kose rikkumise vastu ja võitlesid visalt ning saavutasidki võidu ja see kosk on endises hiilguses siiani alles. Et plaanime hommikul varajast edasisõitu, ei hakka me ka hotelli otsima ning ainus võimalus ongi jääda ööbima parklasse.
Kohale jõudes märkame, et parklas on madal ühekorruseline hoone täisvalguses ja lahtiste ustega. See on muuseum, kuhu on paigutatud suured infotahvlid Gullfossi kohta ning samuti Islandi kivimite kohta. Muuseumis on ka kolm tualetti – meestele, naistele ja invaliididele.
„Tundub, nagu oleks koristaja just lahkunud,” hüüan ma peldikusse piiludes, sest põrandal on veel näha niiskeid lapijälgi.
„Siis kannata, enne kui sisse astud. Muidu teed kohe põrandad poriseks,” ütleb Valmar.
Otsustame end natuke kasida ning hetkeks, kui oleme seal juba pool tundi askeldanud, saame aru, et maja ongi lahti ja mitte ainsatki hingelist pole. Kell on juba natuke üle südaöö ja väljas sajab endiselt vihma.
Keegi peab otsuse vastu võtma.
„Kas ehk tooksime oma madratsid siia keset saali ja magaksime muuseumis, sest siin on soe ja ka peldikud ligidal?” teeb lõpuks Raivo suu lahti ning kuuleb kohe oma ideele üldist heakskiitu.
Vihma ja tuult trotsides veame sisse oma madratsid ja voodipesu ning laotame selle kõik keset muuseumi saali. Sätime paika linad ja tekid, teeme mõned võileivad ning kuuma teed ja kohvi. Oleme kaasa võtnud ka pudeli veini, mis pärast väsitavat päeva tundub üllatavalt hea. Kogu söögiaeg kestab umbes tunnikese ning pärast seda kustutame tuled ning heidame magama – viiekesi rivis nagu kilud karbis.
Ma ei tea, kui kaua me maganud oleme, kuid ühel hetkel lähevad muuseumi tuled põlema ning kohe tõuseme kõik istuli. Ukse kõrval lülitite juures seisab nooremapoolne mees, kes asub seletama midagi kohalikus keeles. Ma ei saa sellest mitte midagi aru. Selgelt on aga tema liigutustest näha, et ta kas pahandab või vabandab.
Meie islandi keele tõlk Valmar aga vaikib nagu surnu ega kavatsegi midagi vastata. Raivo hakkab siis vastama inglise keeles ning saame aru, et peame muuseumist lahkuma. Meid siiski ei visata välja, vaid seletatakse viisakalt, et me ei ole sattunud hotelli, vaid muuseumi. Kõne sisu on lühidalt selline: „Tere! Mina olen selle muuseumi valvur ning läksin õhtul sõbrale külla ja jätsin uksed lahti. Nüüd tulin neid sulgema ja mis ma näen, teie magate siin. Väljas on väga paha ilm ja ma ei tahaks teid välja ajada, kuid kardan natuke oma töökoha pärast. Ehk oleksite nii lahked ja oleksite nõus magama oma viimased paar tundi siiski autos.”
Hakkame oma asju kokku pakkima ning kolime autosse.
„Ma veel kord vabandan,” on muuseumivalvuri viimased sõnad.
Meie olime ju võõrale territooriumile sissetungijad, miks tema vabandas? Miks ta ei visanud meid lihtsalt välja? Ka meie vabandame.
„Miks sa temaga islandi keeles ei rääkinud?” küsin Valmarilt, kui taas omaette oleme.
„No kui ma oleksin temaga islandi keelt rääkinud, siis oleks ta küsinud, et kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen, ning mina oleksin vastanud, et olen Valmar – Laugari muusikakooli direktor. Siis oleks kahe päeva pärast Põhja-Islandil teada, et muusikakooli juht käib teisel pool saart muuseumis öösiti magamas ega raatsi hotelli minna!”
Magame paar tundi autos ning hakkame liikuma Geysiri juurde. Kuumaveeallikad, mis teatud ajavahemiku järel oma vee taeva poole purskavad, on muljetavaldavad. Neist suurim toimiv – Strokkuri-nimeline kuumaveeallikas – saadab oma vee kuni 30 meetri kõrgusele. Hea on vaadata turiste, kes kogunevad kõik ümber augu, suunavad oma fotoaparaadid objektile ja ootavad. Pursete keskmine intervall on 12 minutit. Kõik tahavad tabada purskehetke ja saada see täies hiilguses oma pildile. Strokkur aga mängib – ajab vee suureks mulliks ning tõmbab seejärel selle mulli jälle maa sisse tagasi. Samal ajal plõksuvad aparaadid ning sähvivad välgud, kuid oodatud purset ei toimu. Nii mitmeid kordi, kuni lõpuks lendab võimas veesammas taevasse, et siis sealt tuule mõjul ümberringi maha plartsatada. Rahvas on pildistamisega nii ametis, et alles siis, kui kuum vesi juba lagipähe hakkab kukkuma, joostakse eemale. Ja nii kestab see geisrite juures päevast päeva ja aastast aastasse. Et Islandil on alati turistide jaoks märgistatud piirid, millest üle astuda ei tohi, pole kuuldavasti olnud ka õnnetusi. 30 meetri pealt alla kukkudes ning tuules pihustudes jõuab vesi juba piisavalt jahtuda ning inimesed sellest põletushaavu ei saa.
Kui oleme ka meie oma pildid teinud, hakkame liikuma Reykjavíki poole, et enne kodulendu külastada veel maailmakuulsat Blue Lagooni.
Paari tunni möödudes olemegi juba Islandi üheks visiitkaardiks kujunenud Blue Lagoonis, kus veedame paar tundi. See kuum lubjarikas vesi teeb naha eriliselt pehmeks ning tekitab hea rammestuse. Turiste liigub laguunis palju, suured bussid muudkui tulevad ja lähevad. Paljud on Islandil lihtsalt vahemaandumise teinud reisijad ning nemad mujale ei jõuagi kui lennujaamast Blue Lagooni ning siis kohe tagasi lennujaama, et istuda järgmisele lennukile.
Kui jõuame Keflavíki lennujaama, teeme viimase ühise pildi ning täname Valmarit meeldiva nädala eest. Kuus tundi hiljem maandume Tallinna lennuväljal ning avastan, et reis Islandile on olnud väga kosutav.
KOLIDA ISLANDILE VÕI MITTE?
Oktoober 2000. Olen tööasjus Aravete kandis ja istun autosse, et hakata Tallinna sõitma. Saan vaevalt paigalt võtta, kui kõrvalistmel olev mobiiltelefon helisema hakkab. Kiri ekraanil teatab, et number on salastatud.
Vastan kõnele: „Jah.”
„No tere, mees! Kas Islandile tööle tuled?” kostab telefonist reibas hääl ning tunnen ära Valmari.
Peatan auto ning väljun ja süütan sigareti. Jutt tundub olevat konkreetne ning mulle väga ootamatu.
„Kuidas siis nii äkki?” küsin kogeledes.
„No mis ta ikka siis nii äkki? Ise ütlesid, et kui kohta pakutakse, siis tuled. Kahe nädala pärast peaksid kohal olema, sest koostan sulle juba tunniplaani,” annab Valmar mulle teada konkreetsed tähtajad – ilma et oleks kuulnud minu jah-sõna.
„Ma pean natuke mõtlema ja kodus aru pidama,” vastan mina ning siis turgatab mulle pähe, et miks ka mitte. Võiks ju minna ja ära proovida – mingi kogemuse ikka saaks.
„Mis sul siin mõelda on, tegutsema peab. Saada mulle enda ning Kaire ja laste kõik andmed, sest pean hakkama asju ajama. Tahan, et kõik paberid oleks korras selleks ajaks, kui tuled,” ütleb Valmar kiirustades ning lisab: „Ah jaa, helistasin juba ka Kairele ja rääkisin talle selle loo ära.”
„Ja mis ta vastas?” küsin mina imestunult, sest mulle tundub kummaline, et enne mu abikaasalt nõu küsitakse.
„Ütles, et kui Tarvo nõus on, las läheb pealegi,” kostab Valmar, lubab järgmisel nädalal täpsemalt tagasi helistada ja lõpetab kõne.
Sõidan Tallinna poole ning mõtlen asja üle järele. Tahan nagu minna ning samas eriti ei taha.
Kodus arutan lühidalt asja läbi ning otsustan minna. Õpetajaamet pole mulle mitte kunagi ahvatlev tundunud, aga olgu siis seekord sedasi.
Umbes nädala pärast heliseb taas telefon.
„No kas oled nüüd asjad kokku pannud? Lennukipilet on juba oktoobri lõpuks ära ostetud,” informeerib mind Valmar ning lisab, et on ise end uues kohas sisse seadnud ning minu tunniplaan olevat juba koolis seinale üles pandud ja õpilased tundvat pidevalt huvi, et millal ma saabun.
„Pea nüüd hoogu – ei tule ma nii vara kuhugi. Pean veel oktoobri viimastel päevadel Saaremaal käima – vana kokkulepitud asi,” proovin olla oma otsuses kindlameelne.
„Olgu. Eks ma vaatan, mis teha annab. Ehk saan lasta lennupiletid ümber vahetada. Kaua sul veel aega vaja on?”
„Kindlasti nädala jagu, sest ma ei saa otsi muidu Eestis kokku tõmmata,” lisan mina ning jään lootma, et mu plaan õnnestub.
Üsna pea heliseb telefon jälle ning kuulen oma rõõmuks, et pilet on vahetatud