eatükk
WALRAVENITE BALL
OLI PIME NOVEMBRIÕHTU – märg, tuuline, tormine. New York City tänavad olid kõige hirmsamas seisus, kui vähegi olla saab – ligedad, märjad ja libedad; nende lohutute tänavate kohal rippuv taevas oli üksainus tintmusta sünguse tume keep. Nukker, hüljatud, näpistavalt külm novembriõhtu.
Kuid missis Walraveni ball pidi täna õhtul ikkagi toimuma ning tal oli halvaendeline eelaimdus, et neli elementi võivad kogu ta hiilgava ürituse nurja ajada.
Ball pidi olema kogu hooaja kõige suurejoonelisem üritus ning kogu Viies avenüü pidi täies aus ja hiilguses kohal viibima.
Muidugi mõista seisis Viies avenüü alati kõrgemal millestki nii lihtlabasest, nagu seda on ilmaolud, ent ikkagi võinuks õues veidi meeldivam olla ning see, kes taevas nende tingimuste üle käsutab, olgu ta nimi milline tahes, oleks siiski võinud arvesse võtta, et juba kakskümmend aastat polnud missis Walraven ühtki balli korraldanud; kõigevägevam oleks ehk lubanud päikesel paista, pühkinud ära pilved, pannud luku taha jäiste tuulte armee ning leidnud nii kenakese ilmakese, kui see novembrikuus üldse võimalik on.
Otse loomulikult elas missis Walraven New Yorgi kõige väärikamal avenüül suures ruugest liivakivist palees, mis olnuks justkui pärit idamaisest muinasloost oma sametvaipade, arabeskide, filigraansete meistriteostega, läikivate, üle kullatud, kõigis värvitoonides sillerdava siidiga kaetud toolide, laudade ja sohvadega.
Ja tervel Viiendal avenüül ja ülepea kogu New Yorgis ei leidunud poolt tosinatki säärast kuuekümnendates eluaastates naist, kes olnuks pooltki nii jõukas, pooltki nii upsakas ja pooltki nii tujukas kui missis Walraven, suure Ferdinand Walraveni lesk.
Tol tujutul novembriõhtul, kui vihm ja lobjakas avaraid aknaid piitsutasid ning karmid tuulehood vilistasid karniiside ümber, istus missis Walraveni ainus poeg oma toas, vahtis aknast välja ning tossutas järjepanu sigareid.
Karm ja vihmane, loojanguvalguses Viies avenüü ei ole just maailma kauneim kohake ning mister Walravenil polnud suurt midagi vaadata peale tänavasillutisel rappuvate troskade ja mõne hilise ajalehepoisi, kes kaupa müütades hõikusid.
Vahest needsamad väikesed kehvasti riides poisikesed, kes juhtumisi läbi vihmavalingute üles vaatasid ja peente kardinate vahelt uhkeis rõivis härrasmeest silmasid, mõtlesid isegi, et oleks päris tore olla Carl Walraven, poole miljoni dollari ning New Yorgi kõige kaunima maja pärija.
Vahest oleksid kõik nii arvanud, nähes avarat tuba rubiinpunaste ja kuldsete drapeeringutega, võrratute maalide, üle kullatud laudade, võbeleva leegiga põlevate küünaldega valges küütlevas kandelaabris, lõhnastatud soojuses, säras ja luksuses.
Kuid toatuhvlites ja hommikukuues Carl Walraven, kes lesis suures lamamistoolis ja suitsetas hinnalisi manilla sigareid, põrnitses masendavat õhtut kõige süngemas ja tigedamas meeleolus.
“Võtku tont seda ilma!” pomises mister Walraven valgete, tugevate hammaste vahelt. “Miks pagana pihta peab alati kahekümne viiendal novembril sadama? Seitseteist aastat tagasi olin kahekümne viiendal Pariisis ja Miriam oli… ah, põrgusse see Miriam!” Ta vakatas järsku ja nipsutas sigarikoni aknast välja. “Sa oled pööranud uue lehekülje, Carl Walraven, ja mida põrgut on sul vaja eelmistelt otsida? Sa oled kaugetelt maadelt tulnud tagasi vana ja ahviarmastust jagava emme juurde – ma teadsin, et seekord saab see olema tema ahviarmastus – ja sa oled kohusetruu kodanik, silmapaistvalt rikas ja auväärne mees. Carl, mu poiss, unusta minevik ja suuna oma mõtted tulevikku, just nii, nagu iga õpperaamat ütleb: “Ole vooruslik, ja sa oled õnnelik.””
Ta naeris omaette – seda naeru polnud just meeldiv kuulda – ning võttis uue sigari ja suitsetas jälle.
Tema, seesama Carl Walraven, oli kakskümmend aastat eemal viibinud, laias ilmas rännanud, keegi ei teadnud, kus. Hoolimatu, ennasttäis ja põikpäise noorukina oli ta end siinsest elust lahti kiskunud ja kodunt ära jooksnud üheksateistkümneselt, äkki ja ette hoiatamata. Niisama äkki ja ette hoiatamata oli ta ühel kenal hommikul kakskümmend aastat hiljem koju tagasi tulnud, uhkest lossitrepist üles sammunud, sakris ja tuultest räsitud, jalutanud otse majesteetliku majaemanda ette, käsi välja sirutatud ja rahumeeli teatanud: “Kuidas elad, ema.”
Ja missis Walraven tundis oma pojakese ära. Läinud oli ta ägeda, kena välimuse ja erksa noorukina, ent mees tema ees oli hall, musta habemega, karmidest ilmaoludest räsitud ja pruuniks põlenud, kuid missis tundis ta ära. Kileda rõõmuhõiskega kargas ta püsti ning sirutas käed kutsuvalt välja.
“Nagu näed, olen tagasi, ema,” lausus Carl Walraven lihtsalt, “nagu võltsitud münt selles vanasõnas. Olen tüdinud mööda ilma trampimast ja nüüd, kui olen juba kolmkümmend üheksa, taskud tühjad, süda kerge, südametunnistus puhas ja seedimine korras, kavatsen paikseks jääda ja käia seda rada, mis tarvis. Kas sul on hea meel, et su vana tuisupea tagasi on, ma loodan, ema?”
Hea meel! Kas lesestunud emal, üksikul ja vanal, kelle ainus poeg on tagasi, ei peaks olema hea meel! Missis Walraven surus poega aina tugevamini luidrate käte embusse üheainsa kileda nuuksega:
“Oh Carl – mu poeg, mu poeg!”
“Heakene küll, ema! Ja nüüd, kui selles majas on midagi süüa, siis sööksin, sest olen eilsest saadik paastunud ning minu ja igaviku vaheline sein on õhukeseks kulunud. Taevake! See polegi nõnda paha sadam, kuhu laevahuku läbi teinud meremees võiks ankrusse heita. Olen maailma läbi käinud, ema, Aafrikast kuni… no mis ta nimi nüüd oligi? Olen olnud rikas ja olen olnud vaene, mind on armastatud ja vihatud, olen täie jõuga kaasa teinud kõiges heas ja halvas siin meie armsa Päikese all, ja olen sellest kõigest tüdinud ja koju tulnud, tunnistades üht õpetussõna: “Ei ole midagi uut ja ei ole midagi tõelist.” Ja sel pole ka mingit tähtsust, see kõik on nii tühi, kui tühi saab olla üks tühi munakoor, kõige täiega.”
Selline oligi kadunud poja lugu. Missis Walraven ei esitanud ühtki küsimust. Ta oli tark vana naine, ta võttis poja vastu ja oli tänulik. Carl oli ootamatult naasnud oktoobri lõpus ning nüüd, novembri lõpus, oli rasvane härjavärss veristatud ning missis Walraveni viissada kallist sõpra pidusöömaajale kutsutud.
Ja nad tulid. Nad olid kuulnud imelugusid lesknaise pärijast, kes oli kaua kadunud olnud, nüüd aga kummalisel ja salapärasel kombel naasnud nagu krahv Lara, et iidse suguvõsa mõisate üle valitseda. See oli ehtne romaanikangelane – pealegi varakas kangelane – ning kõik sulnid mehepüüdjad kogu avenüül, pitsid-satsid ja roosid, siidid ja juveelid söödana valmis, pidid saabuma tol õhtul, et ahvatlevat suutäit võluda.
Kaua aega vaikinud vastuvõtusaalid, kakskümmend aastat tüllist katete ja pimeduse surilinaga kaetud ruumid hiilgasid viimaks ometi tuledes. Lillesülemid olid kõikjal, kullatud galeriides lõid moosekandid taevalikku muusikat, talveaias levitasid alabastervalged lambid hõbedast kuuvalgust selles moodsas Eedeni aias, dineeks oli laud kaetud ja ootamas, jumalate ja sübariitide pidusöök, ning muidugi missis Walraven mustas sametis ja pitsides, sirge ja üliväärikas kuuekümnendates aastates, muinasjutulise väärtusega teemantpross rinnal kiirgamas. Ja sealsamas tema kõrval seisis ta ainus poeg, seesama ula peale läinud, kuid nüüd pattu kahetsev, jõukas Carl Walraven.
“Pole just teab kui ilus,” lausus miss Blanche Oleander pokaali tõstes, “kuid äärmiselt huvitav. Ta näeb välja nagu mõne moeka romaani või melodraama kangelane, või oleks nagu mõnest lord Byroni poeemist pärit. Huvitav, kas ta ka tantsib, ja kui, siis kas ta mind kutsuks?”
Siiski, õhtu salapärane sangar tõepoolest tantsis ning tõepoolest palus ta miss Blanche Oleanderi tantsima. Üks sihvakas, hallisilmne, kõrgest soost iludus oli see miss Blanche, kahekümne seitsme aastane, hirmuäratavalt passée1, nagu ütlesid nooruslikumad kaunitarid.
Mister Walraven kinkis päris esimese tantsu miss Oleanderile, viimase ülimaks, ent ideaalselt varjatud rõõmuks.
“Kui suudate kujutleda piraati oma Polinaga kiiret polkat keerutamas,” ütles miss Oleander hiljem, “siis olime need mister Walraven ja mina. Umbes kaheksakümmend metsikut Pärsia kuningannat jõllitasid meid kadedalt, valmis mind kinžalliga läbi torkama, iga viimane kui üks, kui nad oleksid ainult julgenud, kui nad ainult poleks nii mannetud lollikesed ja tossikesed. Kui nad enam nii koledasti köögi järele ei lõhnaks, siis ehk vaevuks mister Walraven neile pilku heitma.”
Näis,