Lahusolekust hoolimata. Terry Green

erutava sündmuse detaili, hulkus Micaela mööda õhtusi tänavaid, kuni märkas, et on sattunud südalinna, kus paiknes hulk juveelikauplusi. Ühe juures käis ta tihti, et näha oma unistust. Nii ka praegu liibus ta vaateakna vastu, unustades kõik muu maailmas.

      Klaasi taga ilutses aed persikupuudega, mille peened kuldsed tüved ja oksad heitsid varje kalliskividest treitud viljadele. Ja nagu alati, ilmus tema mõttemaailma selle juveeliaia asemel tõeline, roheliste lehtede ja sametiste päikseliste viljadega. Aed, mis võiks talle kinkida tõelise päikese püha. Väikese päikese, mida võib käega katsuda, tunda tema lõhna, hoida teda hetkeks peos ja igaveseks hinges. Aed, millest ta unistas teha fotosid seni, kuni esimest korda nägi selle kallihinnalist koopiat. Kuna Rändaja klantsleheküljed nõudsid temalt linnalooduse, arhitektuurimälestiste ja kuulsate hotellide interjööride pilte, ei tahtnud tema ammune unistus täide minna.

      Oleks vahva, kui mu unistus täituks meie mesinädalate ajal, mõtles ta silmi taeva poole tõstes, kuid viis siis kurvaks muutunud pilgu eemale tänavale. Ei, sellel plaanil ei ole antud täide minna, vaidles ta endale vastu. Minu unistusest kuuldes hakkab Vincenzo lihtsalt naerma. Nii unistuse kui ka minu üle. Micaela ohkas, pööras pilgu jälle miniatuursetele puudele, kuid ootamatult märkas naaberkaupluse vaateakna juures seisva mehe profiili.

      Aldo hulkus tol õhtul samuti kaua mööda oma lapsepõlvelinna, hingates täiel rinnal selle sooja ja pisut lämbet õhku, et saada lahti naiste parfüümi ja luksuslike kangaste lõhnast, mida tema kopsud täis olid.

      Nagu Micaelagi, ei märganud ta, kuidas oli jõudnud oma ammuse unistuse juurde. Lapsepõlveunistuse. Unistuse, mis kujutas endast väljapanekut suures kuldse valgusega vitriinis. See oli retroautode kallihinnaline kollektsioon. Ainult et lapsepõlves olid need kahekümnendate aastate autod, valmistatud väärismetallidest, nüüd aga tema vanemate nooruse mudelid.

      Just nagu Micaelagi, liibus ta võlutult vastu vaateakent, pööramata pilku miniatuursetelt hõbedastelt, plaatinast ja kuldsetelt Rolls-Royce’idelt ja Peugeot’delt, mis sõitsid mööda Champs-Élysées’d ja vilgutasid talle kristallist laternatega. Sama naljakalt ja vallatult kui palju aastaid tagasi, kui tundidest ära jooksnud Aldo üle selle tänava läks, et oma unistust kaua-kaua vaadata.

      Nagu palju aastaid tagasi, nii ka sel õhtul kerkis tema vaimusilma ette tillukeste autode asemel tõeliste uunikumide kollektsioon. Aga autosalongi juhtimise kõrvalt, mis nõuab palju aega ja raha, pole oma lapsepõlveunistuse teokstegemine kuigivõrd mõeldav. Esialgu.

      Kõik, otsustatud – kohe, kui oleme selle lollaka näidendi lõpuni mänginud ja ma uuesti Bolognasse lähen, ostan sellise Rolls-Royce’i, lubas ta endale mõttes, silmitsedes autot, mis asus vitriinis kõige lähemal ja mille valgest kullast kere sädeles hõbedase helgiga. Kindel, kolmanda põlvkonna Silver Cloud väärib seda, et just sellest kollektsiooni alustada.

      Aldo oli nii ametis oma unistuse tillukese koopia uurimisega, et ei märganudki, kuidas ta köitis ühe naaberpoe ees seisva punapäise tütarlapse tähelepanu. Heitnud alguses kõhkleva, seejärel tähelepaneliku pilgu Aldo poole, naeratas neiu lõpuks äratundmisrõõmust ning talle vaikselt lähenenud, haaras mehel õlast ja hüüatas naljatlevalt:

      “Ahaa, kukkusid sisse! Lõpuks tabasin su kuriteopaigalt! Tuleb välja, et minu äraolekul mängisid sa siin autodega!”

      Ootamatusest võpatades pidi Aldo äärepealt vaateaknasse kukkuma, kuid suutis siiski jalgele jääda.

      “Olete te normaalne? Kas te ei tea, et vaateakna külge on ühendatud signalisatsioon ja kui seda puudutada, on paari minuti pärast hulk politseinikke kohal!” lausus ta tundmatu poole pöördudes vihaselt.

      “Tõsi? Nii vahva!” vaimustus tütarlaps, plaksutades emotsionaalselt käsi. “Olen ammu tahtnud sind mõnes ekstreemses olukorras näha!”

      “Ah nii?” kähvas Aldo endiselt vihasena. “Sel juhul pean teid kurvastama, meil on teiega erinevad tahtmised.”

      “Võib-olla,” nõustus tütarlaps, heites pilgu automudelitele. “Siiski pole see põhjus, et mind mitte tunda.”

      “Tunda? Teid?” kergitas Aldo mõtlikult kulmu. “Ei, te olete tõesti ebanormaalne.”

      Korraga ta takerdus ja segaduses olles asetas käe pintsaku taskule, kus oli venna pruudi foto. Siis heitis ta kaaslasele jahmunud pilgu. Suur jumal, see ongi seesama Micaela!