välikäimla, päevinäinud kaev, raudkividest nelinurkne õliait ja 1871. aastal saarele ehitatud vägev maakelder. Ja muidugi meresideposti juurde kuuluv rutiinne valveteenistus. See kõik mahtus kenasti väikesele saarele. Nagu need signaalmastidki, mis majakamehi ilma ja oludega kursis hoidsid. Madruste tavaellu tõid muutusi vormirõivaste vahetused juhul, kui midagi tähtsat teoksil oli. Näiteks kontrollreidid või mereväeülemuste külaskäigud saarele. Sideposti noormehed ootasid samuti pikisilmi varustuslaeva saabumist taamalt kodurannast. Tihtipeale popsutas kodurannast majakamehi abistama Tallinna Sadamatehastes valminud lihtne jäämurdja-puksiir Merikaru. Nood proviandireisid mandrile tundusid sootuks suursugusematena, vähemasti Roman Karu mäletamisi. Ega lugenud seegi, et merekurss üksnes Kundani maha pandi. Tsemenditolmuse sadamalinna kaubakontorid tarnisid majakameestele nende pooleaastase priske moonavaru. Boonuseks reisielamused, rannauudised ja asjatalitused tollase tolliülema Kungruga. Igatahes tasus sõita! Selles oli juba tookord meresideposti madrus Karu täiesti kindel.297
Massiivsest Suursaarest lõunaedelas paikneva Stenskäri (Vaindloo) majakasaare lähivetes tabas Eesti piirivalvepatrull 1931. aasta jaanikuu lõpupäeval soomlaste neli mootorpaati ühes 5310-liitrise piirituslastiga. Arestitud salapiiritus ja veesõidukid loovutati Tallinna Peatolliametile. Eesti vetes kinni võetud üheksa Soome kodanikku pidid aga jääma ootama meie politseivõimude otsust salajase piiriületuse eest. Teise kiridokumendi järgi saadi soomlased kätte hoopiski „Prangli saare ees“. Tegu olnudki isikutega, kellest enamikul lasus põhjanaabrite kohtukaristus salapiiritusveoga tegelemise eest.298 Mõndagi juhtus veel sellesama aasta 27. juulil, mil ka Stenskärilt said piirivalvurid kätte sellel majakasaarel randunud soomlaste viiest mootorpaadist järjekordse kopsaka koguse Eesti salapiiritust, ühtekokku 5350 liitrit.299
Meresaarel paiknenud vaatlusposti põhiülesandeks oli täpselt fikseerida kõik juhtumid, mil Nõukogude Venemaa Balti laevastiku sõjalaevad ja vesilennukid rikuvad meie merepiiri Soome lahes. Merejõudude eriväeosa käsutuses oli 1930. aastate lõpul ühtekokku neli raadiojaama, millest ülejäänud töötasid Tallinnas, Põõsaspeal ja Ruhnus. Kõige enam oligi toime pandud toonaseid piiririkkumisi Soome lahe avaosas Vaindloo saare juures, sest teatavasti paikneb meie riigipiir sealt napilt kaheksa meremiili kaugusel põhja suunas. 1930. aastatel jäi üks Vaindlool dislotseerunud meresideposti radist teadmata kadunuks. On alust kahtlustada, et suure naaberriigi sõjaväevõimude mahitusel mees rööviti, ent lõplik selgus selles asjas on kahjuks senini tuvastamata.
Kogu Talvesõja vältel (30.11.1939–13.03.1940) käis Soome kohal vahetpidamata õhusõda, mis loomulikult mõjutas ka omaaegset Eestit. 1939. aasta 27. detsembri Eesti Päevalehe teatel ilmus eelmisel päeval kell 12.05 põhja poolt Vaindloo (Stenskäri) saare kohale kaks Soome lennuväe tunnusmärke kandvat lennukit, millelt visati alla üheksa pommi. Pommitamisel sai saarele püstitatud tuletorni aparatuur vigastada, mistõttu kogu tuletorn ajutiselt ei töötanud. Inimestega siiski õnnetusi ei juhtunud. Samas ajaleheartiklis rõhutati, et igati suure poolehoiuga omaenda hõimurahva vabadusvõitlust jälgivale Eesti rahvale antud intsident mingit mõju ei avaldanud. Mõisteti väga hästi seda, et kallaletungidel Soome küladele, linnadele, sadamatele ja raudteele kasutati NSV Liidu sõjalennukite ja – laevade täpseks navigeerimiseks just meie territoriaalvetes paiknevat Vaindloo tuletorni.300
Ennekõike soomlastest lugejaskonnale mõeldud trükis teavitas oma sihtrühma, et Vaindloo ajalooline majakas oli väga oluline meremärk Leningradi ja Tallinna vahelise tähtsa ürgse laevasõidutee ääres. Toonane Eesti valitsus informeeris laia üldsust sellest, et „Soome rahvussümbolite tõttu ära tuntavad sõjalennukid on pommitanud Vaindloo majakat.“301
Roman Karu on meenutanud üht eriskummalist kohtumist aastate tagant. Kunagine peaminister professor Jüri Uluots ja riigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner külastasid teel Oru presidendiresidentsi üht meresideposti. Vahikorramadrusena õnnestus Karul pöörduda Laidoneri poole küsimusega: „Härra ülemjuhataja, kas meie Vaindloo telegrammid Vene laevade piiriterritooriumileppe rikkumistest ikka satuvad Teie kirjutuslauale?“ Uudishimulikule noormehele kostis elukogenud kindral diplomaatlikult, et neutraalsele väikeriigile Eestile on küllap ainuõige sekkumatuspoliitika. See tähendab head läbisaamist kõigi oma naabritega. Just seesugune on meie reageering.302 Tänapäevalgi pole veel päris selge, oli siis õigus tollasel reamadrusel või kindralihärral.
On teateid sellegi kohta, et Teise maailmasõja ajal vajus Vaindloo tuletorn soomlaste lennurünnakute tagajärjel kaldu, kuid massiivne navigatsioonimärk tõsteti hiljem uuesti oma õigesse püstiasendisse.303
Ürikutes on Vaindlood tabavalt nimetatud Läänemere lukuks. Saare strateegilist tähtsust kinnitab seegi, et nõukogude ajal töötas sellel 513 meetri pikkusel ja 154 meetri laiusel väikesaarel endise NSV Liidu merepiirivalve radarijaam. Ohutut laevaliiklust tagav malmtuletorn toimis aga radioisotoopidel töötanud toiteseadme abil.
Siinsamas nägemiskaugusel, Vaindloo ja Suursaare vahel, kohtuvad kolme iseseisva riigi – Eesti, Soome ja Venemaa veed. Strateegiliselt tähtsa asupaigaga Suursaarel, kolme riigi piiride vahetus läheduses paiknevad Venemaa Föderatsiooni sõjaväebaas ja – lennuväli. 1999. aasta jaanipäevaks valmis saarel piirivalve merevaatluspunkti 52 meetri kõrgune metalltorn, mis sügiseks sai ka Taani radariseadmed ja videovalvekaamera. Nendega jälgitakse Soome lahe laevaliiklust ja kõike muud merel toimuvat umbes poolesaja kilomeetrise läbimõõduga ringi ulatuses. Vaindloo mast ühes sinna paigaldatud igati nüüdisaegse raadioaparatuuriga on osa juba lähitulevikus Eesti rannikut katvast mereseiresüsteemist, mida saab kergesti harmoniseerida teiste Läänemere maade mereseiresüsteemidega. Loodava ulatusliku jaamadevõrgu põhiülesandeks on tagada hea kontroll piirkonna üle ning hõlbustada mereotsinguid ja päästeteenistust Läänemerel.
Kuuskümmend kolm astet keerdtreppi mööda üles ning olemegi laternaruumi ja rõduga ligi 150-aastases malmtarindehitises, Vaindloo tuletornis. Ajaloolise meremärgi nüüdissisuks on igati moodsa päikesepatareiga ühendatud tuletornilamp, mis õhtuti süttib fotosilma signaali korralduse kohaselt. Head teed, ohutut merereisi! Vähemasti rahu ja kindlustunnet sisendab vana Stenskäri tulesilm küll.
Tuletorni isikkoosseisu argipäev oli nõukogude ajal täpsete tehnoeeskirjadega rangelt korraldatud.
2,3-tonnise aatomigeneraatori ИЭУ-1 mahamonteerimine ja äraviimine Vaindloolt 1994. aasta augustis nõudis väga kogenud majakameeste ametioskusi ja sitket musklirammu.
„Siia saagu sõjalaevade sadam!“ Tsaar Peeter I ajaloolise otsuse põhjal sai jäävabast sadamapaigast Pakri suure impeeriumi tähtis laevastikukants. 1718. aastal heitis ülemjuhataja pidulike auavalduste saatel merevoogudesse kivi, millega märgistati tulevase sõjasadama täpne asupaik. Fotol tuletorn 19. sajandist.
Pakri tuletorn
koordinaadid: 59º 23,24’ N
24º 02,26’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1724, 1760, 1808, 1889, 1903, 1920, 1941, 1950, 1983, 2001
tule nähtavuskaugus: 12 M
tuletorni kõrgus alusest: 52 m
tule kõrgus merepinnast: 73 m
Paldiski, väike maanurk Pakri poolsaare maalilisel pankrannikul, on meile aegade vältel olnud otsekui terra incognita – tundmatu maa. Üks ajalookogumik