et selle poole tunniga on minu asetäitja intellektuaalsest peakesest haihtunud põgus tuju saada minu abikaasaks, mõtles ta irooniliselt naeratades ja eredast päikesest silmi kissitades. Peab tõepoolest talle selle nägeluse mingi meeldejääva kingitusega kompenseerima. Siis ehk unustab ta tänase tüli kiiremini. Selleks aga, et leida midagi tõepoolest meeldejäävat, tuleb esmalt pöörata põiktänavasse. Seal on alati olnud kõige etemad kauplused.
Aldo pööras põiktänavasse. Vaadates huvitatud pilgul ammu tuttavate majade eredaks värvitud fassaade tumeroheliste aknaluukidega, märkas ta paari aasta jooksul toimunud muudatusi. Vana Roberto kellaremonditöökoda oli andnud koha disainerrõivaste salongile, kitsipung-Luigi juuksuritöökoja asemel oli mõnus baar. Selle omanikul tuli ilmselt korralikult kukrut kergendada, et pugerik kelmi käest, kes oli kunagi kurikuulus kalli habemeajamisteenuse tõttu, kätte saada. No aga minu lapsepõlvesõbra, naljamees Korizi mänguklubi Reede 13 on endiselt omal kohal. See on ka mõistetav, sest pole palju inimesi, kes tahaksid oma saatuse proovile panna, riputades selle jama asemele uue sildi. Aga endises pagaritöökojas müüakse nüüd parfümeeriatooteid. Tõenäoliselt on just see koht, kust saan Alessiale midagi originaalset valida.
Aldo peatus kosmeetika- ja parfümeeriakaupluse Unistuse Värvid vastas, kuid heitnud pilgu veel kujundamata vitriinile, mida pleekinud kunstroosidega kaunistas kidur väikesekasvuline noormees, seadis sammud läheduses paistva kohviku poole.
Jube mõtelda, milline peab olema unistus, et kasutada selliseid värve, muigas ta, vaadates juba varasemast tuttavaid laudu. Kuid nägemata ühegi taga Alessiat, pöördus ta mööduva ettekandja poole.
“Näete, selle laua taga istus pool tundi tagasi tütarlaps. Kastanpruunid juuksed, pruunid silmad. Tal oli seljas must pükskostüüm.”
“Alessia Corinti?” täpsustas ettekandja.
“Just. Aga kuidas teie teda tunnete?”
“Ta ise ütles oma nime. Aga teie, nagu ma aru saan, olete Aldo Mancioni?”
“Tema ise,” pomises Aldo.
“Siis on see teile.”
Ettekandja asetas kandikule helelilla tuubikese kirjaga “Juuksevärv” ja sirutas selle mehe poole. Too heitis talle mõistmatu pilgu.
“Kas arvate, et pean värvi vahetama?” püüdis ta naljatada, siludes peoga juukseid.
“Nii arvab teie kaaslane,” parandas ettekandja teda häirimatult. “Ta palus teile edasi öelda, et see on lahkumiskingitus.”
“Ah nii?” pomises Aldo, püüdes varjata oma viha ja manas pettumusgrimassi asemel näole sunnitud naeratuse. “Mis siis ikka, tal on hea maitse. Ja värviga ka ei eksinud.”
Ta keerutas tuubi käes. Märganud pöördel firmamärki Hüvasti, Kurbus, naeratas ta virilalt ja lõpetas:
“Ka nimetusega sai naelapea pihta.”
Lillat tuubikest rusikasse surudes astus mees otsustavalt väljapääsu poole. Kosmeetikakauplusest möödudes nägi ta vitriini juures kidurat noormeest ikka veel sületäie kunstroosidega toimetamas ning sammu aeglustamata viskas tuubi nendele pleekinud lilledele.
“Säh, võta! Värvi oma unistus ära, siis läheb see ehk täide,” pomises ta süngelt.
Vastuseks kostis temani arglik hääl: “Ma tean ise ka, et vitriinid näevad jubedad välja. Kuid kauplus kuulub minu naisele, aga talle ei meeldi, kui ma vastu vaidlen.”
Aldo pööras ringi.
“Ava siis enda oma,” soovitas ta. “Näiteks naiste pesu pood. Ja mitte kunagi, kuuled, mitte kunagi ära võta teda tööle. Isegi mitte mannekeenina. Vastasel korral muutub sinu elu ühel jubedal päeval samasuguseks põrguks nagu minu oma täna.”
Noormees lõi pilgu maha.
“Ma teeksin seda hea meelega, kuid mul pole raha.”
Aldo heitis talle kaastundliku pilgu ja läks sõnagi lausumata edasi. Kui ka oleks, ei muutuks sellest mitte midagi, mõtles ta hajameelselt enda jalge ette vahtides.
See noormees on tüüpiline tuhvlialune. Tal ei jätku lihtsalt mehisust oma praegust olukorda muuta, raha on vaid ettekääne. Samamoodi nagu minu jaoks kõik need aastad Alessia, kes oli muutunud asendamatus. Ma mõistsin, et iga päevaga kiindun aina rohkem ja rohkem temasse ja et iga päevaga omab ta aina rohkem ja rohkem võimu minu üle, kuid ei püüdnud midagi muuta. Selle asemel otsisin lõputuid õigustusi oma otsustusvõimetusele. Ja näed, milleni see mind viis. Ta jookseb ära terve toimiku äripaberitega, jättes mulle lohutuseks juuksevärvi. Ja seda siis, kui mul on niigi hulk probleeme. Äripartneritega, kes ei tea mitmendat korda katkestavad läbirääkimised, Vincenzoga, kes on kõrvuni võlgades. Ja nüüd veel ka isikliku assistendiga, kes kaob teadmata suunas.
Kuigi, miks teadmata? Alessia pöördus ilmselt tagasi Bolognasse. Tal pole ju kuhugi mujale minna. Seal elavad tema sugulased ja sõbrad. Tähendab, kaebama oma häbematu ülemusest armukese peale hakkab ta ainult neile. Nemad omakorda hakkavad andma talle hindamatut nõu kõikvõimalikest vendetta variantidest. Mis siis ikka, las lõbustavad oma kujutlusvõimet minu tagasitulekuni. Millega ma, muide, sugugi kiirustada ei kavatse. Kui Alessia arvab, et ma hakkan teda taga ajama, siis ta eksib tugevasti, tegi Aldo ärritunult kokkuvõtte ja kobas kätega jope taskuid, otsides harjumuspäraselt sigaretipakki. Kuid meenutades, et ei jõudnudki osta uut selle asemele, mis Alessia talle järele oli visanud, kortsutas ta tusaselt kulmu.
“Hajutage kurbus, astuge sisse meie klubisse,” soovitas trepil suitsetav portjee.
Aldo tähelepanelik pilk peatus mehe sõrmede vahele surutud sigaretil, seejärel suunas ta selle kahvatute õielehtedega vitriini poole ja pisut mõelnud, võttis põuetaskust rahakoti ja luges sealt paar suurt rahatähte.
“Pane need mustale kolmeteistkümnele. Kümme protsenti võidust on sinu, ülejäänu anna sellele noormehele seal,” kamandas ta meest.
“Aga miks te arvate, et see panus võidab?” küsis portjee teda valvsa pilguga jälgides.
Aldo turtsatas irooniliselt ja suundudes teravkaarse värava poole tänava lõpus, heitis käigu pealt:
“See teenib vanakurja. Kui ei usu, küsi ise.”
Valvur kõõritas algul ettevaatlikult kupüüre, seejärel tõstis uuriva pilgu klubi sildi poole.
“Ja ära mõtlegi mind petta,” hoiatas Aldo ringi pööramata. “See on sama, nagu oleksid klubi omanikku petnud. Muide, anna sinjoore Corsinile edasi, et ootan teda Jako baaris. Minu nimi on Aldo Mancioni.”
Kui mul juba kukkus täna välja vaba päev, siis veedan selle nii kergelt ja sundimatult, nagu veetsin kunagi kõik päevad: meenutamata möödunut, muretsemata praeguse üle, mõtlemata tulevikule. Kuigi, ei, möödunut tuleb ilmselt meenutada. Kuid vana sõbra seltsis on see püha asi. Eriti, kui sellega ühildub pudelike meie lemmikut Lambruscot.
Jätnud värava selja taha, pööras Aldo ümber nurga ja antiigiputkast möödunud, sisenes baari.
Maailmas on kohti, kus aastakümnete jooksul midagi ei muutu, mõtles ta rahulolevalt, vaadates seintele riputatud papagoisid, kelle sulestik ei jäänud millegi poolest alla baarileti kohal õrrel istuvale elusale suleliste paarile.
“Loodan, et teile ei astu kuigi sageli sisse armastuses ja elus peksa saanud mehed,” pöördus ta taburetil istet võttes baarimehe poole. “Siin võin ma ilmselt rahulikult lõpetada oma tänase hullumeelse päeva.”
“Kui sa kardad, et sind võib segada ootamatult rikkaks saanud Emilio, siis ilmaaegu. Ma palusin meid mitte segada, lubades isiklikult edasi anda tema tänuavaldused. Nüüd ootan tunnustust selle ettenägeliku teo eest,” lausus Silvano Corsini teeseldud pugejalikkusega, ilmudes justkui võluväel Aldo kõrvale.
“Ja ta ei valmista sulle pettumust,” vastas Aldo rõõmsalt meest uljalt õlale patsutades. “Tere, vana! Jube on rehkendada, kui kaua me näinud pole.”
“Eriti, kui mitte aastaid, vaid päevi lugeda,” märkis Silvano.