all. Ametlikult oleme farmis võrdsetel tasanditel juhutöölised.
Donna läks Austraaliast aastaks tööle ühte Iirimaa hotelli, seal noored kohtusidki. Carlil oli tol ajal teine tüdruk, kuid Donna olevat Iirimaal olnud nõnda üksik. Carl kutsus ta enda poole jõulusid veetma ja sealt nende armulugu alguse sai, nagu Donna rääkida armastab.
Carl on otsustanud, et jääb elama Donna kodumaale. „Kas sa tõesti pead?” ohanud ta ema, nagu seda ohkavad kõigi meie, rännumeeste emad ühel hetkel erinevates keeltes. „Jah,” vastas Carl tõsiselt. Nagu me ikka vastame.
Kas sellest, et iirlasi ja eestlasi loetakse üpris sarnasteks rahvusteks või mis, aga mul tekib kinnisevõitu ja konkreetsesõnalise Carliga kohe lihtne klapp. Kuid mida edasi, seda sagedamini jookseb must kass minu ja Carli pruudi Donna vahelt läbi.
Kuna Donna räägib veatut inglise keelt, peab ta end ajutistest välismaist päritolu töölistest selgelt paremaks ega vaevu seda ka varjama. „Eeri, tee seda, mine sinna, tõsta toda, Eeri, pliis!” käsutab ta rõhutatult kõva häälega aeglases keeles mind. „Aitäh, Donna!” vastan talle sama rõhutatult viisakalt. No miks peab üks inimene iga lause juures pöörduma nime pidi, mida ta isegi normaalselt hääldada ei ürita!? Sest Airi asemel nimetab ta mind kangekaelselt Eeriks.
Et Donna on pisike ja kleenuke, on heasüdamlikel omanikel temast ilmselgelt hale. Kui mina hakkan oma raske tööga harjuma ja jaksan selle kõrvalt juba ringi vahtida (see hakkab juhtuma teise nädala lõpuks), siis märkan, et vaikival kokkuleppel teeb Donna nädalas umbes poole vähem tööd kui meie. (Kuigi, nagu me kõik teame, saab paarike meist kõrgemat palka, kuna nad on pikemalt farmis olnud!) Igal võimalikul juhul pannakse teda varjulise katusega traktori- ja autojuhiks, samal ajal kui ülejäänud, hing niidiga kaelas, palava päikese all kümnekiloseid arbuusipalle lindi peale vinnavad.
Mõlemad, nii Donna kui Carl, tegid varem kontoritööd ning tahavad nüüd aastaga Austraaliale autoga ringi peale teha ja farmides reisiraha juurde teenida. Pace’ide koht on nende meelest üks parimaid, nad on siia ootamatult pikaks paigale jäänud. Pace’idele nad meeldivad ning neid kutsutakse reedeti lausa kohalikku kõrtsu suguvõsa pidulikule õhtusöögile. Nad on „ringi sisse arvatud”.
Kuid ega ma kurda. Harjutan tublilt, kuidas keelde hammustada. Kui enam ei jaksa, siis viskan Lanaga eesti keeles Donna üle viltust villast. Adun kahjurõõmsalt, et Donna tahab aru saada, kuid tõlget küsida ei julge.
Veel käivad farmi tööle vallalised noorsandid Micky ja Mecka. Nende vanemad elavad kohe kõrval Rollingstone’i külas. Hämmastavalt ühtmoodi tagasihoidlikud tüübid on farmi aastateks pidama jäänud.
Üks maailma malbemaid mehi, 30ndates Mecka, näeb välja, nagu oleks ta 50. Ta võtab rahusteid ega taha teha advokaaditööd nagu ülejäänud suguvõsa. Räägitakse, et linnas pööraks ta ära, ning nii rabab ta oma tervise ja hingeselguse huvides maal.
Mecka kentsakas tähelepanelikkus ajab mind vahel kurjaks, sest mees on vist minust sisse võetud – igatahes tahab ta kangesti lisaks oma tööle ka minu jao ära teha. Näiteks tüüpiline olukord kõrvitsapõllul: ma suisa põgenen ta eest, katsudes mitte kõrvuti traktori lindi taga vagudel töötada. „Lana! Vahetame!” sisistan meeleheitlikke märguandeid viimasel minutil enne töölehakkamist, kui tüüp jällegi mu kõrval stardivalmilt kindaid klopib. Vahel läheb mu viimase hetke vahetus õnneks, vahel aga jään Mecka pealetükkiva abivalmiduse küüsi. „Ma jaksan küll,” veenan teda, kuid ega sellest piisa.
Ta triblab oma ja minu vagude vahel vilkalt ringi nagu korvpallis. Enne, kui jõuan isegi kummarduda, ronivad otse mu ees pesitsevad kolm ümarat kõrvitsapoissi kolm-kaks-kolm! lindi peal üles traktorikasti Bobi kätte. Ja kui väiksema alles jäänud kõrvitsa järele kummardun, haarab ta mul käest: „Ära seda lõika, sel on laik küljes!” No kuidas ma saan niimoodi tööd teha?! „Oeh!!!” reastan mõttes rammusaid sõnu ritta.
Mecka ohkab samal ajal häälekalt, kurvalt ja andumusega: „Oeh!” Ta vaatab tähelepanelikult, kuidas ma oma kummikutega salajuurika otsa komistan, ja haarab mul taas varrukast: „Vaata ette!” Pulbitsen võimetust vihast. Aga mind vist vallandataks, kui ma sellele kõhetule tüütule sellile vastu vahtimist virutaksin?
Lahendus saabub ootamatult ühel õhtupoolikul. Ei, selleks pole uus ja nägusam tüdruk, nagu kindlasti pakute.
Me ronime tol õhtupoolikul kolm numbrit suuremate raskete põlvini kummikute kolinal tagasi villisesse, et pärastlõunaseks pooletunniseks pausiks põllult köögi juurde vurada. Tööliste vedamiseks kohendatud uks käib kinni masina tagaotsast. Mahume sisse istuma isegi kümnekesi, näod vastamisi ja seljad vastu külgaknaid.
Viimane tõmbab ukse kinni. Sedakorda siis mina.
Prauhti!
Minu vastas istuv Mecka ei ütle sõnagi. Kuid ta on kuidagi kummaliselt vaikne, huuled kõverdunud valugrimassiks. Mehe nägu läheb järjest valgemaks. Ta käsi jääbki õhku rippu, sest…
„Mecka, su näpud on ju ukse vahel kinni!?!” röögatan ma, nagu see poleks niigi ilmselge. Mees, nagu ikka, tahtis mind aidata ja tiris omalt poolt ust kinni ülevalt servast!
Vist me kõigi kujutlusse kerkib võigas pilt, kuidas nelja näpu otsad kohe Austraaliamaa punasesse põllumulda pudenevad.
Oleme õudusest kangestunud. Kuni juhiistmelt hüppab välja peremees Robert, tõmbab ukse lahti ja uurib asjalikult Mecka sõrmi. Need on vähemalt käe küljes kinni! „Proovi, kas saad liigutada!” käsib Robert. Hetk ootusärevust – ja sõrmed liiguvadki.
Meckal on vedanud. Mingi ime läbi ei lähe näpud isegi paiste ja võtavad külge ainult paar sinist plekki. Aastatepikkused farmitööd on meeste käed karmiks teinud.
Seda lugu levitavad Bob ja Debrah kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad. Domineerivad kaks momenti: esiteks, et Mecka kannatas vaikides ega öelnud sõnagi, endal näpud ukse vahel. Teiseks, et paanikas Airi kordas ust avades üha uuesti „fakk, fakk, fakk”, nii et Airi on ära aussistunud… Väidetavalt ütles ka beebi-Bob omal ajal esimese sõnana „fakk”, mitte „ema”.
Veel tükk aega hiljem heidab Bob Mecka sõrmede ja armuvalu teemal segasevõitu nalja. „Mu tunne on nii kuum, et põletab näpuotsteni!” lärmab ta tähendusrikkalt. Või siis huilgab: „Arm ravib kõik haavad, eks ole ju, Mecka!” Mecka, nagu ikka, naeratab selle peale häbelikult ja andestavalt.
Kuid minu aitamise soov kahaneb Meckal edaspidi tuntavalt.
Mecka lahutamatu kaaslane, 20-aastane Micky pole veel jõudnud maailma näha ja eriti ei kipu ka. Aborigeeni ja valge järeltulijana räägib ta nii segases ja kiires, lauseid üheks pikaks ühtlaseks joruks kokkusulatavas keeles, et isegi farmirahvas näeb vaeva temast arusaamisel.
Micky uhkeim varandus on tulipunane moodne ja läikiv pikap. Kaks korda nädalas sõidab ta pärast pikka ja väsitavat päeva linna, et jõusaalis keha trimmida. See on ka võimalus Lanale silma visata, sest isegi pime näeb, kui väga Lana itsitamine ja nalja pärast koketeerimine Mickyle korda läheb.
„Ma lähen täna trenni, kas tahad minuga linna kaasa sõita ja pärast tagasi?” ligineb ta teisipäeva õhtupoolikuti Lanale.
„Tahaks küll, kas Airi võib kaasa tulla?” pärib Lana vastu.
„Kahjuks on mu autos ainult kaks kohta!” vastab Micky kiirelt.
Vahel me ikka läheme, kõik koos, neljakesi. Micky uhkele, ühegi tolmukübeme ja kriibuta pikapile järgnemas Mecka päevinäinud hall, kopihaisune, samuti kastiga kaheistmeline pikap. Niisuguseid avatud kastidega masinaid Euroopa eriti ei tunne, kuid Austraalia maapiirkondades on need väga moes. Seal veetakse kõike: toiduvarusid, põllumasinaid, koeri. Jah, ka kiirteel on suured koerad aheldatud juhi selja taha kasti külge ketti. Vahel näed linna peal mõnd peni kurvalt ja seosetult ringi lippamas. Üsna tõenäoliselt on ta lahtisest kastist plehku pannud ega tea, millises suunas peremees asub.
Et