kuulen garaažinurgas kükitades.
„Sõidame!” kõlab pärast mitut tundi ootamist vanema bussijuhi suust. Tal on nina tahmane ja valge särk õliplekke täis.
Paarikümne minuti pärast seisan ootavate reisijate ees. Ma pean tegema otsuse, mis on siiani üks raskemaid mu elus. Ma pean andma oma sõna.
Kui ma oleks toona teisiti otsustanud, võib-olla siis polekski minu elus Kreekat?
„Sõidame!” ütlen inimeste küsivatesse silmadesse vaadates.
Ja me sõidamegi. Kreekasse.
ELLUJÄÄMISKURSUS HAIGLAS
Mis on kreekapärane haiglalehk, seda teab igaüks, kes on elus kas või korra Kreeka riiklikku haiglasse sattunud. Sigaretisuits, kära nagu turul ja igasugust rahvast keset päeva sisse ja välja voorimas. Ahastus tuleb peale. Isegi silte ei mõista me siin lugeda, hullem kui hiina keel! „Ei ole hiina keel,” turtsub Raimond naerda. „Siin on Kreeka, ikka Kreeka!”
Hädaline haarab maostki, ütleb kreeka vanasõna.
Seda teeme meiegi!
Suur roosa kahekorruseline buss veereb mägisel teel Ateena suunas. Päev on parajalt palav olnud. Teel saavad ülekuumenenud kehad korraks Egeuse mere vette kastetud. Kuigi meeleolu on reibas, hakkab pika päeva järel väsimus võimust võtma. Pealinna sissesõit on Põhjamaa poegadest bussijuhtidele paras katsumus. Kitsukestele vanalinna tänavatele pühapäeva õhtul suure bussi äramahutamine teeks au isegi kõige osavamale kreeklasele.
Kogu suur reisiseltskond – koolidirektor Raimond ja teised Lõuna-Eestist pärit õpetajad – ootab kannatlikult. Viimased kotid kitsast pagasiruumist kätte jagatud, suundun hotelli vastuvõtulauda. Administraator silmitseb nimekirja, asetab selle lauale, pöörab selja ja hakkab askeldama. Kulub minut, siis teine.
Otsustan initsiatiivi ilmutada ja pöördun tema poole inglise keeles: „Võib-olla saan aidata? Me oleme pikast reisist väga väsinud.”
Mees pöördub aeglaselt, vaatab mulle silma ja vastab: „Noor daam, ärge tekitage mulle stressi!”
Jahmatusest jääb mul suu lahti. Järgmine reaktsioon on naer. Ja minuga koos naerab 54 inimest. Olen saanud õppetunni, mida hiljem sageli meelde tuletan ja oma reisidel edasi annan: ärgem tekitagem stressi! Ehk teisisõnu, iga asi omal ajal.
Keerdtrepid meie hotellis läigivad kaunilt. Koolidirektor Raimond astub härrasmehena, daam käevangus, muretult vesteldes ülevalt alla – siis juhtub midagi, ta libiseb ja kukub… kukub… kukub…
Õnneks on mind õnnistatud tavainimesele mitteomase reaktsiooniga – kui juhtub õnnetus, saabub minusse rahu. Pea hakkab tööle, tahan aidata.
„Tooge tool!” annan käskluse. Lühikese usutluse järel on asi selge. Suundun kurjakuulutava näoga administraatori juurde.
„See ei saanud juhtuda meie hotellis!” kuulen.
„Mis ei saanud juhtuda!? Kas arvate, et käisin tänavalt rebadel pükstega meest otsimas?” põrutan vastu. „Haigla? Kus on lähim haigla?”
Laotan lauale linnaplaani ja näpp juhatab mulle teed Ateena kõige kõrgema mäemügara suunas. Just seal peaks asuma lähim haigla. Viitan meie kahekorruselisele bussile. Administraator pistab pea aknast välja ja noogutab. Sätime end juba minekule, kui ta mul käest haarab: „Mitte mingil juhul! Te ei mahu selle bussiga sinna ära!” Nüüd meenub mulle, et Kreekas tähendab peanoogutus eitust ja – raputus hoopis jaatust.
Tellime takso, mis on viie minutiga platsis. Sikutame Raimondi põiki tagumisele istmele, sõber Peeter kükitab kuidagi vahekäiku, mina potsatan juhi kõrvale.
Seda, mis nüüd järgneb, ei ole ma enne ega pärast kogenud. Taksojuht lülitab sisse ohutuled ja signaali ning algab sõit vastassuunavööndis, haljasaladel, punase fooritule alt läbi… Taksos valitseb vaikus. Isegi Raimond ei tee häält. Nagu imeväel hakkab meile autodest ummistunud pühapäevasel tänavarägastikul tekkima sõidukoridor. Ristmikule lähenedes on eessõitvad taksod meile juba raja lahti sõitnud.
Alles hiljem saan teada, et ohutuledega ja pidevat signaali andvas taksos veetakse abivajajat. Taksojuhti aitavad ametivennad küsimusi esitamata.
Taksosid, muide, on Ateenas palju – ligi viie miljoni elaniku kohta 14 000 autot. Näiteks Londonis on neid kümne miljoni elaniku kohta vaid seitse tuhat. Taksot kasutatakse ka ühistranspordi asemel. Hõikad takso avatud kõrvalakna kaudu, kuhupoole soovid siirduda. Kui juhile suund sobib, saad kaasreisijaks. Kui ei, tuleb järgmist taksot püüda. Puudust neist ei tule. Ärge unustage, et igaüks maksab ise, arvet reisijate vahel ei jagata. Selline koosreisimine kergendab Ateena liiklusummikuid ja kreeklastele, kes üldiselt individualismi ei kaldu, sobib selline ühissõitmine küll.
Taksosõit Kreekas on üsna odav ja olnud kogu aeg odavam kui Eestis. Aastal 2011 maksab taksosse istumine umbes ühe euro, kilomeetri eest tuleb tasuda 30 eurosenti. On ka fikseeritud otsi, mida kasutatakse rohkem Kreeka arvukatel saartel, näiteks sadama ja hotelli vahel. Kreekas ei pea kartma, et sind suvalisse paika sõidutatakse ja lisaraha nõudma hakatakse. Igas taksos on taksomeeter. Skandaale Eesti moodi, et taksomeetri alla lugeja kiirendi kinnitatakse, pole siinmail veel nähtud. Taksolitsents pärandatakse või müüakse ja selle eest tuleb välja käia väga palju raha. Kui halva teenindamisega vahele jääd, oled oma kallihinnalisest taksolitsentsist ilma. Nii lihtne see ongi.
Kõigepealt hakkab paistma Ateena kõrgeim, 277meetrine tipp Likavitόs ehk Hundimägi. Seejärel üheksakorruseline haigla ise. Tegus taksojuht on nõus meid aitama. Hiljem selgub, et abi kulub tõesti marjaks ära ja tuleb ka vastavalt tasustada.
Sikutame Raimondi auto tagaistmelt välja ja suundume peaukse poole. Siblijaid on siin pühapäeva õhtu kohta küllaga. Takso saabub takso järel, parkida pole kuhugi. Kuskilt poeb läbi ka kiirabiauto. Sealsamas tänaval tõstetakse haige autost ja lükatakse kanderaamil ukse poole.
Siht on selge, abivahendeid pole kuskilt võtta – kaenla alt kinni ja sissepääsu suunas.
Ninna lööb jube haiglalehk. Paigast, mis meenutab registratuuri, saab taksojuht suunised siirduda kaks korrust kõrgemale. Kuskil seal peab olema päästev uks arstide maailma.
Kolmandale korrusele jõudes ja liftiuksest välja koperdades tabab meid šokk. Koridoris tungleb umbes 40pealine jõuk – kellel käsi kaelas, kes toetab end kargule. Kanderaamilt vaatab vastu avatud kõht, keegi nosib nurgas keedetud muna. Me kõik oleme ühiselt teel selle maagilise ukse poole. Kuna meie, eestlaste kogemus on siin olematu, saadame rindejoonele sõbra taksojuhi. Tagantjärele tuleb tõdeda, et ilma temata oleks me sel korral küll hätta jäänud.
Sätime end sisse seina ääres. Istuda pole kuhugi. Raimond on endiselt vait. Mõningase tunglemise järel õnnestub meie heategijal tasapisi uksele lähemale nihkuda ja lõpuks sellest ka sisse pugeda. Mõne aja pärast on ta tagasi ja ütleb: „Lähme!”
Avanev pilt on paljutõotav. Ruumis on ringis 8–9 lauda, mille peal sikutatakse paika väljaväänatud küünarliigest, õmmeldakse lõhkilöödud pead või pannakse jalga kipsi. Kõik on sisenejale näha. Me ei lase end sellest vaatepildist heidutada. Arste, õigemini valge kitli kandjaid, on jalaga segada. Suundun röntgenipilti vaatavate arstide juurde ja karjatan inglise keeles: „Välismaalane! Haige! Appi!”
Tundub, et mõjub. Raimondile leitakse laud ja arst asetab käe vigastatud põlvele. Ta nägu tõmbub pilve.
„Kardan, et asi on rohkem kui tõsine. Ülaltpoolt põlve on rebenenud kõik lihased ja põlve kohal on rusikasuurune auk. Kõigepealt tuleb teha röntgen.”
Sikutame Raimondi uuesti püsti ja suundume röntgenit otsima, mis pidi järgmisel korrusel olema. Aga ei mingit röntgenit enne, kui on makstud! Kuna tooli pole kuskilt võtta, paneme Raimondi põrandale