et nad oleksid belglastest laisemad või lollimad olnud – neid lihtsalt ei usaldatud: nad ei osanud keelt, neil polnud sidemeid. Nagu minulgi, ainult selle vahega, et mina ikkagi olen laisk ja omamoodi loll takkapihta.
Umbes aasta pärast riigivahetust sain heaks sõbraks haagismees Raidoga, kes mu arust sai keeruliste oludega paremini toime kui ükski teine haagismees, keda teadsin. Püsivat tööd tal polnud, sest kes see ikka tahab Ida-Euroopa neegrit tööle võtta, aga vähemalt mõistis ta oma tõlgist naisega ilusasti läbi saada ja hoolega lapsi teha. Nii peabki. Eks tal juba kolmas abielu kah, tasapisi tuleb isegi meesterahval mõistus pähe.
Raido rääkis, et oli käinud euroasutuste töötajate abikaasadele mõeldud koolitusel, mille eesmärk oli aidata haagismeestel ja – naistel Brüsselis ellu jääda. Rõhk sõnal ellujäämine, kuna koolitaja viitas üsna otse suitsidaalsete mõtete ärahoidmisele. Veel olevat koolitaja rääkinud, et ta on kah sõpradest ja sugulastest ära lõigatud, alles teist aastat Brüsselis ning kui kurb hakkab, käib ta metroojaamades muusikat kuulamas. Tõesti, metroos mängib tavaliselt päris õdus muusika, valik on klassikast pehme rock’ini, ning kivitunneli akustilised kaikumised annavad huvitava kõlaefekti, kuid ei Raidol ega minul tulnud kordagi pähe ennast Brüsselis ära tappa.
Tegelikult läks europealinnas lõbusaks juba enne Raidoga kohtumist, sest üsna kohe sain kokku kursuseõe Aivega, kes elas seal koos tolleaegse kaaslase Karliga. Peagi lisandus linna Aive sõbranna Nataša, inimene, kellega ei hakkaks üksikul saarel kah igav. Nataša ei olnud kellegi haagis. Enne Belgiat elas ta Briti saartel ning Eestis oli käinud viimati mitme aasta eest. Etteruttavalt olgu märgitud, et taas sattus Nataša Eestisse alles suvel 2010, mil mul kui värskel tallinlasel oli suurepärane võimalus temaga kodulinna uhkust, Stroomi randa külastada.
SOOJA LEIBA, MÕTELGE
Ei saa öelda, et esialgu oleks mind eriline koduigatsus vaevanud. Võõras õhk mõjus vabastavalt. Vastupidiselt väliseestlaste traditsioonilisele murelaulule ei äratanud minus sentimentaalseid tundeid isegi must leib.
Ma pole ilmaski olnud maniakaalne leivasööja, kes ei oska leivakääruta jäätistki süüa. Jäin lõpuni imestama, mis mõttega teised belgoeestlased tirisid Brüsselisse lennupagasi ülekilode piiril leivakoormaid, mida siis püüti säilitada küll mitmekordses toidukiles, küll sügavkülmas.
Nukker tõde on, et Eesti leivakultuur on pärast taluühiskonna lagunemist lootusetult alla käinud. Ela millises Brüsseli piirkonnas tahes – ikka leidub jalutuskäigu kaugusel pagariäri. Pagariäri ei äritse kiletatud leivalõikudega, vaid seal müüakse kohapeal küpsetatud värsket leiba. Pagariäri on leitav lõhna järgi. Värske leib otsekui sulab suus, nii et juustu-vorsti pole tarviski peale panna.
Ma ei ole kunagi varem nii palju leiba söönud kui Belgias, ühtviisi hästi maitsesid nii nisu-, rukki-, odra- kui mitmeviljaleivad. Korrakski ei tekkinud igatsust eestimaise poolkuivanud poeleiva järele. Mitmed selvekauplused küpsetasid leiba otse müügisaali nurgas, pakkudes nõnda konkurentsi ümbruskonna pagariäridele. Täheldasin ka, et võileibadele spetsialiseerunud toidukohakesed, mis töötasid tihtipeale ainult lõuna ajal, viskasid üle jäänud pikad saiad sulgemisel minema ega üritanud neid järgmiseks päevaks konserveerida. Täitsa kahju oli mõnikord näha prügiautot ootavat saiakotti, mille vastu ei tundnud huvi ei kodutud ega ka rasvased Brüsseli tuvid.
Kui kellelgi kipub öösel Brüsselis äge leivaisu kallale, olgu siis pärast pimedani veninud koosolekut või varavalgeni tümpsunud tantsupidu, võib olla muretu – L’Atelier au Vatel (Rue Général Leman 8) on avatud 24 tundi ööpäevas. Avastasin selle imepärase nähtuse päris juhuslikult. Seal ei ole mingit selget silti, lihtsalt uks, kust paistab suur kaal ja tolle taga leivariiulid. Kuna kambake inimesi sinna kõhklematult sisse marssis, tihkasin nende järel sisse hiilida, peljates, et mõni kuri pagar, tainarull pihus, mind välja kupatab. Kõik läks sujuvalt ning varsti naasin öhe, kaenlas küll mitte just soe, aga siiski värske seemneleib.
Tõsi ta on, et päris eestipärast hapukat rukkileiba müüakse Belgias ainult suuremates kauplustes kilepakendis saksa leiva kujul. Ka mõni kitsuke polski sklep3, mida Brüsselis siin-seal leidub, võib pakkuda üsna adekvaatset musta leiba, kuid kohalikud värskeltküpsetatud leivad teevad neile pika puuga ära. Väga hea, et Eestis on moodi läinud kodus leiba küpsetada; võib-olla tulevad head leiva-ajad veel tagasi. Ainus aus pagaritöökoda, mida praegu Tallinnas tean, on grusiinide putka keskturul, kust saab päev läbi värskeltküpsetatud lavašši.
Veel üks toiduaine, mille puhul tuli poola kauplustest abi otsida, oli hapukoor. Salatites kõlbas seda asendama crème épaisse, hapukoore lähisugulane, millel peaaegu puudus hapukas maitse. Omaduste poolest hapukoorest veel kaugemal oli crème fraîche, mis sobis ülihästi magustoitude valmistamiseks, konkureerides kohupiima rolli täitva fromage blanc’iga. Kuulu järgi tuntavat prantsuse talupojaköögis ka crème aigre’i nimelist piimatoodet, mis peaks olema väga meile harjumuspärase hapukoore moodi, kuid toda ei õnnestunud mul Brüsselis leida. Hiljem avastas tuttav, et poekaubast on hapukoorele kõige lähemal Danone’i kompanii Fjordi-nimeline toode, mida etiketil jogurtiks kutsutakse.
Lisaks poola poodidele hoolitses eestlaste koduse kõhutäie eest kauplus Ivan-da-Maria, poodnike endi definitsiooni järgi русский супермаркет в Брюсселе4, mis asus vanalinnas aadressil Boulevard de l’Empéreur / Keizerinlaan 27. Muidugi olid suupäraselt vene poeks kutsutavas asutuses olemas nii hapukoor kui must leib, rääkimata Lehmakese kommidest, marineeritud tomatitest, maisipulkadest, Läti sprottidest, külmutatud pelmeenidest ja, üllatus-üllatus, Eestis toodetud glasuurkohukestest. Ivani ja Maria suveniiriletil lebasid sõbralikult kõrvuti välgumihklid Lenini ja tsaar Nikolai II pildiga ning slaavi kaubandusasutusele kohaselt pakuti ka esoteerilist kirjandust ja tervendustooteid, millest hämmastavaimad olid mägrarasvakapslid.
LENDAV HOLLANDLANE
Välismaiste filmide põhjal ootasin, et teiselt poolt endist raudset eesriiet leian eest kihava kultuurielu.
Lootsin, et satun õige pea kohaliku kultuurieliidi pralledele, kus mitte ainult ei vennastuta-õestuta alkoholi kaanides, vaid veetakse ninna nokust pikemaid kokaiinitriipe, sõidetakse täistuubitud luksusautos linnalähedasse villasse orgiat pidama ning mõistagi sõlmitakse diile, mille tulemusena valmivad kassafilmid ja üleliidulised teatriprojektid ning näevad ilmavalgust bestsellerid.
Otsa peale saamiseks uurisin Eesti kirjanike postiloendis, kas kolleegid teavad toredaid Belgia kirjanikke. Karl Martin andis mulle Brüsselis elava hollandlase Serge’i kontakti. Ütles, et peale muu pidavat tüüp olema ühtviisi kibe käsi nii poksis kui klaverimängus. Nad olid koos sõitnud rahvusvahelise kirjandusrongiga läbi Euroopa – kogemus, mida Serge on kümneid kordi ühest või teisest servast meenutanud.
Kirjutasingi Serge’ile viisaka e-kirja. Ta vastas positiivselt, aga leppis trefunksi kümmekonna päeva taha. Kuna Karl Martin oli teda muuseas filmimeheks kutsunud, oletasin, et nüüd olen küll Madalmaade Spielbergi otsa sattunud. Ausalt öeldes olin pisut hirmulgi, kuidas sellise kuulsa ja hõivatud mehega suhelda. Hiljem selgus, et Serge’i suhe filmikunstiga on peamiselt analüütiline ja ajakirjanduslik. Esmakohtumine lükkus aina edasi; mitte Serge’i pärast, vaid ma ise oskasin taas haigeks jääda. Peab märkima, et olin Belgias esialgu palju tõbine; mine tea, kas põhjuseks oli võõras mikrofloora, niiske korter või lihtsalt külm kevad ja eriti kehv terviseõnn.
Kui viimaks Serge’i nägin, olid väljas esimesed päikesekirkad kevadsoojad.
Ta luges luuletusi Etterbeeki kommuuni avalikus raamatukogus. Raamatukogu taga laius mõnusalt metsase olemisega aed, mis kuulus Jean-Félix Hapi järeltulijatele ja kus päevastel kellaaegadel jalutada tohtis. Käisin seal mõnikord kanepit suitsetamas või niisama passimas.
Serge nägi välja täpselt selline, nagu olin oodanud. Hoogne, tumedate lokkis juuste ja musta ülikonnaga. Üritusel olid tal kaasas sõbrad Hollandist – dokumentalist Gabriel,