et saada äärmiselt puuduliku merekaardimaterjali täiendamiseks pisutki lisateavet Soome lahe navigatsioonitingimuste kohta, kohustas Admiraliteedi Kolleegium 1701. aasta kevadel tüürimeeste juhatajat Karl Eldbergi (mõnede algmaterjalide kohaselt Carl Eldberghi) sedamaid alustama praktilisi meremõõdistusi peilingaatori abil Neeva jõe suudmes. Nelja aasta pärast jätkusid peilimistööd sama mereväeohvitseri juhendamisel juba Hiiu- ja Saaremaa ning Ruhnu ümbruse vetes, samuti Tallinna laevasõiduteedel. 1705. aastal juhtis Eldberg aga peilingaatoriga tehtavaid meremõõdistusi Osmussaare lähiümbruse avameres ja Kuressaare (Arensburgi) all.384
Taas ei pääse mööda Venemaa omaaegse laevastikujuhi ja riigimehe Fjodor Apraksini tegevusest meresõiduohutuse tagamisel Läänemerel. Krahv Apraksinile 22. juulil 1718. aastal adresseeritud „memoriaalis“ kohustas Peeter I kindraladmirali seisma hea selle eest, et „Neugrundile, mis Odensholmi naabruses on, valmistada palkidest raiutud ja kividega raskustatud märk, sest et juhul, kui too ka vee all peaks olema, on see madal suur, mistõttu tuleb tugevasti kinnitada.“385
Soome lahe laevaliikluse ja navigatsioonimärgistuse tegelik olukord püsis Venemaa Mereministeeriumi asjaomaste ametkondade tähelepanu keskmes 18. sajandi keskpaigast alates. 1755. aastal huvitus Admiraliteedi Kolleegium Soome lahe idaosa tuletornidest, mis on igati „kasulikud meresõitjaile“. Neli aastat hiljem saadi väärtuslikku praktilist abi tolle aja ühelt pädevamalt mereväeohvitserilt Semjon Mordvinovilt (1701–1777). Silmapaistva Vene hüdrograafina esitas Mordvinov Admiraliteedi Kolleegiumile mahuka ettekande, milles iseloomustas väga täpselt Soome lahte hõlmava tuletornisüsteemi kõiki puudusi. Kõnealuse lahe navigatsiooni edasise arengu huvides tegi kontradmiral Mordvinov seejuures asjaliku ettepaneku ehitada Osmussaarele ja Suurupisse tuletorn.386
Selsamal 1759. aastal, mil kontradmiral Semjon Mordvinov avaldas üksikasjaliku esitise Soome lahe tuletornidest, saadeti Admiraliteedi Kolleegiumi korraldusel Osmussaarele üks ohvitser ülesandega teha kohapeal selgeks õige ehituskoht tulevase tuletorni tarvis. Samal ajal pidi toosama kroonumees tegema otsuse sellegi kohta, kas saarel leidub kohalikust kivist püstitatava navigatsioonimärgi rajamiseks vajaliku kvaliteediga ja igapidi sobivat ehitusmaterjali.387
1765. aastal rajati keskse laevatee äärde jääva Osmussaare põhjapoolsele küljele esialgsel kujul saare esimene kividest tulepaak. 1792. aastal vormistatud dokumentidest selgub Osmussaarel paiknenud ümariku põhiplaaniga kivituletorni olemasolu. Tollase majaka kõrguseks mõõdeti 14 sülda ja läbimõõduks vaid 7 sülda. 13 jalga üle maapinna ulatunud laternaruumis põletati ohutule saamiseks puid.388
1827. aastal aset leidnud ulatusliku üleujutuse tagajärjel kahanes rannapanga ja torni vaheline maa ähvardavalt – viie sülla võrra. Seetõttu olnud E. Eichwaldi andmete kohaselt kavatsus püstitada kuhugi teisale, saare ohutumasse paika uus tuletorn.389
Klindiastangute taandumisele ja pealetungile on tähelepanu juhtinud ka meie geoloog Kalle-Mart Suuroja. „Tänaseks on pealetungiv astang neelanud nii tuletorni kui ka suure osa selle alusmüürist. Nende andmete põhjal tehtud arvutused näitavad, et ligi 240 aastaga on klindiastang taandunud umbkaudu 20 meetrit, mis teeb umbes 9 sentimeetrit aasta kohta.“390
See Soome lahe suus kõrguv algne kivipaak oli meremeestele orienteerumistähisena oluliseks suuniseks, juhatades neile teed nii lahe idaossa kui ka lahesuust tagasiteel Läänemerre. Tuli hoiatas laevnikke laevateede lähinaabruses paikneva Osmussaare ja kaelamurdvate rannaveekaride eest. Saare algset tulepaaki kirjeldas 1804. aastal tollane kaptenkomandör, hilisem admiral Gavriil Sarõtšev (1763–1831). Just tema rõhutas, et Rootsi ja Vene rahulepingu sätete kohaselt anti Osmussaare tuletorn alles sajandivahetusel Venemaa valdusse.391
Viitseadmiral Gustaf af Klint (1771–1840) oli juba varasema teenistuskäigu jooksul huvitunud meremõõtmistöödest Läänemerel, ent Karlbergi sõjakooli õppejõuna pääses ta nendele tegemistele veelgi lähemale. Kadettidele organiseeritud iga-aastased kohustuslikud merepraktikareisid võimaldasid Gustaf Klindil tutvuda kõige erinevamate navigatsioonioludega. Mitmete suvede järel suundutigi lõpuks 1800. aastal ka Soome lahele. Viitseadmirali isiklikul osavõtul mõõdistati ja kaardistati Soome rannikumerd ja ka Soome lahe keskosa akvatooriumi päris Osmussaare (Odensholmi) lähiümbruses.392 Sarõtšev oli see Vene hüdrograaf, kes oma töökogemuste põhjal Läänemerel avaldas trükis ka esimese Eesti ranniku ja tuletornide kirjelduse. Hüdrograafiaajalugu teab seda 1817. aastal ilmunud teost nime all „Lootsia ehk teejuhised ohutuks laevasõiduks Soome lahes, Läänemeres ja Kattegatis“. Osmussaare kivist tulepaagi kirjeldus esitati aga Admiraliteedi Kolleegiumile adresseeritud raportite märkuste lisana. Sarõtšev teatas oma ülemustele, et maapinnast 10 ja veest 13,5 sülla kõrgune kivitorn asetseb Osmussaare kirdeserval. Navigatsioonimärgi valgustamiseks põletati selles rauast kolmjalal asuval alusel puid ja nõndanimetatud meretagust ehk hollandi sütt. Kaptenkomandör lisas täpsustuse, et 1805. aastaks jõuti lõpetada Osmussaare tulepaagile paigaldatud modernse valgustusseadme seadistustööd. Vastne aparaat koosnes kuueteistkümnest peegeldiga lambist. Saare tuletornilinnakus valmisid ka vahimaja ja saun.393
Tõepoolest, tollal ehitati esialgne kivipaak kõrgemaks ja tornile tehti tuleruum, kuhu paigaldati sfääriliste peeglite ja õlilampidega varustatud katoptriline valgusallikas. Osmussaare tuletorni tuli hoiatas meremehi 17 miili nägevusraadiuse ulatuses.
Osmussaare majaka ja tuleruumi projekt (u 1842. aastast) näitab, kuivõrd meisterlikult valmistasid Tsaari-Venemaa laevastikuohvitserid ette vajalikke töökavandeid.
Tõeliselt kriitilisse seisukorda sattus saare navigatsioonimärk 19. aastasaja esimestel kümnenditel. Tornialuse rannapanga uhtus ümbritsev Läänemeri sedavõrd ära, et järsk pankrannik viimaks purunes ja kokku langes. Rahvapärimuse järgi katnud 1824. aastal ühe tulvavee ajal tervet Osmussaart kuni vaksakõrgune veekiht. Lõppkokkuvõttes sai see hukatuslikuks juba tollal enam kui poole sajandi vanust navigatsioonimärki kandnud tornimademe kivialusele. Kroonu tuletornimeestel ei jäänud muud võimalust, kui neil tuli laevaliikluse juhtimiseks põletada märgutuld spetsiaalselt selleks rutuga kokku klopsitud puusõrestikel. Umbes kümnekonna aasta möödudes asendati kõrgele pankrannikule rajatud esimene kivist tuletorn ajutise puittuletorniga, milles töötas 16 lambiga katoptriline valgustusseade.
Uue kivist tuletorni ehitamiseks kuulutas Mereministeeriumi ehitusosakond 1842. aasta aprilli keskpaigas välja avaliku tööhankevõistluse ühes vana puittuletorni lammutamise kohustusega. Oma järgmises kirjas sama aasta 7. maist teatas Läänemere tuletornide direktsioon Eestimaa kubernerile juba täiendava hanke korraldamisest. Osmussaare tuletorni ehitamise tööhankest olid tõsimeeli huvitatud Reveli kaupmehed Jefim Holostov ja Stepan Rõbujev, kes lubasid kõigi tingimuste kohase kivituletorni ehitada 200 hõberubla eest. Eelnevalt nõuti neilt raha assigneerimist kommertspanga väärtpaberite ostmiseks 10 000 rubla ulatuses ja kinnitust raha olemasolu kohta.394 Uus tuletorn kavatseti rajada senisest 90 meetri kaugusele saare kaguossa. Navigatsioonimärgi projekti koostas 1838. aastal Leonti Spafarjevi järel tema vastutusrikkale teenistuskohale asunud polkovnik Fon-Dezin. Ometi ei jätkunud kavandatu elluviimiseks tsaaririigi eraldatud rahasummast, mistõttu piirduti ajutise puitpüramiidi püstitamisega. Meremärgi laterna valge püsituli oli Osmussaarelt nähtav kaheksa miili kaugusele merele.395
1850. aastal valminud kivitorni külge kinnitati 1867. aastal kaks kogukat udukella ja 1875. aastal monteeriti Osmussaare torni tuleruumi Fresneli 2. järgu pöörlev valgustusseade. Juba siis 115 jala (35 meetri) kõrgusel paiknenud pöörlev