toon fotoaparaadi. Siit saab superlaheda pildi. Lehmad Põhjamere kaldal,” ütleb Kaire ja läheb tagasi auto poole.
„Misasja need lehmad siin teevad? Siin pole neil ju mitte midagi süüa?” küsib Raivo abikaasa Aule.
„Võib-olla Islandi lehmad söövadki kive ja liiva,” kostan seepeale mina ja jään vaatama seda kummalist pilti. Kari lehmi seisab ookeani kaldal, süsimusta liiva sees, lehmad vaatavad meid justkui sissetungijaid ning poseerivad fotograafile.
Rand on täis teokarpe ja molluskeid. Lained murduvad vahetult enne kallast ning lendavad siis mürina saatel musta liivaga rannale. Igasugust sodi on kaldale uhutud tonnide viisi. Lisaks on siin ka korralikku palkmaterjali.
„Need on kas merel laevadelt maha kukkunud või siis Venemaalt parvedelt lahti pääsenud palgid,” selgitab Valmar puidu olemasolu rannas.
„Ikka on islandlastel kõik hästi. Kui omal metsa ei kasva, siis saadab meri palkmaterjali randa,” ei suuda ma ära imestada.
„Muuseas, Húsavíkis on Norðursiglingu kontorihoone ja kõrts nimega Gamli Bauk ehitatud tervenisti merelt tulnud puidust,” ütleb Valmar vaalavaatlusfirma kontorihoone kohta ning lisab, et unustas seda meile enne rääkida – siis, kui me seal majas kohvi jõime.
See oli väga ilus kolmeosaline maja, millel osaliselt ka kaks korrust. Imestan omaette, kuivõrd palju palke meri on randa toonud…
„Ja Kirde-Islandil tean ma isegi ühte talu mere kaldal, kus peremees on saekaatri rajanud, sest merelt tuleb alalõpmata palki, ole vaid mees ja korja kokku,” jätkab Valmar oma imelugusid Islandist.
Järsku hakkab Raivo pükse maha ajama ning särki seljast võtma.
„Kas nii palav hakkas? Väljas pole ju teab mis soe ning ka päike juba loojumas,” küsib Kaire.
„Kui ma juba kord Põhja-Jäämere ääres olen, siis pean ma siin ka ujumas käima.”
„Kuule, mõtle ikka enne, vesi on maksimaalselt ehk 8–9 kraadi!”
„No mis sellest – korraks sisse ja kohe välja ning siis on asi vähemalt tehtud. Sina, Nõmm, võta kaamera, muidu keegi pärast ei usu.”
Võtan ruttu kaamera ning hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja mina proovin pilti teravustada.
„Kurat, siin pole ju põhja olemaski!” hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole… Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru – mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud.
Raivo tuleb veest välja ja väriseb natuke, kuid on ise väga rahul.
„Olgu, hakkame nüüd kodu poole sõitma, homme kah kiire päev,” kuulutab Valmar tänase ekskursioonipäeva lõppenuks.
Samal õhtul pakime asjad kokku ning sätime end kolmepäevasele reisile, mis peaks toimuma mööda idafjorde ja piki lõunakallast Reykjavíki poole, et sinna jõudes asuda taas koduteele. Otsustame ööbida telgis, sest tipphooajal on ööbimine hotellides väga kallis (kahekohalise toa eest umbes 2500 kuni 3000 Eesti krooni). Seepärast käib Valmar veel oma sõbra Addi juures ning laenab meile suure telgi.
Stardime varakult, sest plaan on esimesel päeval läbida umbes 300 kilomeetrit ning soov vaadata teel kõike, mis vähegi ilus ja huvitav. Tundub aga, et Islandil on vaja kaheksat silma või pidevalt pöörlevat pead, sest nagu midagi vaatama jääd, nii magad teisel pool oleva vaatamisväärsuse maha. Ilmselt peame omavahel kokku leppima, et igaüks kiikab ühte ilmakaarde ning hiljem jutustame üksteisele nähtut.
Näeme tohutuid kivivälju, mis ulatuvad silmapiirini välja.
„Selline tunne, nagu oleks kuu peale sattunud,” avastavad naised ja paluvad peatuda, et teha pilt kuul käimisest.
„See ongi maakeral kõige enam kuu pinnaga sarnanev koht – ega muidu oleks Armstrong ja muud ameeriklased enne esimest kuureisi siin treeningutel käinud!” selgitab meie teejuht Valmar.
Esimene suurem linn, kuhu jõuame, on meie stardikohast 200 kilomeetri kaugusel ning selle nimi on Egilsstaðir. Mulle meenub Mývatnist läbi sõites nähtud liiklusmärk, mis viitas järgmisele bensiinijaamale 160 kilomeetri pärast.
„Islandil liikudes on kasulik alati hoida bensiinipaak võimalikult täis, sest vahemaad tanklate vahel on üsna pikad ja talvel kusagil asustamata kohas lumme kinni jäädes on ellujäämise võimalused igatahes paremad, kui paak on bensiini täis,” selgitab Valmar.
Pärast kerget kehakinnitust bensiinijaama kohvikus hakkame kohe edasi sõitma, sest päikeseloojangu järel pimeneb kiiresti. „Ei tea, kas peaks hakkama telkimiskohta otsima?” küsib Kaire ning saab jaatava vastuse.
Sõidame veel kümneid kilomeetreid, enne kui tee ääres on telkimisplatsile viitav märk. Viidete järgi orienteerudes jõuame lõpuks parklasse. Võtame autost telgi ning asume seda muru peale üles sättima. Pimeduse tõttu ei seleta silm eriti midagi ning suure vaevaga saame telgi püsti. Otsustame enne magamaminekut vaadata veel öötaevas helendavaid rohelisi virmalisi. See on ilus vaatepilt.
Hommikul ärkame selle peale, et päikesekiired kuumutavad läbi telgi ega lase enam korralikult magada. Telgist väljudes näen, et oleme selles telklas ainsad ööbijad olnud ja looduslikult on koht telkla jaoks superilus. Ühel pool mäed, mille veerul söövad lambad, teisel pool org ja otse meie ees väike järv. Tõeline üllatus on aga pesema minnes. Avalik tualett on nii puhas nagu viietärnihotellis. Selles on soe vesi, tualettpaber ning isegi hambaloputusvedelik. Ja seda tavalisel telkimisplatsil, mitte motellis või kämpingus.
„Kui Eestis oleks kuskil metsaveerel selline telkimiskoht, siis sealses WC-s ei oleks kindlasti paberit ega suuvett,” ütlen Valmarile ning kuulen vastuseks, et Islandil on see igal pool niimoodi.
„No meil oleks peldikupaberi rull esimene asi, mis jalad alla võtaks ja kaoks,” vastan mina ning kujutan seda piltlikult endale ette.
Asume jälle teele. Läbime hulga kilomeetreid ning jõuame lõpuks liustiku äärde. Vatnajökull on Euroopa suurim liustik. Kuni kilomeetripaksune jää, mis laiub 8000-ruutkilomeetrisel alal, on tõeliselt võimas. Liustikujärv asub otse maantee ääres. Siin hulbivad liustikukeelelt lahti murdunud suured jääpangad, et suunduda siis vaikselt sulades mere poole.
Sel hetkel tunnen, et olen kohas, kuhu oma elus tahan kindlasti veel tagasi tulla.
Ilm on päikesepaisteline ja sooja on 18 kraadi. Jalas on mul lühikesed püksid ning seljas T-särk. Ma seisan sedasi suviselt riietatuna jääpankade kõrval – kusjuures seda jääd on umbes 3000 kuupkilomeetrit.
Olles talletanud oma mälusse kogu selle vapustava vaatepildi ja teinud hulga fotosid, asume jälle teele. Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka me minema paadimatkale jäämägede vahele, kuigi oleks see kindlasti väga põnev.
„Õhtuks peame jõudma Gullfossi juurde ja soovitavalt enne pimedat, sest muidu me ei näe kuhugi telki püsti panna,” annab Valmar meile edasisest plaanist teada. Sõidame sel päeval mitusada kilomeetrit, kuid ikkagi ei jõua me soovitud ajal sihtkohta. Ilm on keeranud väga tuuliseks ja sajab tugevat vihma. Pilved on madalal ja hiline õhtu juba käes, nii et ilma autovalguseta ei näeks mitte midagi.
„Kas Islandil vihm millalgi otse ka alla sajab?” küsin mina, sest see lendab kord vasakult paremale, siis paremalt vasakule.
„Võib juhtuda mõnikord küll, et sajab ka otse alla, aga harva,” vastab Valmar ja vaatab pimeduses pingsalt aknast välja, et leida kohta, kuhu telk panna.
„No kurat, mina küll ei tea, kuhu me selle telgi täna pistame, pärast tuleb tuuleiil või mingi mudavool ja viib meid kusagilt kaldast alla!” ütleb ta ning otsustab, et sõidame Gullfossi juurde parklasse ning magame kas või autos, sest Islandil ei või