alt="hr.jpg"/>
Olen mõelnud, et mis tunne oleks minul endal olnud, kui väikese poisina pillitundi minnes selgunuks, et mu õpetaja ei oskagi eesti keelt. Usun, et oleksin nuttes koju läinud ja palunud, et vanemad jätaks mu piinamise ning paneks mind hoopis kuhugi trenni. Nõukogude ajal muidugi ei tulnud kõne alla võõramaalasest õpetajad üheski koolis, kuigi neid ju tegelikult oli. Aga vaid ühest võõrast rahvusest oli lubatud – ja isegi soovitatav.
Õnneks on muusikakeel suuresti rahvusvaheline ning erinev on vaid teatud sõnade hääldus.
Esimesed nädalad mööduvad mul inglise ja islandi segakeeles. Kui sellest puudu jääb, võtan appi käed ja jalad ning vajadusel ka paberi ja pliiatsi. Tõsiselt hätta jään vaid korra: siis, kui akordionitunnis istub üks õpilane minu poole seljaga ning mina olen temast natuke tagapool, samuti akordion süles. Lugu, mida õpilane mängida proovib, on üsna uimane, nii jään oma toolil magama, akordion süles. Kuna toolil on rattad all, siis piisab vaid minu kergest küljele kaldumisest, kui kukun koos akordioniga põrandale külili. Selle kolina ja paugu peale ehmatab õpilane korralikult ning minu pudrukeelsest-segakeelsest selgitusest ei tule suurt midagi välja. Ma ei kujuta ette, mida see õpilane kodus oma vanematele rääkis.
SAUN, MIDA KUNAGI EI KÖETA
Detsember 2000. „Oled sa kunagi tundnud Islandil oldud aastate jooksul puudust ehtsast saunast?” küsin ma Valmarilt.
„Eks ikka olen.”
„Aga sul on omal siin ruumi küllaga, lase Eestist mõni palksaun kohale vedada. Kas poleks hea hüpata saunast otse lumme?”
„Ma olen sellele palju mõelnud ning mul on ju maja kõrval selleks ideaalne koht olemas. Ruumi jääks ka kuuma poti jaoks õue sauna kõrvale,” arutleb Valmar. Islandil on nimelt kombeks panna õue kuumaveetünnid, milles saab värske õhu käes mis tahes aastaajal lõõgastuda. „Aga eks see saun koos transpordiga läheb ikka väga kalliks maksma.”
„Ega mina seda hinda kah ei oska ette kujutada. Kindlasti lajatab riik veel mingid maksud ka kraesse.”
„Islandil pole ju puitu, millega oma sauna kütta. Elektrikerisega sauna ma ei tahaks,” leiab Valmar veel ühe hea põhjenduse, et sauna mitte ise ehitama hakata.
„Ei see oleks saun muidugi. Siin keerad sel juhul toas radiaatori põhja ja saad samuti naha kuumaks,” vihjan ma maa seest tulevale kuumale, mis radiaatorite põhja keerates muudab maja tõeliselt leiliruumi sarnaseks.
„Aga kas sa gufa’s oled käinud?”
„Misasi see on?”
„See on meie küla kohalik saun. Lähme kohe, saad hea elamuse.”
Kiirelt suudab Valmar mulle selle idee väga ahvatlevaks muuta ning otsustame minna. Saun ise olevat üsna leivamäe ligidal.
„On see midagi leivaaugu sarnast? Pesumasina trumlisse ei pea ronima?”
„Eks sa ise näed. Mulle meeldib see väga.”
Pinnastee, mida mööda sõidame, on lumine ja kurviline. Tee kõrval aurab kogu maapind ning auru pressib sõna otseses mõttes välja kogu mäe külje pealt. Mägi ise on bordoopunast tooni ning kohati on näha valgeid ja erkrohelisi laike, mis on tekkinud ilmselt mingitest väävliühenditest.
Sõidame üle küngaste umbes kilomeetri jagu ning jõuame mingi kupli ette.
„Seesama siin ongi saun,” ütleb Valmar.
„Saun?” ei suuda ma imestust tagasi hoida.
„Saun jah. Muuseas, seda sauna ei ole mitte kunagi vaja kütta, sest see on soe 365 päeva aastas ja ööpäevaringselt.”
Ma ei suuda seda juttu uskuda ning tahan kohe seda oma silmaga näha. Mis kuradi imedemaa see Island ikkagi on, et isegi sauna pole vaja mitte kunagi kütta?!
Siseneme immutatud puitpostidest ehitatud värava kaudu ja satume kahe klaasplastist kupli vahele. Parempoolsest kuplist tuleb auru ning kostab kohinat – saan aru, et see ongi saun. Vasakpoolne kuppel on aga riietusruum. Seal on meeste pool ja naiste pool. Riietusruumi ja sauna vahel olev plats suurusega umbes 10 ruutmeetrit on aga ilma katuseta ning selle ümber on vaid puidust aed tuuletõkkeks. Aia küljes ripub dušš, millest jookseb kogu aeg kuuma vett.
„Kraan on seadistatud nii, et seda ei saagi täiesti kinni keerata. Muidu külmub vesi torus ära ja segisti läheb lõhki,” seletab Valmar.
„Vee kokkuhoiust siin küll juttu ei saa olla… Aga soe vesi tuleb ka vist maa seest?”
„Maa seest muidugi! Kust mujalt ta ikka tulla saab. Islandil on maa sees sooja vett palju. Kui Eestis puuritakse maasse auk, siis eeldatakse, et sealt tuleb külma vett. Islandil eeldatakse aga, et kuuma vett, sest maakoor on väga õhuke ning seal all olev magma soojendab ka põhjavett.”
„Aga mismoodi siis kraanidesse külm vesi jõuab?”
„Näiteks ujulatesse ning radiaatoritesse tulev vesi on kõik vaja enne jahutada. Maa seest tulev kuum vesi on aga väga väävlirikas, nii et seda otse kraanidesse ja radiaatoritesse lasta ei saa – rikuks kohe kraanid ära.”
„Mismoodi nad siis väävli eraldavad?” küsin ma, eeldades, et vastus on lühike, sest kibelen juba sauna.
„Tegelikult on tegemist topelttorudega: suurema toru sees on peenem toru. Sisemisse torusse lastakse puhas külm vesi ning välimine toru on täis maa seest tulevat kuuma vett. See kuum vesi soojendab üles sisemises torus oleva külma vee. Ja tarbijani jõuab juba soojendatud puhas vesi… Aga ükskord läks neil midagi basseiniga tuksi ning basseini vesi tõusis 65 kraadini. Õnneks avastati see enne, kui keegi sisse hüpata jõudis. Lähme nüüd sauna, seal saab edasi lobiseda,” lõpetab Valmar oma seletuse kuuma vee teemadel.
Inimesi rohkem pole, võtame kiiresti riidest lahti ja läheme sauna. Sauna uks avaneb raskelt, sest selle külge on nööriga seotud umbes viieliitrine vett täis kanister. Nöör läheb lae alt läbi ja kanister ripub vastasseinas.
„Kanister on raskuseks, et uks lahti ei jääks. See veab alati ukse kinni ning ka tuul ei saa ust lõhkuma hakata.”
„Selge. Saan aru. Aga kuskohast see kuum siis tuleb?”
Märkan, et niiske aur tuleb kohinaga põrandakatteks oleva puitresti vahelt.
„Sa ju oled näinud, et siin tõuseb igal pool maa seest kuuma auru. Eks mehed vaatasid parema ja sobivama kuumusega koha ja ehitasid siia selle kupli peale.”
„See on ju nagu Türgi saun?”
„Auru mõttes küll, aga ega Türgi saunas sellist omapärast mädalõhna ikka pole vist.”
„Ma ei pööranud lõhnale isegi tähelepanu. Kodus ju soe vesi kah haiseb ning idatuulega tuleb mudaaukude poolt kogu aeg sellist lõhna.”
(Muide, tavaliselt ei maini ma esimest korda Mývatni külla tulevatele inimestele seda üsna omapärast lõhna sõnagagi. Kui autoga sõites haisu tundma hakkan, siis piilun silmanurgast, kuidas külalised hakkavad vaikselt põrnitsema üksteise poole ning mõni isegi punastab. Lapsed räägivad, et Mývatnist läbi sõites võib autos vabalt kärtsu peeru lasta, sest siis ei pööra keegi sellele tähelepanu.)
Temperatuur meie mäesaunas on stabiilselt umbes 80 kraadi juures ning pidevalt tuleb auru juurde. Otsaseinas oleva väikese augu kaudu saab aur kupli alt välja. Kõige kuumem hakkab jalataldadel ning selleks on maha pandud mõningad suuremad kivid, et liigse kuumuse korral jalad kivide peale tõsta.
„Kui tahad tugevamat kuumust, siis tee uks natuke praokile,” õpetab Valmar. „See tekitab kerge tuuletõmbe ning kohe hakkab maa seest rohkem auru välja tulema.”
Teeme katset ning just nii see ongi. Veedame leiliruumis umbes 20 minutit ning siis läheme duši alla. Õues on 12 kraadi külma ning juba seisangi lageda taeva all ja pesen end kuuma veega duši all. Ümberringi on lagedad väljad, auravad mäed ja kraatrid. Pähe sajab õrna lund.
„Nagu Sannikovi maa,” avaldan seepeale arvamust, meenutades