti tähtsatel kroonuobjektidel tugevasti silma peal. Balti mere tuletornide ülem Spafarjev teavitab 23. jaanuari 1829. aasta kirjas nr 26 parun Bogdan Vassiljevitši tuletornide vanemülevaataja major Esseni peatsest saabumisest. Vanemohvitseri komandeeringu eesmärgiks oli tutvuda Kõpu, Tahkuna ja Osmussaare majakalinnaku töökorraldusega. Ühtlasi paluti kohalike ametivõimude kaasabi major Essenile tagasihoidliku korteri määramisel tema ülesande täitmise ajaks.141
On teada, et 1845. aastal ehitati Kõpu senise valgustusseadme kohale klaasakendega puidust laternaruum. Samal aastal uuendati ülemine 10-meetrine torniosa seal tekkinud lõhe tõttu. Kõpu tuletorn vajas taas mõningast remonti aga juba üheksa aasta pärast. 1805–1860 põles selles Läänemere laevaliiklusele nii olulises tuletornis igal öösel hoiatustuli aastas ühtejärge kümne kuu vältel, alates 1.