mees ei mõelnud neid ise välja? Selleks, et vajalikke otsuseid oma kasuks pöörata?”
„Eks sinna olid valitud usaldusväärsed inimesed. Neid mehi nimetati lögsögumaðr’ideks, mis eesti keeles tähendab seadusekuulutajat. Nemad lugesid seadusi ette ning kohtumõistmise korral otsustasid, kellel on vaidluses õigus. Seepärast on ka öeldud, et tihti jäi võitjaks see, kelle nõustajaks oli parem seadusetundja.”
„Kas see parlament on siis püsinud vahetpidamata tänapäevani?”
„Formaalselt küll, aga 1262. aastal Norra võimu alla minnes kaotas Alþing oma senise tähenduse. Seadusekuulutaja koht kaotati ning Alþing hakkas mõistma ainult kohut.”
„Kuule, mees! Sa oled ju nagu ajalooõpik!” pistab vahele mu naine Kaire.
Näen, kuidas Valmari nina väheke taeva poole kisub, aga mine sa tea, ehk uudistab ta virmalisi.
„Ja mis edasi sai?” küsin ma pärast paari otsa ujumist basseinis.
„Eneli! Mine too mulle rätik ja laua pealt raamat. Nõmm hakkas ajaloo vastu sellist huvi tundma, et ma pean raamatu appi võtma,” hüüab Valmar kõval häälel ning kõrvalasuv mägi kordab seda lauset veel mõned korrad vastu, et Eneli ikka kindlasti kuuleks.
„Ega sa nüüd mingit loengut pidama ei pea hakkama,” ütlen ma selleks, et mitte Valmarile asja liiga keeruliseks ajada, kuid mees on endas kindel. Ta naine Eneli tuleb raamatuga, Valmar ronib basseiniservale, otsib raamatust vajaliku lehekülje ja jätkab:
„Kui Islandist sai 17. sajandil Taani kuningriigi osa, siis kaotas Alþing täielikult õiguse seadusi välja anda ning võis mõista ainult kohut. Taani kuningas ei olnud islandlastele just suurim sõber ning ta saatis Alþingi 1800. aastal üldse laiali. 1843. aastal loodi Alþing uuesti, loomulikult oli ajastut silmas pidades neil vaid õigus anda kuningale nõu Islandi küsimustes. Otsustaja oli siiski Taani kuningas.”
„Sisuliselt siis sama nagu Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisus? Justkui oli parlament ja valitsus, aga nad võisid Moskvale vaid nõu anda ning põhimõttelisi otsuseid vastu võtta ei saanud,” otsin ma paralleeli nõukaajast.
„Midagi sellist jah. 1874. aastast alates sai Alþing õiguse koos kuningaga seadusi välja anda: loomulikult neid, mis puudutasid vaid Islandit.”
„Aga millal Island iseseisvuse sai? See oli minu meelest alles üsna hiljuti,” küsin ma vahele.
„Oota nüüd ja ära kiirusta. Lõpetame selle teema kohe, aga õiges järjekorras,” ütleb Valmar karmi õpetaja kombel häält tõstes.
Ilmselt on tal keeruline raamatust nii kiiresti vastuseid otsida, sest islandlaste ajalugu on üsna värvikirev ning hästi üles tähendatud, mõtlen ma endamisi.
„Nii, leidsin. 1904. aastal loodi Islandil parlamentaarne demokraatia ning Taanis loodi Islandi ministeerium. 1918 sai Islandist suveräänne riik ja Alþing sai piiramatu võimu seaduste väljaandmisel, kuid seda vaid siseküsimustes. Välisasjades tegi otsuseid endiselt Taani Kuningriik. Aga juunis 1944 kuulutati välja Islandi Vabariik ning sellest alates said nad otsustada ka oma välispoliitika üle ise,” lõpetab Valmar ning sulgeb plaksuga raamatukaaned.
„No oli see vast ajalootund. Bassein, külm õlu, virmalised ning basseiniserval istuv lektor. Nii võiks kas või iga päev ajalugu õppida,” lausun ma rahulolevalt.
„Jah, mees, aga kas mäletad üldse, millest meie jutt alguse sai?” küsib Valmar.
„Islandi ajaloost,” pakun ma kohe.
„Seda ma arvasin, et sa ei mäleta,” naerab Valmar, „jutt oli ristiusu vastuvõtmisest Islandil.”
„Jah, seda ma nüüd tean. See oli tuhat aastat tagasi.”
„Seda küll, aga vastu võeti ristiusk ikkagi Norra kuninga Olavi tugeval survel. Ning Alþing otsustas riiki mitte tülli pöörata ja uue usu vastu võtta. Seega möödus islandlaste ristiusustamine ilma vähimagi verevalamiseta ning tülideta. Samas jäi vana usu pooldajatel täielik õigus kodus oma vanu jumalaid edasi teenida,” lõpetab Valmar.
Pärast pikemat vedelemist basseinis on aeg hakata magama sättima: tunnen end pärast rasket päeva ning pikka ajalootundi üsna väsinult.
Ööbima viiakse meid Laugari muusikakooli majja. Selles hoones on peale muusikakooli veel ka lasteaed. Muusikakool jätab väga sümpaatse mulje. Seal on lai pillide ning nootide valik ja kõik muu, mis vajalik ühe 40 õpilasega muusikakooli toimimiseks.
„Kui sul kunagi peaks siia kooli pilliõpetajat vaja minema, siis mina olen valmis tulema,” viskan naljatades, sest tean isegi, et ma pole selliseks sammuks tegelikult valmis.
Järgmistel päevadel sõidame autoga sadu kilomeetreid mööda Põhja-Islandi vaatamisväärsusi. Kosed, laavalinn, mulisev muda ja vulkaan. Imeilus Mývatni järv. Pseudokraatrid, maa-alune soe jõgi, maalõhed ja mäed.
Neljanda Islandi-päeva õhtul läheme külla Kaldo ja Margoti juurde. Kaldo on elukutseline tromboonimängija ning tema abikaasa Margot džässlauljatar. Kutsutud on ka Jaan koos abikaasa Marikaga – mõlemad viiuldajad. Seega kaks perekonda, kus mõlemad abikaasad on muusikud ning muusikaõpetajad. Õhtu möödub väga lõbusalt. Sööme kartulisalatit, mis tehtud nii, nagu Eestis tavaks, ning maitseme ehtsat Islandi viina. See on tõesti hea – isegi sildi peal on kirjas, et valmistatud kargest ja puhtast Islandi veest. Olen juba ette kindel, et homme hommikul mingit peavalu sellest küll ei teki ja saame ellu viia plaani minna merele vaalavaatlusele.
Vaalavaatlusele viiv laev väljub Húsavíki sadamast. Húsavík on 3000 elanikuga ilus linn Põhjamere kaldal. Et meil on laeva väljumiseni veel tunnike aega, siis otsustame käia kohalikus kirikus. Uksed on avatud vaatamata sellele, et kedagi kirikus pole.
„Kas siin ongi kombeks uksi mitte lukustada?” küsin Valmarilt ning kuulen vastuseks, et üldiselt ei pandagi Islandil uksi lukku, sest vargusi ei ole ning varast ei hoiaks kinni ka lukk.
See kõik tundub 20. sajandi lõpus natuke uskumatu, sest tegemist on ikkagi linnaga. Eestis elades lukustan oma linnakodus alati ukse.
Vaalavaatlus on vahva üritus. Laev on just selline nagu varem filmides nähtud väiksemat sorti kalalaevad. Peale mahub umbes 40 reisijat, kõik saavad selga soojad riided ning külmarohuks tassi kuuma kakaod. Reise korraldava firma omanikeks on Húsavíki muusikakooli direktor Árni koos oma venna ja isaga ning tema vennanaine Sigga, kes on Mývatni muusikakooli õpetaja. Seega on järjekordselt meie reisil tegemist muusikutega ja Valmar kui nende vana tuttav räägib meile välja tasuta reisi (tavahind ühele reisijale oleks umbes 700 Eesti krooni). Vastutasuks lubame reisi ajal mängida akordioni, et inimestel oleks lõbusam.
Väljume sadamast ning võtame suuna vastaskalda poole. Pärast tunnist sõitu näeme esimest mürakat vaala ja delfiine, kes tulevad laeva kõrvale ujuma ning saadavad laeva paarkümmend minutit.
„Milliseid vaalu üldse Islandil näha võib?” küsin ma Valmarilt.
„Islandil on 17 erinevat vaalaliiki. Levinumad on mõrtsukvaal ja küürvaal. Maailma kuulsaim vaal Keiko on kah püütud Islandilt ning vaatamata sellele, et ta oli filmis „Free Willy” väga sõbralik vaal, on tegemist siiski mõrtsukvaalaga, kuid selle vaalaliigi nimi vist tema olemusega eriti kokku ei lähe. Suveperioodil kohtab palju ka sinivaala.”
Laeval olev seltskond on mitmerahvuseline – esindatud on eestlased, islandlased, hispaanlased, inglased, norralased ja veel mõned rahvused.
„Kuna see seltskond juba nii kirju on, siis laulaks ühe eestikeelse laulu,” teeb Valmar ettepaneku ning võtab välja akordioni. Ta mõjub pisut koomiliselt – seljas vettpidav ja soe kombinesoon, peas Muhu mustriga villane müts, süles Saksa akordion, ümberringi mitmerahvuseline seltskond. Laul, mida alustame, kannab pealkirja „Ma tahaksin kodus olla”, ja laulame seda puhtas eesti keeles. Laulame veel palju ning lõpuks oleme taas kaldal. Vaalad ja delfiinid nähtud, nahavahe kuuma kakaod täis ja ka muusikaline elamus olemas. Tunnen, et Island on tõeline imedemaa