ananassid on vaid osa kilomeetrite kaupa kõrgmägede taustal laiuvast Pace’ide taimelavast, mida ääristavad rohtu söövad pleekinudbeežid lehmad ja väiksekasvulised lapilised hobused.
Ilm on ülisoe ja päikeseline, kui üks päev välja arvata. Tol päeval keerutab tuul mägedest pilved ja vihmaga ei saa teha muud kui ananasse korjata või ligaseid arbuuse lindilt püüda, üritades hoiduda neid lõhkumast. Märg arbuus lõhkeb raksuga, misjärel on kogu pooletonnine papist kastitäis punast mahlast sodi täis – vihmaveega segunedes muudab see kogu meie jalgealuse ühtlaseks punaseks ligaks… Kuid järgmisel päeval tuleb päike taas välja ja meil tuleb kaotatud päev tagasi teha. Higistame ja korjame ananasse varahommikust kuni öö tulekuni.
Elu läheb iga päevaga järjest kuumemaks, suvi saabub. Kohalikud räägivad, et detsembriks on vihmad-tormid sagedased ja vihmade järel tuleb eriti kuum periood, päeval kuni 50 ja öösel kuni 30 kraadi. Praegu on aga alles oktoober, suve algus. (Jah, see võtab tõesti hulk aega, et harjuda vastupidise aastaajandusega: kui Eestis kevad, siis Aussis sügis, Eesti jõulude ajal on siin südasuvi jne.) Alles lõppes siin kevadine istutushooaeg ning kogu taimekrempel valmib hämmastava kiirusega – Austraalia pinnas olla üks maailma viljakamaid. Kahjuks saabub enamiku kiviliste nagu virsikute, aprikooside ja mangode noppeaeg südasuvel, siis, kui siit ilmselt juba läinud oleme, vähemasti nii me Lanaga arutame. Ega mul selle üle väga kurb meel polegi, sest kuuldavasti söövitab mangopuumahl teravalt nahka.
Kõige harjumatum on mulle leitsak. Keskpäevakuumuse tõttu teemegi tavaliselt raskema töö ära hommikutundidel. Pärastlõunal viskab kraadiklaas mõnel päeval kuni 40 kraadini. Selleks ajaks jäetakse kergemad ülesanded nagu noppida kirsstomateid peenardelt või meloneid põllult.
Peaaegu mitte kunagi ei võta me õhtupoolikul ette kõige hullemat tööd: saada teise aasta ananassid kätte rinnuni padrikust, mis aasta tagasi kujutas endast viisakat ühtlaste sirgete vagudega põlvini ananassitaimede põldu.
Sa praktiliselt ripud aeglaselt edasi liikuva traktori külge kinnitatud lindi turvaääre küljes ja teed kätega (vahel ka jalgadega!) ujumisliigutusi. Samal ajal tuleb ananassid korralikult lindi peale pesadesse asetada. Lint liigutab ananassid põllu serva, kust need pehmelt lindi otsast kasti kukuvad. Asi oleks naljakas, kui see töö poleks nii paganama kurnav. Ühe käe ja kogu kehamassiga üritad endale võsastikus teed lahti lükata ja samal ajal krabad teisega ananasse. Taimedest huugab kuumust veelgi juurde ja silmad-suu on tolmu täis. Kuid aega nägu puhastada ei jää, sest linti edasi vedav traktor ei oota! „Ega siin saa teistest nõrgem olla!” ägan mõttes, poole silmaga kõrval puhkivaid kogenud kalu Bobi ja Debrah’t piiludes.
„Tead, ma tõesti ei taha seda tööd enam teha,” ohkab Lana mõni päev hiljem, nutuvõru suu ümber, kui pooletunnise „tihnikusupluse” järel lõunale suundume. Mis mulle rinnuni, see Lanale üle pea. Olen isegi üllatunud, et ta on kaks nädalat põllul nii kindlameelselt vastu pidanud. Ma ise 20-aastasena oleksin ammu niisuguselt orjatöölt kadunud! Aga olen ju 27 ja oma meelest juba karastunud keskealine.
Edaspidi üritan Lanale oma kastiladujavahetused anda (seda lihtsamat tööd lubatakse teha naistel, kordamööda ja kahekaupa), kui me teise aasta taimedega töötama peame.
Tööpäeva lõpetab tavaliselt koristamine – pirakate harjadega tuleb lükata traktorite ja rekkade sisse toodud tolm välja hiiglasliku tsehhi tsementpõrandailt (sealtsamast, kus nurgas me esimestel öödel magamiskotis suikusime). Tolmu jagub siinkandis lõputult, see huugab üles kuivade põldudelt ja kruusateedelt. Mustust toovad sisse nii traktorid kui kauba järele saabuvad rekkad.
Olgu pooleli mis tahes ülesanne – punkt kell pool kuus õhtul kukub tööriist igaühe peost. Homme on jälle päev, küll siis jätkame! Austraallased oskavad vabast ajast lugu pidada. Kui sa tööle ei taha minna, siis helista hommikul ja ütle, et võtad sicky ehk haiguspäeva. Rohkem küsimusi ei esitata ja keegi pole su peale kuri. Aga selle päeva eest sa muidugi palka ei saa.
Paaril õhtul nädalas, kui väsimus lubab, läheme linna peale ehk 50 kilomeetri kaugusele Townsville’i. Õhtune viis pärast tööd farmist linna saada on lihtsamast lihtsam: kõnnime sada meetrit tee äärde ning tõstame käe.
Enamjaolt võtavad meid peale külast kiirteele keeravad kohalikud, kes pole veel jõudnud gaasi põhja suruda. Sõidab näiteks õhtul linna haltuurat tegema ehk kööki ehitama kauboimütsiga üliaeglaselt ja arusaamatus murrakus kõnelev puusepp, ühest kõrvast kurt. Iga ta lauset tuleb kaks korda üle küsida.
„Wanna jon?” venitab ta. (Seda võiks tõlkida umbes nagu „Tahad džonni?”)
„Misasja?” ei taipa meie.
„Kas marihuaanat tahate, noh!?” paneb puusepp otse.
„Ei, meie ei suitseta!” tõrjub Lana kiirelt. Nagu peatselt kohalikelt sõpradelt kuuleme, on siinsed viljakad põllud ka illegaalse kanepikasvatuse poolest kuulsad.
Teisel õhtul võtab meid auto peale 26-aastane ehitaja Mark, kes kiirelt oma elust ülevaate annab.
Ta töötab kuus päeva nädalas: vähem pole võimalik, sest on tüüpiline austraallane, nii ka Mark, sidunud end majalaenuga. Markil on pikaajalisem eesmärk. Järgmisel või ülejärgmisel aastal sõidab ta Venemaale ja võtab sealt vene naise, nagu paljud siinkandi mehed teevad. „90 % normaalsetest Austraalia naistest on hõivatud; ja vallalised on haiged nõiad!” kurvastab Mark.
Ma vihjan, et Lana kodukeeleks on ka vene keel, mispeale Mark veelgi erutatumalt vene naiste stiilitunnet ja koduarmastust kiitma asub, Lana aga punastama hakkab.
„Veel aasta tagasi olin ühe siinse nõiaga kihlatud ja me valmistusime poja sünniks,” kirjeldab Mark. Ta tühistas kihluse, kui kuulis tulevase kõrvalehüppest. Temake abiellus kõrvalehüppega, Mark lasi aga vastsündinule teha veretesti ning selgus, et laps on ikkagi tema jagu. Nüüd on Markil pooleli kohtuprotsess, ta küsib poeg Ryanile võrdset hooldusõigust. Üks nädal olgu poeg tema juures ja üks nädal eksnõia kasvatada. Teoreetiliselt on see lihtne, sest mõlemad elavad Rollingstone’is, väikeses külakeses. Praegu näeb Mark poega kord nädalas.
„Austraalia meestel on siinsete naistega väga raske elu,” kurdab Mark. „Kui naine on pool aastat mehe juures elanud – pange tähele, isegi mitte abielus, vaid niisama elanud –, siis ta võib seadusega endale taotleda poole mehe kinnisvarast. Va eksnõid üritas seda ka, aga ta kõrvalehüppe tõttu oli vandekohus minu poolt.”
Armastus tööpostil
Meie farmi töölistuumik on hästi kindel: kuuekümnendates eluaastates alati naerda puhkiv ja roppe nalju loopiv abielupaar Bob ja Debrah on kogu oma elu põllutööle pühendanud.
Nad tiirutasid mööda Austraaliat picking season’ite ehk viljade valmimise aegadele järele, kuni ostsid Townsville’i lähedal Rollingstone’i külakeses maja ja kinnitasid kanda. Bobi ja Debrah’ kaks tütart koos oma nelja pisijõnglasega elavad samuti siinkandis.
Algul olen ma vaimustunud, kui lahke meie farmirahvas on. Lana omakorda on veendunud, et Debrah on paras uss ja teiste asjades sorkija. Kahtlustangi, et pisikese tõmmutari Lana juuresolekul tunnevad kohalikud end palju vabamalt kui minuga, pika põhjamaalasega.
Abielupaar on farmile igatahes tõsine väärtus, eriti Bob, kes rügab kahe mehe eest tööd teha. Kuid mõnel nädalal jäävad ta naljad järjest vaiksemaks ja mees muutub aina süngemaks. Järgmisel päeval Bob ootamatult tööle ei ilmu. See on meie bossidele paras löök, sest igapäevased tellimused tuleb täis korjata, kõik tööliskäed on üle loetud.
Kuid peremees lööb sel puhul vaid ohates käega. Räägitakse, et kord ehitusel saanud Bob telliskiviga vastu pead, jäänud imekombel ellu ja kannatab vahetevahel tohutute peavalude käes. Räägitakse ka, et talle meeldib õlut juua, kohe mehemoodi, kannude kaupa! Tea siis, kust see tõde läheb.
Debrah oma mehe puudumisi kunagi ei kommenteeri. Läheb mõni päev mööda ning Bob on tagasi, nagu poleks midagi juhtunud.