tuulevarjuline ja jäävaba lahesopp oli sadamapaigaks otsekui loodud. Muinassadam Laiduse oli lahekurgus, küllap seal, kus laiub Kurkse ja Laoküla vaheline luht. Rand oli liivane ja laugjas. Laevad võisid oma käilad rahumeeli kaldasse kinnitada, kartmata vaenuväe kallaletungi. […] Möödusid aastasajad. Läänemerel seilasid hansakoged ja teisedki kogukad purjelaevad. Laht hakkas huvitama rootslasi, seejärel venelasi. Laiduse asemel kujunes uus sadamapaik ja selle ümber väike asundus, elanikeks kohalikud eestlastest kalurid, sekka mõni rannarootslane. Rootsi päritolu kalurid ja hülgekütid tõmbusid seks ajaks juba Pakri saartele.“304
Uppsala Ülikooli doktor Wolter Ehn on uurinud Läänemerd kultuurikontaktide vastastikuse mõjustajana.305 Ajaloost on teada, et praeguse Paldiski asupaika rajasid rootslased koguni 13. sajandil Rockerwicki küla, samasse kohta sadama rajamise katse 1296. aastal kahjuks luhtus.306
August Wilhelm Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 1774. Paldiski sadama erikaart, millel on kujutatud1721. aastal valminud Pakri tuletorn.
Eesti keeleteadlased kinnitavad, et „oma kodusaari ei kutsunud rootslased ametliku nime järgi, vaid kasutasid enamasti apellatiivseid nimetusi tähendusega ’saar’. Pakri saari nimetasid eestirootslased Aiana, Äiana – ’saared’, saarerahvas ise ka Austr-äi – ’idasaar’, Västr-äi – ’läänesaar’. Samuti on Pakri saared lähedaste mandrieestlaste suus (Risti, Harju-Madise) olnud ikka saared. Saare kohaliku nimetusena kasutasid osmussaarlased ja pakrilased mõnikord veel apellatiivi Backan – ’küngas, mägi, nõlv’.”307 Sedasama kinnitab hiljutine ülevaateteos „Nasva ajalugu“, mille autori väitel seonduvat Pakri saarte nimi ühtlasi ka pika rannalähedase liivamadaliku joome saksakeelse vastega Backen.308 Huvitava täiendusena saan siinkohal esitada veel ühe nimeversiooni: Eesti põhjaranniku kihelkondade elanike oma murdekeelses kõnepruugis oli Pakri kohta kunagi käibel samuti toponüüm Rogissaar.309
Muinasaegse sadamakoha juures asetsev 1241. aastal mainitud Laiduscae, nüüdse Laoküla juures on ristunud eestlastest ja rootslastest asukate huvid. Samuti on ulatunud siia hilisema võimsa Rootsi mereriigi erihuvid.
1644. aastal ilmus Stockholmis Johann Månszoni lootsiraamat „Een Sjö-Book Om Siöfarten i Öster-Siön“ („Mereraamat“). Rootsi kroonulootside esimehe navigatsiooniteos on tähelepanuväärne ainuüksi seetõttu, et trükises on esmakordselt Suur-Pakri saart kujutatud mandrist eraldatuna. Veel leidub andmeid, et lausa Põhjasõja algperioodil kaardistas Soome, Ingeri ja Eesti rannaäärseid merealasid Carl Eldbergh. 1701. aastal huvitus ta Neeva hüdrograafiaoludest, aga neli aastat hiljem mõõdistas juba üksikasjalikumalt Pakri (Paldiski) lahe, Prangli saare lähiümbruse akvatooriumi ning mitmeid Saare- ja Hiiumaa sadamaid. Ühtlasi oli Carl Eldbergh viimane rootslane, kes viibis Paldiski lahe piirkonnas navigatsioonitöödel vahetult enne, kui Tsaari-Venemaa sõjajõud selle hõivasid.310
Kunagise tähelepanuväärse sadamakoha mõjukuse iseloomustamiseks on meie põhjanaabrite sõjaajaloolane Reino Aaltonen märkinud muu hulgas paiga militaarset tähenduslikkust. Rootsimaa rannikult alanud kaitsevööndi eend püsis Hankoniemi-Rogerwieki (Paldiski) sihtjoone kõrgusel.311
Aeg voolas omasoodu. Läänemere valitsejaks pidi saama Venemaa pealinn.312 Väga tabavalt on suurriigi ammused taotlused kokku võtnud Itaalia krahv Francesco Algarotti oma raamatus „Venemaa-reisid“. Õigupoolest on autor siin enam kui paari sajandi eest pannud kirja ajaloolised sõnad: „Questo gran finestrone, diro cosi, novellamente aperto nel Norte, per cui la Russia guarda in Europa“ (see [oli] nii-öelda suur aken, mis oli hiljuti avatud Põhjas, mille kaudu Venemaa vaatab Euroopasse).313
Aerupaatide ja purjelaevade ajajärgul on Paldiski nina ehk Pakerort meresõitjale pakkunud varjulisi ankrupaiku ja turvalist sadamakohta, randumiseks soodsatest platsidest kõnelemata. Asukoht Soome lahe akvatooriumis tegi paigast väga kohase vahejaama meritsi Idateele suunduva vana laevaväila ääres. Sadamast kujunes aegade jooksul välja omamoodi sõlmjaam itta ja läände seilavatele meremeestele, kes peatusid siin üürikeseks puhkuseks, et sobiva tuule saabudes alustel kibekähku edasi pääseda. Soome lahe tujukatesse avarustesse küündivana on Paldiski olnud tormituultes heitlevale laevamehele otsekui päästvaks käesirutuseks.
Esialgu kasutati navigeerimisel enamjaolt Hollandi ja Rootsi merekaarte, kuid oluline oli ka Venemaa enda kartograafiliste mõõdistuste korraldamine. Alates 1715. aastast alustatigi Eesti merealadel tagasihoidlikke meremõõdistuskatseid ning Soome ja Liivi lahe äärsete rannikualade ülesvõtteid. Kõikides ettevõtmistes oli tunda tsaari isiklikku sekkumist. Esimestest kartograafilistest töödest Läänemerel tuleb tingimata mainida kaht merekaarti, mis kandsid ühesugust pealkirja „Размерная карта части вначале Балтийского моря“ („Balti mere mõõdiskaart“). Esimene neist hõlmas mereala Peterburist Eru laheni, teine oli selle jätk, kajastades tollase Soome lahe navigatsiooniteavet kuni Rogerwieki (Paldiski) sadamakohani. Nii planeeris Peeter I meremõõdistuste täpsed tööpiirkonnad ja erijuhtudel koguni kaardistustööde täpse metoodika. 1715. aastast pärineb juhtum, mil tsaar Soome lahe kaardistamisel resoluutselt nõudis oma hüdrograafidelt „et mõõdetaks ristipidi […] ja et võimalikult tihedamini sõidetaks ristisuunas ning nende mõõdistustulemuste põhjal koostataks täpne merekaart.“314
Eesti meremuuseumi fotokogus säilitatav 1899. aastast pärinev joonis tutvustab kunagist Pakri poolsaarel kõrgunud 23-meetrist tuletorni. Arhivaalidest on teada, et see vana meremärk kavatseti uue majaka käikuandmise järel võtta kasutusele semaforina.
17. sajandil ehitasid rootslased Pakri poolsaare lääneranda tagasihoidliku Rogerwieki kindluse. Poolsaare tipus olevat töötanud ka algeline tulepaak. Tollased laevandustegelased teadsid oma meresõidukogemusest, et Rogerwiek on eelkõige jäävaba ankrupaik aluste turvaliseks randumiseks.
Oma lähikondlaselt, kindraladmiral krahv Fjodor Apraksinilt saadud kirjade mõjul külastas Peeter I südasuvel 1715. aastal Revelist 48 versta kaugusel läänes paiknevat huviväärset sadamapaika. Kohapeal sündis tsaari vääramatu otsus: „Siia saagu sõjalaevade sadam!“ 23. juunil 1718. aastal oli nurgakivipanekule kogunenud auväärne seltskond – tsarinna, kõrgem vaimulikkond, nende saatjad ja kogu lipuehtes laevastik. Tsaar heitis pidulike auavalduste saatel vette kivi, millega märgistati tulevase sõjasadama asukoht. Nimeks sai see lähiümbruses elanud eestirootslaste kohanime järgi Rogerwiek. Kindluse esialgsed joonised pärinevad tsaari enda sulest, detailplaanid koostas insener-polkovnik Ludwig Luberas. Rajatise keskseks osaks pidi saama Väike-Pakrit mandriga ühendav kahe ja poole kilomeetrine muul, millega loodeti merevärav kindlustada. Tööjõuna kasutati soldateid ja sunnitöölisi. 1722. aasta käsu kohaselt suunati sõjasadama ehitustöödele ka kõik kinninabitud vanausulised, kes ei olnud nõustunud loobuma oma habemest.
Tulevane tugevasti kindlustatud esmaklassiline sõjasadam nõudis määratul hulgal ehitusmaterjali. Nii vedasid kõige mahukamad transportalused 1721. aasta suvekuudel palke Soomest otse Pakri poolsaare ehitustandrile. Eestimaaltki toimetati sadama tarvis kohale hulgaliselt abivahendeid. Dotsent Leo Tiik teab lisada, et nii Paldiski kui ka Tallinna sadamarajatiste püstitamiseks „veeti Hiiumaalt välja tohutul hulgal metsamaterjali ning juba sajandi keskel leidus napilt palgimetsa veel ainult Kõpu poolsaarel. Nähtavasti ulatus tookordses hoogtöös kirve alla ka laidude ala. Hanikatsi