tuletorni väljaspoolt telliskivivooderdusega ja sama kümnendi lõpus värviti tuletorn musta-valgetriibuliseks. Pärast generaatoriruumi valmimist sajandivahetusel hakati torni valgustama elektrienergiaga. 1910. aasta tähistab pneumaatilise udusireeni ja telefonijaama evitamist Osmussaare tuletornis.
Läinud aastasaja algusest pärit Mey lootsiraamat teavitab laevamehi, et Osmussaare vöödilise kivitorni tule kõrgus maapinnast on 28,6 ja merepinnast 35 meetrit. Punavalge koguplinktuli on nähtav 16,8 meremiili kaugusele.396
Palju pahandust ja meelehärmi tekitas Osmussaarel Esimese maailmasõja ajal Saksa merejõudude ristleja Magdeburgi turmtuli ja õnnetu karilesõit.
Lausa ime läbi püsis Osmussaare tuletorn sellisena viimase suure sõjani. Ometigi oleks tuletornile võinud saatuslikuks saada 1914. aasta 26. august. Tol ööl sõitis Saksa merejõudude kergeristleja Magdeburg Osmussaare lähinaabruses tiheda udu tõttu karile. Sõsaraluste Breslau, Stralsundi ja Strassburgi kõrval oli see 4570-tonnise veeväljasurvega lahinglaev igati märkimisväärse tulejõuga. Saksa merejõududes teenis Magdeburg pisut üle kolme aasta. Ajakohane kergeristleja valmis AG Weseri laevatehase dokis 13. mail 1911. aastal. Tundes hirmu selle ees, et majakapersonal võib saare vetesse õnnetuskohale välja kutsuda Vene sõjalaevad, avas Saksa sõjalaeva komandör Habenicht tuletorni pihta suurtükitule. Osmussaare tuletorni kohandatud vaatluspunktist märgati vaenlase merejõudude kergeristlejat ja sõjaväelased teavitasid sellest ohtlikust objektist raadio teel Balti laevastiku staapi. Edastatud teate peale saabusid Hankost ja Paldiskist saare juurde miinilaevade toetusel Balti laevastiku ristlejad Bogatõr ja Pallada. Täiesti lootusetus olukorras õhkis Magdeburgi meeskond laevavööri ja kergeristleja vajus põhja. Vaenlase turmtule all õnnestus 301 meeskonnaliikmel siiski pääseda kergeristlejat saatnud torpeedopaadi V-26 pardale ja ristleja hukkumispaigalt lahkuda. Laeva komandör Habenicht koos 56 meeskonnaliikmega langes vangi, hukkunuid oli kokku 15 inimest.
Sel kombel suudeti päästa tolleks ajaks juba täpselt sajandijagu meresõitjate teenistuses seisev Osmussaare tuletorn. Uppunud kergeristleja vrakist tulid tuukrite kaasabil aga päevavalgele Saksa sõjalaevastiku radiogrammide salakirja tingmärgid, lipusignaalide kaks raamatut ja Soome lahe suudmealale sakslaste poolt paigaldatud miinivälja täpsed koordinaadid.397 See omakorda võimaldas vähese vaevaga dešifreerida vastase raadiosõnumeid ning kergendas võidu saavutamist merelahingutes sakslaste üle 1914. aasta detsembris Falklandi saarte (Malviinide) juures ja 1916. aasta kevadsuvel Põhjamerel Jüüti poolsaare lähistel.398
Osmussaarlasi teati räime- ja iseäranis heade tursapüüdjatena. Esmakordselt Eestis hakati just siin 1938. aastal väärtuslikku tursamaksaõli valmistama ja kala välisõhu käes kuivatama (vinnutama).
Aeg on tänasesse päeva toonud lisateavet Osmussaare lähedal aset leidnud laevahuku kohta. Seda eelkõige tänu juudi päritolu newyorklasele, krüptograafia sõltumatule asjatundjale David Kahnile. Endine International Herald Tribune’i ajakirjanik on luureajaloolasena Eesti Ekspressi veergudel ilmunud kirjutises rõhutanud asjaolu, et 1914. aasta augustis Eesti vetes toimunud laevaõnnetus mõjutas oluliselt kahe maailmasõja käiku. Tema öeldu kinnituseks on väljavõte huvitavast ajaleheloost: „Esimene maailmasõda käis juba kuu aega, kui Osmussaare lähedal sõitis madalikule Saksa ristleja Magdeburg. Kapten käskis heita üle parda kõik mis võimalik: söe, laskemoona ja joogivee.“399
Eesti merendusajakiri on sõja-aastate sündmustele tagasi vaadanud niimoodi: „Osmussaare tuletorn sai augustis 1914. aastal Saksa ristleja „Magdeburgi“ poolt pommitatud, kui sinna udu ajal randa jooksis. Ligida maa peale waatamata on ainult wiis kuuli pihta läinud: augud saawad nüüd betoniga täidetud. Prismaaparaat on imelikul kombel terweks jäänud. Kalli elektri walgustuse asemel on seal aga nüüd petroleumi hõõgtuli. Elumajad olid sootuks maha põlenud, ainult telliskiwi masinamaja ei hakanud põlema, waid tahmas ainult seest ära, kuna aknaruudud palawuse tõttu lõhkesid. Tuletorni meeskond elab praegu külas mõni werst tuletornist eemal.“ Kaugsõidukapten William Dampf oli selle kirjelduse avaldanud tuletorniteenistust käsitlevas ülevaateartiklis ainult mõni aasta pärast rahuleppe sõlmimist, 1920. aastal.400
Omal ajal püüdis antud vahejuhtumi tagamaadesse süüvida ka Bengtskäri tuletornivaht Alfons Eriksson: „Kahe kiire kergeristleja lahinguülesandena nähti ette sellal Soome lõunarannikul ja Eesti rannapiirkonnas paiknenud erinevate sihtmärkide pommitamisega vaid häirida vaenlast. Sellise taktikalise manöövriga taheti Vene sõjalaevastiku alused välja saada nende peidupaikadest, sooviga alustada lahingutegevust või siis vastase sõjalaevu lihtsalt meelitada sakslaste miinitõketesse, mille asukohast arvati vaenlasel puuduvat täpne ülevaade.“401
Arhiiviürikust selgub, et Tsaari-Venemaa merendusametkond sai toona saarelt oma käsutusse kopsaka maaeralduse. Kogu tõsise asjaajamise algtõukeks oli keisri käsk Venemaa senatile. Selle käsu põhjal väljastatigi kohtu järelevalveorgani ukaas 4. maist 1913. aastast. Imperaator Peeter Suure sõjasadama komandör oli eelnevalt teinud asjakohase esildise Reveli-Haapsalu rahukogu sekretärile. Lõpptulemusena võõrandati erimäärusega Osmussaarelt kroonuametile nende tarviduseks kolme tessatini ja 1200 ruutsülla suurune krunt. Maatükk oli seni olnud ligi kümne isiku eravalduses Haapsalu maakonna Tseienhofi mõisa territooriumil. Maaeraldusega seoses hüvitati asjaosalistele raha alljärgneva nimekirja kohaselt:
1. kommertsnõunik Leesmann – 30 rubla 60 kop
2. talunik Andreas Brus – 55 rubla 63 kop
3. talunik Johannes Stavas – 55 rubla 63 kop
4. Andreas Erkers – 55 rubla 63 kop
5. Mats Marks – 55 rubla 63 kop
6. Gustav Krusmann – 55 rubla 63 kop
7. Johannes Greis – 55 rubla 63 kop
8. Mathias Westerblom – 55 rubla 62 kop
+ protsentidena 449 rubla ja 75 kop suurune üldsumma.
Ametliku dokumendi usaldusväärsusest kõneleb seegi, et rahukohtu sekretär K. von Bremen tõendas isikliku allkirja ja pitseriga kirjaliku väljavõtte vastavust originaaltekstile.
Mahuka kiritõendi allkirjastasid Imperaator Peeter Suure sõjasadama ehitusallüksuse ajutine asjur ja Balti mere tuletornide ehitaja, insenerpolkovnik Aleksandr Jeron. Teatavasti oli toosama kuulus mees ka Tallinna Lennusadama ehitusjuht.402
Osmussaare elanikud olid kõik rootsi rahvusest ja neid teati eeskätt kui põliseid kalureid ja toimekaid hülgekütte. Viimase suure sõja ajal tuli rannarootslastel oma põliselt kodusaarelt lõplikult lahkuda. Fotol meriasjanduse peavalitsuse töötajad.
Tsaari-Venemaa kunagise hüdrograafiateenistuse ühtsust kinnitab asjaolu, et 35 aastat Edela-Soome olulise jäävaba sadamalinna Hanko majakaülemana teeninud Ernst Runge määrati uude teenistuskohta, sedapuhku Eestimaa kubermangu piiresse. Noore iseseisva vabariigi sünni järel sai Rungest aga juba 1. novembrist 1918. aastast Eesti Sadamate Valitsuse Osmussaare tuletorni ülevaataja. Majakapealikul võis olla päris turvaline tunne, sest motoristina abistas teda siinsamas tulejaamas juba 31 aastat tegutsenud Konrad Vesterblom. Majakateenijatena alustasid Osmussaarel aasta jagu hiljem Arthur Ekker, Evald Prakla, Danil Morses ja Erik Grais.403 Hüdrograafia, lootside ja tuletornide valitsuse ülema järjekordne päevakäsk kinnistas siinsele saarele tuletorniülevaatajaks Ernst Küntse, masinistiametisse Arthur Ekkeri, teenijatena aga Konrad Vesterblomi ja Janne Brusi.404