kerge lahingus. Brüsselis jalutasin läbi öise pargi, nagu läheksin külmkapist mineraalvett tooma. Ja ei juhtunudki minuga, ptüi-ptüi-ptüi, mitte midagi kohutavat nende tublide päeva- ja öötundide jooksul, mis ma tolles natuke suures ja ivake kõledas linnas ringi patseerisin. Eestis oli mind kogu ettevaatuse juures korra röövitud ja korra niisama kolki antud. Vägivalda ning kahtlaseid olukordi Brüsselis jätkus, ent tunne, et just mina olen Läänes oht ja mitte Lääs mulle, pole kadunud, ehkki ajapikku olen ettevaatlikumaks muutunud.
FRANKOFOONID JA FLAAMID
Esimene belgaste kannatuste allikas, mille ära nägin, on sügavalt olemuslik. Belglastega on nimelt sihuke jama, et neid pole tegelikult olemas.
Belgia on võrdlemisi kunstlik moodustis 19. sajandi esimesest poolest. Belgia riik haarab osaliselt hollandi/flaami keeleala ning prantsuse keelele üle läinud valloonide ala. Flaamid ja frankofoonid niisiis, pluss saksakeelne vähemus Saksa piiri ääres. Kongo, Maroko, ibero-, italo- ja muud vähemused mõistagi otsa, aga neil pole ametlikku omavalitsust.
Flaamide ja valloonide omavalitsuse alad on üpris selgelt piiritletud. Nii-öelda flaami pealinn on Antwerpen (prantsuspäraselt Anvers), valloonide tähtsaimad kantsid on Liège (flaami keeles Luik) ja Charleroi. Flaamid on rikkad, valloonid vaesed. Flandrias on teed paremas korras, keskmine palk kõrgem, kuritegevust vähem, haridussüsteem toimib paremini. Kui Belgia, näituseks, esitab oma õpilaste tulemused matemaatiliste oskuste üle-euroopalisel hindamisel, jäetakse Valloonia tulemused targu välja.
Muidugi kaldusin ma esialgu flaamide poole – meenutas ju nende olukord seda, mis Eestis oleks praegu, kui Nõukogude Liit poleks kokku kukkunud. Pealinn Tallinn oleks venekeelne, nõnda kui prantsuse keel on Brüsseli lingua franca. Nagu asjad elus ikka, polnud lood nii lihtsad. Pealegi pole valloonid mingid Belgia valitsejad olnud; prantsuse keel on Brüsseli-keskse Belgia juhtivaks keeleks kerkinud omasoodu, muuhulgas võtsid selle üle flaami ülikud ise, et eristuda maakeelsest lihtrahvast.
Belgia kodanike aastakümneid vana lemmikmäng on „lahutan ära!”. Teate küll, nagu mõnedel abielupaaridel, kes aina kaklevad, lubavad vastastikku kohe lahutuse avalduse sisse anda, ja jätkavad seda hõbe-, kuld- ja briljantpulmadeni, kuni üks osapooltest enam ei mäleta, millest ta rääkima pidi ja teisele ei meenu, keda ta tahtiski sõimata.
Ka sel ajal, kui mina Belgias elasin, oli riik kuude kaupa ilma valitsuseta. Igapäevaelus see kuskilt otsast välja ei paistnud. Tegelikult elavad flaamid ja frankofoonid niikuinii kumbki oma elu ja ainus asi, mis neid koos hoiab, on Brüssel. Flaamid jälestavad kuritegelikku, proletaarset, kosmopoliitset Brüsselit, aga kuna sealt käib päris palju raha läbi ning et tegu on omamoodi sümboliga, ei taha nad seda käest anda. Frankofoonide tunded Brüsseli suhtes on ligilähedased. Brüsseli elanikud pole aga õieti ei flaamid ega valloonid, vaid brüssellased. Brüssel toimib de facto linnriigina. Brüssel on nagu Belgia täiskasvanud laps, kes lahutuse korral ei taha ei isa ega ema juurde kolida, vaid jätkata juba ammu iseseisvaks muutunud elu.
Kui vene ajal olid Eestis sõbralikult sama tahvli peal eestija venekeelne tänavanimi, siis Belgias on keelepiirkondade eraldamine nõnda vihane, et kohe, kui algab flaami ala, ilmub teeviitadele prantsuskeelse Liège’i asemel linna flaamikeelne nimi Luik ning saksakeelsel alal omakorda Lüttich. Teetähised sõltuvad rangelt sellest, millise omavalitsuse territooriumil viibitakse. Püüa siis, läbisõitev välismaalane, aru saada, kuhu sõidad.
Brüssel on prantsuse keeles Bruxelles ja flaami keeles Brussel. Nendest saab vähemalt aru. Muuseas, prantslased hääldavad Belgia pealinna nime „brüksell” ja prantsuskeelsed belglased „brüssell”. Kasutan järgnevalt vastavalt vajadusele kas mõlemas keeles kohanime või siis seda, mis mulle suupärasem tundub ja mida minu tutvuskond rohkem kasutas. Europealinna enda kohta on õnneks eestikeelne variant olemas. Juhtumisi kattub see saksakeelse nimega. Brüssel.
LÜHIKE PRANTSUSE KEELE ÕPETUS
Minu prantsuse keele oskus oli Belgiasse saabudes nullilähedane.
Ehkki eurosüsteemi töötajate abikaasadele olid ette nähtud tasuta keelekursused, ei laienenud see õigus prantsuse keele peale. Ja ma olin liiga laisk ja ihne, et tasulisse keeltekooli minna. Õppisin hoopis poolteist aastat Euroopa Liidu maksumaksja kulul soome keelt. Just-just, õppisin Brüsselis soome keelt. Väga hästi hakkas külge. Ärge küsige, miks ma flaami keelt ei valinud, ehkki esiotsa sain flaamikeelsetest ajalehtedest palju paremini aru kui prantsuse keelest. Ju ma suhtusin algusest peale emigratsiooni kui ajutisse nähtusesse.
Ega prantsuse keel minust sellegipoolest mööda läinud. Kõigest poole aasta järel kõnelesin sama vabalt ja valesti, kui mõni Kihnu Jõnni andekam madrus võis parleerida.
Tänuväärseks õppematerjaliks sai näiteks ukseaugust sissepotsatav reklaamipahn, mis normaalolukorras oleks otse prügikasti rännanud. Kodumasinad on mul prantsuse keeles päris kenasti selged. Ajapikku õppisin ka lihtsamaid lauseid valesti, kuid arusaadavalt moodustama. Pole ju mingi imekeelega tegu, tavaline indoeuroopa mulin, milles palju nii-öelda rahvusvahelisi ehk inglise keele kaudu mõistetavaid sõnu. Pealegi on mulle prantsuse keel kõlaliselt alati meeldinud.
Ma ei ole kitsi mees ning jagan järgnevas kolmes peatükis kõige tähtsamaid prantsuse keele teadmisi ka lugupeetud lugejaga.
Leçon 1
Kõige ilusam arv prantsuse keeles on dix-huit (18), hääldatakse „tiss-vitt”. Paremuselt järgmised on dix (10), mida loetakse „tiss”, ning huit (8), mida loetakse „vitt”.
Leçon 2
Kui prantslased kuhugi hiljaks hakkavad jääma, näituseks bussi peale, siis nad pistavad jooksu, öeldes olukorra kirjelduseks ja närvide rahustuseks: „Vitt-vitt-vitt!” See on prantsuse keele kirjapildis vite, mis eesti keeli tähendab „kiiresti”.
Leçon 3
Kui keegi kuhugi liiga kiiresti liigub, peatab politseinik ta kinni ja ütleb pead vangutades midagi, mis võib eestlase kõrvale kõlada kui „tropp vitt!”. Kirjapildis on see õigupoolest „trop vite!” ning korrektne hääldus kõlab „troo vitt”.
HAAGISMEHED
Ma olin tüüpiline Brüsseli haagismees. Magasin, kaua tahtsin. Jalutasin, kus tahtsin. Tegin süüa, nagu ma ikka olin teinud. Kulutasin tunde kaupluses parimat hinna ja kvaliteedi suhet kaaludes.
Püüdsin tekitada tutvuskonda ning sirvisin tööpakkumisi. Saatsin mitmesse kohta CV, aga ei saanud tavaliselt üldse vastust. Kes mind ikka tahtis, kohalike keelte oskuseta ebamäärase töökogemusega tegelast.
Sõpradest oli kange puudus, kuid seda kompenseeris natuke Eestist ja mingis mõttes kogu maailmast eemal viibimise tunne. Kerge, nagu trossidest pääsenud kuumaõhupall. Alguses on väga tore lennelda, ent mingil hetkel tahaks ikkagi ankrusse heita – inimene juba on selline, ei saa ikketa hakkama. Õnneks olen tänapäevase põhjamaise mõtlemisega mees, sestap ei ärritanud mind naise palgast elamine. Enne Brüsselit oli tema minu kulul elanud, nüüd oli siis teistpidi. Tiimitöö.
Mu naisele korraldati sisseelamisüritusi, kus ta sai tuttavaks teiste värskelt Euroopa Komisjoni ja teistesse asutustesse tööle asunud inimestega. Käisin mitmel üritusejärgsel tähistamisel kaasas, kuid need olid hoopis teist tüüpi inimesed. Naistega sai veel kuidagi juttu ajada, aga euroametnikest meesterahvastega, kes ette juhtusid, puudus mul igasugune puutepunkt. Naised on niikuinii pisut teiselt planeedilt. Kui meesterahval on naistega suhtlemine üldise vilumusena korra käppa saadud, ei takista erinevad huvid ja ellusuhtumine kontakti loomist ükskõik millise Naiste Planeedi tulnukaga.
Heteromeeste vahel peaaegu puudub universaalse meesmees-suhtluse sõnavara ja teema arendamise viis. Kui mul pole teise meesterahvaga millestki konkreetsest rääkida, siis nii ongi. Küllap on naistel sookaaslastega sama lugu. Isegi hundikarja juhtisane talub karjas teisi isaseid. Ainult emaste seltskonnast ei piisa, ehkki see pakub ihulist ja vaimset rahuldust. Isahunt vajab jahiseltsilisi.
Miskipärast