pool Mývatni järve ning kõik inimesed sisenevad oma toidukorvidega kultuurimajja. Eriline vaatepilt on see, kuidas inimesed uksest sisse lähevad. Mehel on käes suur toiduvaagen ning naine tuleb järele kotiga, milles viinad ja õlled. Kõigil on seljas peoriided. Siseneme meiegi ning üle ukseläve astudes on tunne, justkui keegi oleks nurga taga oodanud, et sisse astudes lumelabidaga täpselt keset silmnägu virutada. See lõhn, mis kogu majas valitseb, on tõesti kirjeldamatu. Seda ei oska ette kujutada, kui pole seda ise tundnud. Ja kogu selle lõhnabuketi sees askeldavad kõik hoogsalt – asetavad toiduvaagnaid lauale, viivad riideid garderoobi, tervitavad ning lobisevad niisama. Suures saalis on neli rida laudasid, mis kõik on kaetud toidunõudega. Iga taldriku juures on nimesilt. Sellele üritusele registreeritakse eelnevalt ning ostetakse pilet, seepärast on ka kohad nimelised. Meile, eestlastele, kui selle küla uustulnukatele teeb vallavalitsus piletid välja (osalusmaks on 700 Eesti krooni).
Meid on pandud istuma üsna lava ligidale – ilmselt selleks, et saaksime täieliku ülevaate laval toimuvast ning sulanduksime paremini seltskonda. Näen inimestes vaid heatahtlikkust, vaatamata mu võõramaisele päritolule. Kõik käivad juttu ajamas, küsivad, kuidas end tunnen, kas on mingeid probleeme, mida nad saaksid aidata mul lahendada…
Kui kõik on laudades kohad sisse võtnud, loen üle inimesed. Saan aru, et see pidu on neil tõesti tugeva traditsiooniga, sest kokku on saalis üle 300 inimese.
Lauad on toitude ja jookide all lookas, sest kõigil on lubatud kaasa võtta just see, mida nad ise on soovinud. Ka joogivalik on kirju, kuid enim levinud pudel, mida laual märkan, on rohelist värvi ja musta sildiga „Brennivín”. Seda pudelit olen ma juba enne näinud ja selle sisu ka proovinud – Islandi köömnemaitseline põletatud viin.
„Kas nüüd öeldakse avasõna ning siis läheb hirmsaks andmiseks?” küsin ma vaikselt Valmarilt, sest saalis on tuled hämaramaks tehtud ning lavakardinate taga on kuulda mingit liikumist.
„Ei veel – kõigepealt tuleb skemmtun.”
„Ole hea mees ja räägi eesti keeles – kes tuleb?”
„See on umbes tunniajane etendus, mille igal aastal korraldab erinev seltskond. Iga aasta ametliku osa lõppedes valitakse nefnd järgmiseks aastaks. See on nagu tegevtoimkond, kes korraldab kogu järgmise aasta peo ning teeb ka eeskava.”
„Ah kohe niimoodi korraldatud üritus?”
„Jah! See on islandlastel tõesti tasemel üritus ja korraldus ning kõik vabatahtlikult ja ise peale makstes. Katsu leida analoogi Eestist,” kiidab Valmar seda väidetavalt suurepärast üritust.
„Mul ei tule muud meelde peale kolhoosiaegsete lõikuspidude või aastalõpupidude, sest siis oli vaja eelarves olnud raha ära kulutada, muidu oleks järgmisel aastal selle võrra vähem antud. Nendel pidudel olid alati lauad lookas – mäletad ju küll, kui palju me ise nendel pidudel omal ajal pilli mängisime.”
„Mäletan muidugi, aga siis põletati riigi raha sirgeks.”
Kardinad tõmmatakse eest, laval on hulk dekoratsioone ja hakkab etendus. Prožektorivalguses on laval meesteriietega naisterahvas, kes alustab mulle täiesti mõistetamatut juttu. Iga kolme-nelja lause tagant naerab terve saal. Ajan minagi suunurgad viisakusest ülespoole.
„Kas saad midagi aru kah?” küsib Kaire tõsise näoga.
„Ei saa ma midagi aru.”
„Mis sa naerad siis?”
„Solidaarsusest!”
Etendus laval kestab umbes tund aega ning samal ajal võetakse ka pisikesed pitsid ning maitstakse head-paremat.
„Millest nad seal jutustavad, et kõik muudkui naeravad?” küsin ma Valmarilt, samal ajal hapukapsast tõstes.
„Sisuliselt tehakse siin humoorikas kokkuvõte möödunud aastast meie vallas ning kõik, kes millegagi silma on paistnud, saavad oma osa. See pole õel, vaid sõbralik tögamine. Küll tuleb aeg, kus ka meie oma osa saame.”
„Hefurðu smakkað hákarl?” küsib minu vastas istuv mees, keda tean meie kooli matemaatikaõpetajana. Tema nimi on Addi, kõrval istub tema abikaasa Gigja.
„Mis ta küsis? Ma ei saanud muhvigi aru,” pöördun ma abi saamiseks Valmari poole.
„Ta küsis, kas sa haikala oled juba maitsenud.”
„Ütle talle, et ma pole veel proovinud ning ei ole sugugi kindel, kas soovin.”
Valmar tõlgib mu jutu ära ning ikkagi pannakse mu nina alla plastkarp, milles väikesed kuupsentimeetri suurused valged niisked kuubikud. Saan aru, et viisakusest pean ma seda maitsema ning müksan küünarnukiga Kairet:
„No mis arvad? Peab vist proovima, muidu pole ehk viisakas.”
„Ega vist valikut ole jah.”
Võtan ühe kuubiku hambatiku otsa ning Addi räägib kiiresti mulle arusaamatut juttu, mille Valmar tõlgib lennult, enne kui jõuan selle õuduse endale suhu pista:
„Nuusutada ei tohi. Võta teise kätte pits brennivín’i ning kui oled haikala suhu pistnud ja ära söönud, siis enne kui hingad, võta kohe pits viina peale.”
Tegelikult on esimese tunni jooksul võetud viina juba üsna palju ning julgus aina kasvab. Tean, et enam pole see kindlasti nii jube kui mõned tunnid tagasi. Kolme tunni pärast oleksin valmis vist ära sööma kogu þorrablót’i menüü ning küsiks veel lisa.
Pistan haikalatüki suhu, teen kaks-kolm närimisliigutust ning neelan korraga alla – maitse ja lõhn suus on kirjeldamatud. Mulle meenub mingi keemiline katse koolipõlvest. Sel hetkel tunnen end millegipärast just katseklaasina, millesse on segatud kokku erinevad ained. Vältimaks kõigi eelduste kohaselt toimuma hakkavat keemilist protsessi minukujulises katseklaasis, kallan kohe otsa ka pitsi köömneviina. Läks trumm, mingu ka pulgad. Loodan, et haikala ja köömneviin ei reageeri omavahel nagu vesi ja karbiid.
Kaire teeb kõrval väga kummalist nägu – just nagu kuskil lõbustuspargi peeglisaalis, kus peeglid igatepidi nägu moonutavad.
„Noh? Mis tunne on? Jääb ikka sisse?” küsin ma Kairelt ning näen silmanurgast teisel pool lauda istuvaid haikala pakkujaid, kel silmad rõõmust säravad, oodates meie kommentaare.
„Kurat!” ütleb Kaire läbi pisarate, „algul tundus tavaline kalamaitse, kuid kohe, kui esimest korda hammustasin, lõi kukla peal ammoniaagi kokku sellise hooga, et tundus, nagu pea lõhkeks. Poleks seda köömneviinapitsi olnud – ilmselt oleks teinud laual nende menüü kohe mitmekesisemaks.”
„Kuhu, kurat, sa, Valmar, mu kutsusid? Ole nüüd mees ja anna neile meie hapukapsast maitsta,” ütlen ma õhku ahmides, sest sees on segunemas mulle tundmatud maitsed ja toidud.
Valmar tõlgib mu jutu ning lauanaabrid saavad naerda. Hapukapsast vaadates jäävad nad aga kõhklema. Lõpuks võetakse väike amps hapukapsast ning minu arvates see hea nägu, mis nad proovivad seejuures teha, ei õnnestu. Pärast pikka mälumist ja närimist vastavad nad, et see pole nende maitse, ja rohkem nad seda proovida ei soovi.
„Mis toimub? Ise söövad sellist solki ja meie hapukapsas ei kõlba?” imestan mina ning haaran hapukapsakausi järele.
„Varsti saad maitsta ka teisi islandlaste lemmikroogi. Haikala on veel poisike,” mainib Valmar ilmse rahuloluga.
Nüüd on lavale tulnud keegi mees, kes hoiab käes paberilehte. Kõik tõusevad püsti ning hakkab ühislaul. Ka meie võtame kätte laululehed ning maigutame suud, sest kaasa laulda ei oska peale Valmari meist keegi. Neljahäälne laul kolmesaja inimese suust kõlab väga võimsalt.
Laval on etendus lõppenud ning valitakse järgmise aasta ürituse korralduskomitee. Sellega on ametlik osa läbi ning nüüd algab tõeline pidu. Süüakse ja juuakse, aetakse juttu ja lauldakse. Umbes tunni aja pärast tõuseb aga kogu rahvas püsti ja algab suur sebimine.
„Mis nüüd toimuma hakkab?” küsin arusaamatuses.
„Saal tehakse puhtaks, lauad jäävad vaid seina