Tundmatu peig. May Agnes Fleming

mööda. Nii pikad ja nii tüütult nüristavad – seda teavad kõik, kes trellide taga istunud. Kuni kell sai ilmselt kaksteist, sest ilmus Sarah, uus kandik käes. Mollie valvas ukse taga, oodates selle avanemist. Tal oli ähmane plaan neiu pikali paisata ja välja söösta, kuid hoopis üks tundmatu lihaseline mees avas toatüdrukule ukse.

      “Siin on teie lõuna, miss Dane. Loodan, et hommikueine maitses.”Kuid ootamatult tumma tunnimeest nähes Mollie heitus ning sama vaikiva põlgusega pööras ta tüdrukule selja.

      Sarah kadus ning Mollie kannatas, kuni lõuna seisis ja jahtus. Esmalt oli ta liiga vihane, et sööma hakata, kuid pikapeale hakkas tühi kõht end tunda andma.

      “Ajaviide seegi,” mõtles vaevatud vang istudes. “Kui saaksin kogu aeg süüa, polekski ehk nii hull.”

      Pärast sööki tõmbas ta end ühte tugitooli kerra ja vajus unne. Ta magas kaua ja virgus erksana, ehkki teadmata, kui palju kell võiks olla; igavene gaasivalgus ja vaikus valitsesid tema vanglat.

      “Oh taevased väed, oh häda! Mis minust saab, kui see jääbki niiviisi kestma?” hüüdis Mollie valjusti, karates püsti ja ringutades käsi. “Ma lähen ju sedasi täiesti segaseks, püstihulluks! Oh missuguse kuriteo pidid mu isa ja ema küll korda saatma, et nende patt niiviisi minu peale langes? Kui see nõnda kestab, siis homme lõikan endal lauanoaga veenid läbi… pärast lõunat!”

      Mollie tammus toas ringi nagu puuri pandud metsloom, nuuksudes ja kiunatades omaette, juba üsna murtuna ühe ööpäeva kestnud vangistusest.

      “Ma olin veendunud, et pean vastu… uskusin, et trumpan ta üle; mul polnud ju aimugi, kui kohutav võib olla vangipõli. Oh, kuidas sooviksin surma, et sellele lõpp tuleks! Ma näljutan end surnuks, seda igatahes, kuigi muutun metsikult näljaseks, ja ma ei julge nuga pruukida, sest ei suuda verd näha, see ajab mu oksele – pealegi on see valus. Oh, Mollie Dane, sa vilets ja meelekindluseta inimloomake! Soovin, et sa poleks üldse siia ilma sündinud!”

      Veel üks tund meeleheidet ning Sarah ilmus kolmanda kandikuga.

      “Teie õhtueine, miss,” ütles Sarah lihtsalt ja kõigiti etiketikohaselt. “Loodan, et lõuna maitses.”

      “Oh, vii see minema!” karjus Mollie sõrmi väänates. “Ei mingit õhtusööki mulle – ma lähen hulluks, ma juba ootan seda! Oh milline kivine, tundetu, halastamatu süda peab sul olema, nurjatu plika!”

      Sarah vaatas teda kaastundlikult.

      “See on raske, ma tean seda. Aga miks te ei tule vastu mu isanda soovile, siis saaksite ju siit välja?”

      “Kui temaga naitun?! Kuidas sa julged? Kui vaid saaksin, mürgitaksin ta! Teeksin seda suurima rõõmuga.”

      “Sellisel juhul peate siia jääma, miss, nädalateks ja nädalateks, möödub kuid ja veel kord kuid, ning iga päev tuleb täpselt samasugune. Teie sõbrad ei leia teid iialgi – mitte iialgi!”

      “Sarah, kuula mind! Nädala pärast olen surnud, aga enne ma nõiun su ära – vannun, et nõiun ära! Ma teen su nii ära, et sust jääb ainult inimvare järele ja su elu on üksainus lõputu õnnetus!”

      Sarah naeratas vaevumärgatavalt.

      “Ma ei karda, miss. Te olete selleks liialt noor ja liialt hea tervise juures, et kõngeda; ja te ei tapa end, sest elu on liiga magus, isegi vanglas. Uskuge mind, abiellumine minu isandaga on teie ainus ja parim võimalus, sest siis saate jälle sõpradega kokku.”

      “Tead mis, Sarah Grant – kui see ikka on su õige nimi,” sisistas Mollie õudselt tasasel häälel, “kao minema! Kui tuled siia ainult selleks, et mind niiviisi alandanda, ära tule üldse enam!”

      Sarah tegi aupakliku reveransi ja oli silmapilk kadunud. Kuid tema sõnad olid märki tabanud. Ka Mollie pöörase eneseuhkuse juures hakkas iga võimalik põgenemistee – ka abielu tundmatuga – talle üha paljulubavamana tunduma.

      “Oletame siis, et lasen end selle jätisega laulatada,” arutles ta endamisi. “See ei tähenda midagi, sa tead seda, sest see sünnib sunniviisil ja vangistuses; ja otsekohe, kui siit välja saan, lipsan tal käest ja abiellun Sir Rogeriga. Aga muidugi ma ei lähe seda teed – otse loomulikult ei lähe! Pigem mädanen siin igavesti, kui annan alla!”

      Aga on ju üks vana hea inglise vanasõna: “Kui naine kõhkleb, on ta juba kadunud.” Ja Mollie hakkas kõhklema – ja Mollie kaotas.

      Tol ööl, mis kestis terve igaviku, ei maganud ta silmatäitki. Ta lamas ärkvel, vähkres voodis küljelt küljele või kõndis toas edasi-tagasi nagu palavikus. Ning…

      “Kui ma, tont võtaks, võiksin ainult kindel olla, et see tõbras laseb mul minna, kui on saanud oma häbistava tseremoonia, siis teeksin selle mängu kaasa,” oli tema lõplik otsus, kui arvatav hommik kätte jõudis. “Mis ka ei juhtuks, miski ei saa olla õudsam kui praegune olukord.”